Marta Breen, Jenny Jordahl. Naiste võitlus (Tänapäev, 2019)

Naiste võitlusIllustreerinud Jenny Jordahl
Tõlkinud Maarja Siiner
121 lk

Kui nägin, et see raamat on ilmumas, siis teadsin kohe, et tahan raamatut lugeda. See raamat mulle pettumust ei valmistanud.

Juba pealkirjast võib järeldada, et see raamat räägib naiste võitlusest oma õiguste eest. Alustab see 150. aasta tagusest ajast, kui naise eest tegi otsuseid mees. Alguses oli selleks isa ja pärast abiellumist naise mees. Naised ei saanud osaleda valimistel, neile ei antud samasugust kooliharidust nagu meestele, nad ei saanud ise endale elatist teenida ning omada kinnisvara. Isegi oma keha üle ei tohtinud otsustada. Need on asjad, mis meile tänapäeval tunduvad naistega seoses loomulikud.

Osadel naistel sai sellisest elust villand. Nad hakkasid kogunema ning nõudma endale meestega võrdväärseid õiguseid. Siin raamatus ongi kajastatud ülevaatlike sammudega, kuidas see toimus, milliseid meetmeid kasutati ja kuhu me praegu oleme välja jõudnud.

See oli kiire ühe õhtu lugemine. Tegemist on graafilise romaaniga. Raamat on ülevaatlik, ei lähe teemaga väga süvitsi, aga olulisemad märksõnad, kuupäevad ja tegelased on välja toodud. Natuke omapärane, aga selle eest väga hea lugemine olulisel teemal. Samuti mulle meeldib raamatu pildikeel ja see, kuidas erinevate teemade juures on kasutatud erinevaid värve. Ma igatahes soovitan selle teosega tutvuda.

 

Mary Ann Shaffer, Annie Barrows. Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts (Pegasus, 2018)

guernsey-kirjandus-ja-kartulikoorepiruka-seltsTõlkinud Evelin Banhard
286 lk

Jälle üks suurepärane lugemiselamus. See on samuti üks neist raamatutest, mida olen tahtnud ilmumisest saadik lugeda ja nüüd oli võimalik see kätte võtta.

Juliet Ashton on kirjanik, kes otsib oma uue raamatu jaoks teemat, aga miski nagu ei tundu kõnetavat. Tegevus toimub peale Teise maailmasõja lõppu 1946. aastal. Ühel päeval saab Juliet kirja ühelt mehelt, kes elab Guernsey saarel. Mehe kätte sattus raamat, millel oli Juliet’i nimi sees. Kuna see on Dawsey lemmikraamat, siis ta otsustab naisele kirjutada, et mõtteid vahetada. Sellest saab alguse Juliet’i pikk kirjavahetus nii mehega, kui teiste saareelanikega, kes kuuluvad Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Seltsi. Juliet’le tundub, et sellest seltsist ja saarest ja sõjaaja meenutustest saaks suurepärase raamatu ning ta otsustab saart külastada. Sellel külastusel on elumuutev jõud.

No nii hea raamat. Tegemist on kiriromaaniga, see tähendab, et raamat koosneb kirjadest. Seda oli nii hea lugeda, kuidas kirjade kaudu antakse edasi toimunud sündmuseid ja tegelaste mõtteid. Teema on kohati küll raske ja sünge (sõda ja selle mõjud), aga raamatust jääb kõlama siiski positiivne meeleolu. Raamatus on päris palju ka huumorit. Mul oli kahju, kui raamat läbi sai. Selline tunne tekkis, et tahaks veel teada, mis nendest tegelastest edasi sai. Soovitan lugeda kõigil, kellel see raamat on veel lugemata.

Nüüd pole muud, kui vaadata ka raamatu põhjal valminud filmi. Loodan, et saan seda mingi aeg teha.

