Kelly Rimmer. Enne kui sul minna lasen (Ersen, 2018)

enne-kui-sul-minna-lasenTõlkinud Leelo Kaskmann
336 lk.

Lootsin vahelduseks lugeda kerget naistekat, aga läksin raamatu valikuga natuke alt. Raamat on küll naistele, aga ei olnud minu jaoks kerge ajaviitekirjandus. Autor kirjutab tõsistel teemadel.

Lexie elab rahulikku elu koos oma kihlatu Sam’iga. Nad mõlemad on arstid. Ühel öösel saab Lexie aga telefonikõne oma õelt Annie’lt. Annie on hädas. Jälle. Nimelt on Annie narkosõltlane. Lexie on püüdnud teda korduvalt aidata ning ravile saata, aga midagi ei ole mõjunud. Nüüd on Annie rase ning viimases hädas palub oma õelt abi. Lexie tunneb, et on oma õde alt vedanud ning ei saa ka seekord abist keelduda.

Annie ei taha haiglasse minna, sest siis ähvardatakse temalt laps ära võtta. Kui Annie haiglasse ei lähe, siis on ohus nii tema enda kui ka sündimata lapse tervis. Annie saab aru, et tal ei jää muud üle, kui minna haiglasse ning pärast sünnitust taastusravile, kui ta soovib oma last ise kasvatada.

Raamatus on vaheldumisi edasi antud sündmuseid nii Lexie kui Annie elust. Annie elu on edasi antud päeviku sissekannetena. Nendest tekstidest koorub välja, kuidas temast sai narkosõltlane ning mis selleni viis. Nendel oli raske lapsepõlv, aga kuidas juhtus nii, et üks õde ujus välja aga teine mitte. See oli karm lugemine. Ma aimasin, mis põhjusel see juhtus, aga seda oli kuidagi nii raske lugeda. Lexie osa oli lihtsam lugeda, kuigi mind natuke häiris tema liigne emotsionaalsus. Julgen soovitada neile, kes ei karda karme teemasid. Raamat oli emotsionaalne ning kaasahaarav.

Juno Dawson. Puhtaks (Helios, 2018)

puhtaksTõlkinud Hella Urb
405 lk.

See raamat on natuke intrigeeriv. Kaanepilt on klantsiv, aga sisu mitte. Teema on tõsine ja karm. Keda häirivad igasugused roppused, siis nendele see raamat ei sobi.

Lexi Volkov on rikaste vanemate laps. Ta ei ole elus pidanud millegi nimel vaeva nägema. Tal ei ole erilisi hobisid, kui pidutsemine ja poodlemine välja arvata. Nii ta siis kulgeb ühelt peolt teisele. Joob, suitsetab ja teeb narkotsi. Lexi on kõigest 17-aastane. Kuni ühel hetkel arvatakse, et ta on teinud üledoosi.

Nii satub Lexi sunniviisiliselt võõrutuskliinikusse. Ta ei taha seal olla, sest tema ei ole ju narkar. Ta saaks iga hetk lõpetada, kui ta vaid tahab. Esimesed päevad on väga rasked, edaspidi läheb kergemaks. Ta kohtub teiste kliinikus olevate noortega, sõbruneb, võib-olla isegi armub. Aga mis saab pärast, kui ta kliinikust välja saab? Kliinikus on turvaline olla, pole ahvatlust, aga väljaspool on kiusatused igal pool. Lisaks ootab teda tema endine seltskond.

Raamatus ongi vaheldumisi edasi antud tema senise elu sündmuseid, mis teda selleni viis ning kliiniku elu. Mulle meeldis see raamat väga. Teema on praegu aktuaalne. Raamat on küll ilukirjanduslik, aga see võib aidata noortel näha, mida tähendab narkosõltuvus. Samuti annab see lootust, et sellest on võimalik välja tulla, aga samas ei ole siin mingit roosamannat. Üks väga huvitav ja asjalik lugemine oli.

Norman Ohler. Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis (Helios,2017)

patsient-a-uimastid-kolmandas-reichisTõlkinud Elina Adamson
288 lk.

Mulle meeldib Teisest maailmasõjast lugeda. Viimasel ajal olen lugenud sellest küll ainult romaane. Nüüd siis midagi hoopis teistsugust.

Kui me koolis seda perioodi õppisime, siis ma ei mäleta, et oleks räägitud uimastitest Natsi-Saksamaal, aga “Patsient A” just sellele teemale keskendub. Raamatust selgub, et uimastid olid peale Esimest maailmasõda saksa rahva seas laialt levinud ning lõpuks proovis valitsus seda kontrolli alla saada ning keelustada. Asemele pakuti nö legaalset narkootikumi pervitiini, mis tegelikult ei olnud midagi muud, kui metamfetamiin.

Kui algas Teine maailmasõda, siis Kolmanda Reichi relvajõududes soositi pervitiini kasutamist ning tarniti massiliselt seda rindele. Kui Saksamaa 1940. aastal Prantsusmaa vallutas, oli Saksa Wehrmacht 35 miljoni annuse pervitiini mõju all. Pervitiin toimis ergutina ja selle abil oli võimalik pikendada ärkveloleku aega, samuti tegi see sõdurid kartmatuks. Raamatust selgub, et osa sõdureid oli lausa 3-4 päeva järjest ärkvel. See andis alguses liitlaste ees eelise, aga kurnas lõpuks sõdurite keha ning nõudis lõivu.

Hitlerit toodi rahvale eeskujuks kui tervislike eluviisidega juhti. Ta oli taimetoitlane ning väidetavalt suurepärase tervise juures. Tegelikult oli tal nii mõnigi tervisemure, mida lõpuks raviti erinevate uimastite, hormoonide ja vitamiinisüstidega. Raamatust selgub, et ta tarvitas ikka väga palju erinevaid aineid ning lõpuks veel opioidi nimega Eukadol, mis on tugevama toimega kui heroiin. Need mõjusid talle lõpuks nii, et ta reaalsust enam ei adunud.

Tegemist on väga huvitava raamatuga. Ma ei oska öelda, kas see kõik päris tõsi ka on, sest need arvud, millest siin räägitakse, on ikka väga suured. Aga mingi pildi see ikkagi annab. Autor arutleb, et kui Hitler poleks narkomaan olnud, kas siis see, mis Teise maailmasõja ajal juhtus, oleks jäänud olemata ning leiab, et ei oleks, sest plaanid olid diktaatori peas juba ammu tehtud. Samuti ei ole ainult narkootikumid süüdi nende kaotuses, sest Hitler haukas lihtsalt liiga suure tüki ning keeras peaaegu terve maailma enda vastu.

Kes seda veel lugenud pole, siis julgen soovitada. Siit saab targemaks narkootikumide tarbimise kohta Saksa rahva ja juhtide seas, lisaks veel Hitleri suhetest oma ihuarsti Theodor Morelliga. Tegemist ei ole just lihtsa lugemisega, aga selle eest on raamat asjalik.