Kelly Rimmer. Enne kui sul minna lasen (Ersen, 2018)

enne-kui-sul-minna-lasenTõlkinud Leelo Kaskmann
336 lk.

Lootsin vahelduseks lugeda kerget naistekat, aga läksin raamatu valikuga natuke alt. Raamat on küll naistele, aga ei olnud minu jaoks kerge ajaviitekirjandus. Autor kirjutab tõsistel teemadel.

Lexie elab rahulikku elu koos oma kihlatu Sam’iga. Nad mõlemad on arstid. Ühel öösel saab Lexie aga telefonikõne oma õelt Annie’lt. Annie on hädas. Jälle. Nimelt on Annie narkosõltlane. Lexie on püüdnud teda korduvalt aidata ning ravile saata, aga midagi ei ole mõjunud. Nüüd on Annie rase ning viimases hädas palub oma õelt abi. Lexie tunneb, et on oma õde alt vedanud ning ei saa ka seekord abist keelduda.

Annie ei taha haiglasse minna, sest siis ähvardatakse temalt laps ära võtta. Kui Annie haiglasse ei lähe, siis on ohus nii tema enda kui ka sündimata lapse tervis. Annie saab aru, et tal ei jää muud üle, kui minna haiglasse ning pärast sünnitust taastusravile, kui ta soovib oma last ise kasvatada.

Raamatus on vaheldumisi edasi antud sündmuseid nii Lexie kui Annie elust. Annie elu on edasi antud päeviku sissekannetena. Nendest tekstidest koorub välja, kuidas temast sai narkosõltlane ning mis selleni viis. Nendel oli raske lapsepõlv, aga kuidas juhtus nii, et üks õde ujus välja aga teine mitte. See oli karm lugemine. Ma aimasin, mis põhjusel see juhtus, aga seda oli kuidagi nii raske lugeda. Lexie osa oli lihtsam lugeda, kuigi mind natuke häiris tema liigne emotsionaalsus. Julgen soovitada neile, kes ei karda karme teemasid. Raamat oli emotsionaalne ning kaasahaarav.

Advertisements

Norman Ohler. Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis (Helios,2017)

patsient-a-uimastid-kolmandas-reichisTõlkinud Elina Adamson
288 lk.

Mulle meeldib Teisest maailmasõjast lugeda. Viimasel ajal olen lugenud sellest küll ainult romaane. Nüüd siis midagi hoopis teistsugust.

Kui me koolis seda perioodi õppisime, siis ma ei mäleta, et oleks räägitud uimastitest Natsi-Saksamaal, aga “Patsient A” just sellele teemale keskendub. Raamatust selgub, et uimastid olid peale Esimest maailmasõda saksa rahva seas laialt levinud ning lõpuks proovis valitsus seda kontrolli alla saada ning keelustada. Asemele pakuti nö legaalset narkootikumi pervitiini, mis tegelikult ei olnud midagi muud, kui metamfetamiin.

Kui algas Teine maailmasõda, siis Kolmanda Reichi relvajõududes soositi pervitiini kasutamist ning tarniti massiliselt seda rindele. Kui Saksamaa 1940. aastal Prantsusmaa vallutas, oli Saksa Wehrmacht 35 miljoni annuse pervitiini mõju all. Pervitiin toimis ergutina ja selle abil oli võimalik pikendada ärkveloleku aega, samuti tegi see sõdurid kartmatuks. Raamatust selgub, et osa sõdureid oli lausa 3-4 päeva järjest ärkvel. See andis alguses liitlaste ees eelise, aga kurnas lõpuks sõdurite keha ning nõudis lõivu.

Hitlerit toodi rahvale eeskujuks kui tervislike eluviisidega juhti. Ta oli taimetoitlane ning väidetavalt suurepärase tervise juures. Tegelikult oli tal nii mõnigi tervisemure, mida lõpuks raviti erinevate uimastite, hormoonide ja vitamiinisüstidega. Raamatust selgub, et ta tarvitas ikka väga palju erinevaid aineid ning lõpuks veel opioidi nimega Eukadol, mis on tugevama toimega kui heroiin. Need mõjusid talle lõpuks nii, et ta reaalsust enam ei adunud.