 

Mia Kankimäki. Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma (Varrak, 2018)

asjadmispanevad_kaaned_bleed4_514x200_tf.inddTõlkinud Triin Tael
326 lk

Ma alustasin selle raamatu lugemist segaste tunnetega. Ma ei ole suur Jaapani fänn, ei ole kuidagi klappima saanud nende kirjandusega. Siinses raamatus on ka teemaks Jaapan, sellepärast need kõhklused ja kahtlused, aga raamat suutis mind meeldivalt üllatada.

38-aastane Mia tunneb huvi ligikaudu tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni vastu. Ühel hetkel ta jätabki oma töö ja sõidab Jaapanisse Kyōtosse naise jälgi ajama. Temast ei teata suurt midagi peale selle, et ta on kirjutanud “Padjaraamatu”. Selles raamatus on Sei märkmed ja tähelepanekud tolle aja kommete ja õukonna kohta, samuti tema koostatud igasugused nimekirjad. Mia tunneb Seiga hingesugulust, sest mitmed tema tähelepanekud sobivad suurepäraselt tänasesse aega.

Mulle väga meeldis see raamat. Seda oli meeldiv lugeda, kuigi ta ei edenenud kiiresti. Mõnikord mul tekib siis tahtmine raamat pooleli jätta, aga selle raamatu küljes hoidis miski mind kinni. Siin on nii palju erinevat infot ja raamat on mitmekihiline. Näiteks see, kui oluline oli tollel ajajärgul inimese käekiri ja kirjutamise oskus. Igal paberi värvil oli oma sõnum edasi anda.

Mulle meeldis autori kirjutamisviis. See on segu reisiraamatust ja päevikust. Mulle meeldis, kuidas Mia suhtles nendel lehekülgedel Seiga. Nagu sõbrannaga. Mis siis, et teine on juba ammu surnud ja peaaegu unustusse vajunud.  Raamatus kohtab mõnusat huumorit. Soovitan lugeda!

Kirsiks tordil oli kohtumine autori endaga. Nüüd mul on kodus tema autogrammiga raamat ja jään ootama tema järgmist teost eesti keeles.

Sarah Gristwood. Kuningannade mäng (Argo, 2018)

kuningannade-mängTõlkinud Piret Ruustal
430 lk.

Nagu juba pealkirjast järeldada võib, siis keskendutakse selles raamatus kuningannadele, kes valitsesid 16. sajandil Euroopat.  Näiteks Kastiilia Isabel, Aragoni Katherine, Mary Tudor, Savoia Louise, Navarra Marguerite, Jeanne d’Albret, Anne Boleyn ja Elizabeth Tudor. Enamus nendest nimedest olid mulle tuttavad, välja arvatud Savoia Louise ja Jeanne d’Albert.

Selle sajandi üheks märksõnaks võikski olla naiste võim. Teiseks oli kindlasti usk. Nimelt algatas Martin Luther reformatsiooni. See ei meeldinud muidugi Euroopas valitsevale katoliku kirkule, kes nägi õigusega selles endale ohtu. Usk jagaski Euroopa kaheks ning tekitas mitmeid vastasseise ning viisid ka sellise koletu teoni nagu Pärtliöö veresaun.

16. sajandil ei olnud naisvalitsejatel sugugi kerge valitsejaks üleüldse saada või olla. Oldi ju harjunud seisukohaga, et naised on nõrgem sugu ning valitsema peaksid ikka mehed. Kui naine saigi võimu juurde, siis tavaliselt, kas abielu kaudu või regendina alaealise troonipäriija asemel kuni troonipärija täisealiseks saamiseni. Ja kui naine saigi ise võimu juurde ilma meheta, siis eeldati kohe, et ta abiellub, et mees võiks võimu üle võtta. Mõned andsidki survele järele, aga mitte kõik (näiteks Elizabeth Tudor).