Tegemist on väga huvitava raamatuga. Ma ei oska öelda, kas see kõik päris tõsi ka on, sest need arvud, millest siin räägitakse, on ikka väga suured. Aga mingi pildi see ikkagi annab. Autor arutleb, et kui Hitler poleks narkomaan olnud, kas siis see, mis Teise maailmasõja ajal juhtus, oleks jäänud olemata ning leiab, et ei oleks, sest plaanid olid diktaatori peas juba ammu tehtud. Samuti ei ole ainult narkootikumid süüdi nende kaotuses, sest Hitler haukas lihtsalt liiga suure tüki ning keeras peaaegu terve maailma enda vastu.

Kes seda veel lugenud pole, siis julgen soovitada. Siit saab targemaks narkootikumide tarbimise kohta Saksa rahva ja juhtide seas, lisaks veel Hitleri suhetest oma ihuarsti Theodor Morelliga. Tegemist ei ole just lihtsa lugemisega, aga selle eest on raamat asjalik.

Kate Kessler. Küll hunt hunti tunneb (Päikese Kirjastus, 2017)

küll-hunt-hunti-tunnebTõlkinud Nele Sillaots
381 lk.

Järgmine Päikese Kirjastuse raamat sai kätte võetud. Peaks mainima, et eelmisest hoopis parem ja sugugi mitte väga erinev. Siingi on enamus inimesed katkised, väga katkised. “Küll hunt hunti tunneb” oli minu jaoks põnev lugemine, kuigi algus ei tõmmanud kohe käima.

Tegemist on Audrey Harte’i sarja esimese raamatuga. Audrey Harte on kriminaalpsühholoog ja ta keskendub teismelistele, kes kuritegusid sooritavad. Ta ei ole tüüpiline peategelane, kes on nagu kangelane ja üdini hea. Pigem on vastupidi. Tal oli noorena politseis register, mis tipnes sellega, et koos sõbranna Maggiega tapsid nad Maggie isa. Ta sai oma karistuse kätte, kuid endiselt on temas palju allasurutud raevu ja ärrituvust.

Ta ei ole seitse aastat enam oma sünnilinnakeses käinud. Nüüd saabub ta koju ja samal õhtul tapetakse tema endine parim sõbranna Maggie. Teda peetakse peamiseks kahtlusaluseks, sest ta on enne tapnud ja tal oli samal õhtul Maggiega sõnavahetus.

Ta asub koos Jake’iga asja uurima, et leida tegelik mõrvar ja ennast süüst puhastada. Jake on tema endine silmarõõm ning nüüd tundub, et leek nende vahel ei olegi kustunud. Samal ajal jälitab keegi Audreyt ja üritab talle viga teha.

Autor on kujundanud oma raamatus suurepärase linnakese ja nende elanikud. Kuigi kohati tundub, et kõikidel inimestel siin on midagi viga. Kes on vägivaldne, kes vägivalla all kannatanud, kes on joodik, kes narkomaan, kes muidu lihtsalt halb inimene ja siis on ka paar tegelast, kes tunduvad siiski ka head inimesed olevat. Ühel hetkel hakkas lugedes kummitama laul “Depressiivsed Eesti väikelinnad”. Täpselt sama tunne tekkis seda raamatut lugedes. Palju perssekukkunud inimesi ja väikelinna mentaliteet, kus on palju klatši ning inimene on juba kohe süüdi mõistetud, mis siis, et tõendid puuduvad.

Tegemist oli hea psühholoogilise põnevikuga, kus alguses oli krimilugu minu arvates tagaplaanil ning autor keskendus hoopis Audrey lahtikirjutamisega ja tema mineviku seletamisega. Mõrvarit ma ära ei arvanud, kuigi alguses korraks vilksatas ta mu peast läbi, aga heitsin ta kohe kõrvale.