Raamat ei olnud just kergete killast. Väsinud peaga ei saanud seda lugeda, sest infot oli palju ja pidin kogu aeg kaasa mõtlema. Alguses olid tegelaste nimed ka sarnased (kuninglikud pered on vist kindlaks jäänud mõnedele nimedele) nii, et väga hoolega pidin jälgima, kellest jutt. Aga oli huvitav lugeda võimumängudest, kuidas sõlmiti liitlassuhteid ning saadi õigused erinevatele territooriumitele. Muidugi peamine vahend liitlaste leidmiseks olid abielusidemed ja selle käigus liigutati tütreid, õdesid, nõbusid ja muid naissoost sugulasi nagu malenuppe. Samuti oli huvitav jälgida, kuidas need naised valitsemisega hakkama said ning nende omavahelisi suhteid. Mõned ei tulnud kõrge mängus toime, aga teised selle eest olid vägagi võimekad. Ühesõnaga huvitav ja hariv lugemine ning värskendas mälu ajaloo vallas.

Soovitan raamatut eelõige ajaloohuvilistele, aga ka teistele, kes soovivad endale teadmiseid juurde saada või värskendada. Raamat on ilmunud sarjas Terra Feminarium, mis ongi keskendunud naistele ja nende rollile ajaloos. Samas sarjas on veel ilmunud kaks raamatut ning nüüd mul on huvi ka nende vastu.

Pamela Maran. Eesti vanaemade lood ja salatarkused (Kuldnööbike, 2018)

eesti-vanaemade-lood-ja-salatarkused480 lk.

See raamat oli kohati üsna raske lugemine. Nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Raamat on suure formaadiga ja päris raske. Emotsionaalselt sellepärast, et raamatus olevate vanaemade läbielamised sõja ajal olid nii rasked.

Siin raamatus on kirjas saja vanaema lood enda lapsepõlvest ja elust. Lisaks veel palju retsepte ning muid tarkuseid. Mina sain siit küll endale mõne tarkusetera juurde, et tulevikus kasutada. Muidugi on raamatus ka palju pilte. Vanaemadest kirjutatakse maakondade kaupa.

Minul oli seda huvitav lugeda. Kõik need sõjamälestused oli karm lugemine, aga samas see annab nii palju teadmisi, mismoodi tollel ajal tegelikult oli. Ja pealegi ei ole kõigil ühesugused kogemused. Mis mind hämmastama pani, oli see, et hoolimata oma koledast ja raskest lapsepõlvest, olid need naised siiamaani nii optimistlikud ja rõõmsameelsed ning nad ei pea viha selle eest, mis oli. Müts maha nende ees.

Soovitan lugeda. Kasulik on tunda enda ajalugu ning siit saab tarvilikke nippe näiteks kokkamiseks, taimede kasvatamiseks ja rahvameditsiini kohta, aga ka näiteks, kuidas teha üks korralik näokoorija. Lisaks veel muid nippe ja rahvatarkuseid.

Sõsara sõrmeluud (Hunt, 2018)

sõsara-sõrmeluud-naised-eesti-muinasjuttudesKoostanud Merili Metsavahi
Illustreerinud Britt Samoson
230 lk.

Kui see raamat raamatukokku saabus, siis hoidsin seda käes ja mõtlesin, et see võib päris hea olla. Tookord ma teda ei võtnud, aga peale seda, kui olin kuulnud positiivset vastukaja, siis lisasin ennast järjekorda sellele. Ja ma ei kahetse, et seda raamatut lugesin.

Siin kogumikus on eesti muinasjutud, mille peategelasteks on  naised. Valdav osa neist juttudest on seni avaldamata, kuid mõned lood ja motiivid olid mulle tuttavad. Raamat on jaotatud viieks peatükiks: meheleminek ja naisevõtt, õde ja vend, abielu, kasuema ja võõrastütar ning abielu loomaga. Siin on kokku 30 imemuinasjuttu. Iga peatüki lõpus on ka antud teema kohta väike kokkuvõte. Autor on need ümber jutustanud tänapäevasesse keelde, aga siiski originaalilähedaseks. Enamus jutte on kogutud setu aladelt.

Mulle meeldis. Kõige rohkem vast need viimased, kus oli juttu abielust loomaga. Neid oli hea ja mõnus lugeda. Ka teisi oli huvitav lugeda. Mis mind natuke üllatas, oli nende muinasjuttude vägivaldsus. Alates sellest, kuidas õde-venda vanakurja perses õlut tegid ja lõpetades muinasjuttudes tavapärasema kurja kasuema vägivallast eelmise naise tütarde vastu. Tapeti ikka väga palju ning mitmel eri viisil. Aga lugemist see ei seganud, sest ikkagi muinasjutud ju.

Igatahes mina julgen täiskasvanutele soovitada. Lastele ei soovita, sest vägivalda on tõesti palju. Neid muinasjutte ei ole leebemaks silutud. Lisaks on raamat omapärase ja kauni kujundusega. Mul on väga hea meel, et seda raamatut lugesin.

Kate Quinn. Alice’i võrgustik (Eesti Raamat, 2018)

Alice'i võrgustikTõlkinud Inna Feldbach
448 lk.

Selle raamatuga juhtus selline huvitav lugu, et alustasin lugemist raamatukogu raamatuga ja lõpetasin juba isikliku raamatu lugemise. Mul oli jälle õnne ning võitsin selle kirjastuselt Eesti Raamat. Suur aitäh selle võidu eest! Raamat on suurepärane.

Tegemist on ajaloolise romaaniga, mis hõlmab Esimest ja Teist maailmasõda. Siin ei ole kajastatud lahinguid, vaid on vaadatud asju naiste vaatevinklist, kes töötasid spioonidena. Põhitähelepanu on Esimesel maailmasõjal. Teine maailmasõda on kahe naise vahel siduvaks sündmuseks.

Peategelasteks on kaks naist. Üks neist on ameeriklanna Charlotte St Clair, kes on 1947. aastal kolledžitüdruk. Ta ei ole ise sõjas käinud, aga tema perekond pole sellest puutumata jäänud. Charlie elu on võtnud katastroofilise pöörde, sest ta ootab last, kuid on vallaline. Tollal ei vaadatud sellele hea pilguga. Ema plaanib temaga minna Šveitsi, et Väike Probleem likvideerida. Charlie ei tea, mida oma Väikese Probleemiga teha. Ta laseb emal ennast Inglismaale vedada. Samas huvitab teda väga tema täditütre Rose’i saatus. Rose elab Prantsusmaal ja peale sõda ei ole temast enam midagi kuulda. Charlie’l on lootus leida ta üles elusana. Nii satub ta Eve Gardineri ukse taha Londonis.

Eve Gardiner oli noor naine, kui ta värvati Esimese maailmasõja ajal spiooniks, kes pidi sakslaste järele nuhkima. Ta saadeti Prantsusmaale, kus teda asus õpetama spioonide kuninganna Lili. Eve sai tööd ühes restoranis, kus sakslased käia armastasid.

Kolmkümmend aastat hiljem on Eve murtud naine, kes veedab oma päevi ennast täis juues. Tal pole alguses plaanigi Charliet aidata, aga siis mainib noor naine ühte nime, mis kõik Eve haavad lahti tõmbab.

Tegevust antakse edasi vaheldumisi nii Charlie kui Eve’i silmade läbi. Charlie tegevus on niiöelda käesolevas ajahetkes aastal 1947 ja Eve’i oma aastal 1915.

Mulle väga meeldis see raamat, mis siis, et kajastab sellist karmi teemat. Alguses lugedes võib see tunduda isegi lõbus, kui lugeda Charlie vaatevinklist ning sellest, kuidas ta oma rasedusega hakkama saab. Aga karm tegelikkus saab meid kätte, kui näidatakse asju Eve pilgu läbi. See oli karm ajastu, mis nõudis vastavat tegutsemist. Raamat oli põnev ning haaras kaasa. Ei tahtnud raamatut käest panna, aga samas pelgasin ka, mis juhtuda võib, sest tajusin, et kõik ei pruugi minna hästi. Suurepärane raamat naisspioonidest ja mida nad pidid taluma.

Raamat on küll ilukirjanduslik, aga osad tegelased on ka päriselt eksisteerinud. Näiteks seesama Alice’i võrgustiku juht. Soovitan lugeda, kellele meeldivad ajaloolised romaanid, põnevus ning tunded. Minule läks raamat hinge ning mul on hea meel, et seda lugesin.