Soovitan lugeda, kes armastavad psühholoogilisi romaane ja krimilugusid. Puhkuse ajaks ideaaalne lugemine. Siis on aega raamatule keskenduda ja poole ööni lugeda.

Selles sarjas on praeguseks ilmunud veel kaks raamatut. Loodan, et need peagi ka eesti keelde tõlgitakse. Tõesti huvitav lugemine, mis ei ole väga verine. Ma veriseid lugusid eriti ei armasta.

Veel väärib mainimist asjaolu, et Kate Kessler sattus ka ise lapsepõlves tihti pahandustesse, nii et ta teab, millest ta kirjutab. Tegelased ei ole siin üdini head, aga samas ei ole ka üdini halvad. Vähemalt enamus neist. Head lugemiselamust. Loodan, et naudite seda raamatut sama palju, kui mina. 🙂

Kathleen Glasgow. Katkine tüdruk (Päikese Kirjastus, 2017)

katkine-tüdrukTõlkinud Eve Laur
397 lk

See oli üks eriskummaline ja masendav raamat. Raamatu esimesse ossa ma ei suutnud väga sisse elada, aga teine osa oli juba parem ja hakkasin peategelasele kaasa elama.

Peategelaseks on 17-aastane Charlotte Davis, kes on sattunud psühhiaatriahaiglasse, sest ta tegeleb eneselõikamisega. Ausalt öeldes oli see päris õudne ja kurb. Tema isa oli ennast ära tapnud, emaga ta ei saanud läbi. Tema parim sõbranna üritas enesetappu, aga ebaõnnestus ning on nüüd vegetatiivses seisundis. Charlie on täiesti üksi. Ta oli enne haiglasse sattumist kodutu, nii et ta on pidanud palju läbi elama.

Haiglas on ta alguses tõre ja endassetõmbunud, aga kui teda ähvardab sealt minema saatmine, siis ta ei tahagi sealt lahkuda. Ta saadetakse uuesti ema juurde, kes ei ole temast üldse huvitatud, vaid ulatab talle bussipileti Arizonasesse. Tal on raske alguses uude ellu sisse elada. Lõpuks kohtub ta ühe tüübiga, kes ei pruugi talle üldse hästi mõjuda. Igatahes ootab Charliet ees raske teekond, et iseendaga rahu sõlmida.

Mul tekkis küsimus, et kas tõesti keegi ei märganud, et midagi on valesti. Nagu aru sain, siis oli tal vanaema ka, miks ta siis ei saanud tema juurde minna? Või siis lastekaitse. Kuidas on võimalik, et üks tüdruk lihtsalt kaob tänavatele ära?

Tegemist on Kathleen Glasgow debüütromaaniga. Autor kirjutab siin väga rasketel teemadel ja nagu autori märkusest raamatu lõpus lugeda võib, siis on ta ise ka nii mõndagi kogenud. Pean tunnistama, et ma väga ei suutnud peategelasega suhestuda, sest eneselõikumine, narkootikumid, joomine ja nii tugev depressioon on minu jaoks kauged teemad.

Kuna tegemist on noorteraamatuga, siis vast sobibki eelkõige noortele lugemiseks, aga soovitan lugeda ka teismeliste vanematel.

Kuidas minust sai HAPKOMAH (ZA/UM, 2016)

kuidas-minust-sai-hapkomahIntrigeeriv raamat ühest mehest, kellest sai fentanüülisõltlane. Tegemist on pealtnäha korralikust perest pärit noormehega, kes alustas 14-15 aastaselt kanepiga ja liikus sealt edasi fentanüüli peale.

Raamatus ta kirjeldabki enda argipäeva ja mõtteid. Muretseb, kuidas saada raha, et järgmist doosi osta. See ongi ainus asi, mille pärast muretseda. Ülejäänust on savi. Vahepeal kirjeldatakse ka teiste narkomaanide lugusid. Räägitakse ka võõrutusravist.

Lõpus on toodud Kaur Kenderi lõppsõna. Tema eesmärk on hea, vähendada fentanüüli levikut, aga ma ei ole nõus tema ideega, kuidas seda teha. Raamatut igatahes tasub lugeda.