Tess Gerritsen. Tulega mängides (Ersen, 2017)

tulega-mängidesTõlkinud Marge Paal
272 lk.

Jällegi üks äärmiselt huvitav ja põnev raamat, aga teema oli raske. Raamatus on kaks paralleelselt jooksvat lugu. Esimene on Lorenzo lugu minevikus ja teine Julia lugu tänapäevas.

Viiuldaja Julia Ansdell leiab juhuslikult ühest Rooma antiigipoest ühe muusikapala, mis teda jäägitult lummab. Seda muusikapala võikski pidada üheks selle raamatu peategelaseks, sest selle ümber lugu keerlebki. Selle valsi nimeks on Incendio ja see on loodud 1944. aastal. Autoriks Lorenzo Todesco.

Julia hakkab ajama selle loo jälgi, sest pala näib põhjustavat tema elus kaost. Tundub, et see muudab tema 3-aastase tütre vägivaldseks. Lisaks selgub veel, et ühele perekonnale ei meeldi, et Julia ajaloos tuhnib. Lugu tundub natuke uskumatu, aga lõpuks selgub, mis asjaolud selle taga olid. Siiski on minu meeles lõpus ka natuke müstikat.

Ühest küljest oli raamat põnev ja teisalt oli see nii kurb. Lugesin ja lihtsalt pisarad jooksid. Ma olen üsna läbi raputatud, nii et ei leia eriti sõnu, et seda teost kirjeldada. Ja võib-olla ei olegi vaja. Seda peab ise lugema. Raamatul on ajalooline taust ka olemas, millest autor raamatu järelsõnas kirjutab. Soovitan lugeda!

Advertisements

Mart Juur. IFF. Suur Loterii (Seashore Production, 2017)

iff-suur-loterii200 lk.

Raamat sisaldab läbilõiget Ivo Linna lauludest, mis on talle kõige olulisemad. Raamat ongi ülesehitatud nendele lauludele. Siin on välja toodud 36 laulu, nende sünnilugu ja loomulikult on raamatus palju fotosid.

Ma ausalt öeldes olin natuke pettunud. Ootasin, et tuleb natukene rohkem juttu ka Ivo Linnast endast, paraku seda ei juhtunud. Tutvustuses on öeldud, et tegemist on esimese ja tõenäoliselt ka viimase raamatuga Ivo Linnast. Ma siiski ootaks ühte raamatut veel. Mis teha, kui uudishimu on nii suur. 😀

Saan aru, et ta on tagasihoidlik mees ja ei pea oma isiklikku elu kõigi ette laotama. Pikka juttu siin ei olegi. Fotod on muidugi super ja laulud ka. Enamus on mullegi tuttavad, kuigi mõned olid ka sellised, millest ma midagi kuulnud polnud. Ma arvan, et esimene laul, mida ma temalt tean on “Kätte on jõudnud suvi”. Ma mäletan, et laulsin seda lapsepõlves, aga tol hetkel ma ei teadvustanud endale, kes seda laulab.

Mõnusa nostalgilise meeleolu lõi, nii et soovitan tutvuda. Minul olid ootused lihtsalt liiga kõrgel.

Jaak Urmet. Linn linnas: minu raamat Lasnamäest. Aastad 1980 – 2001 (J&U, 2017)

linn-linnas-minu-raamat-lasnamäest365 lk

Seekord on minu raamatututvustus ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Nagu pealkirigi juba reedab, on tegemist raamatuga Lasnamäest. Aga mitte ainult. Päris põhjalikult on edasi antud ka autori enda kujunemislugu kirjanikuks. Jaak Urmet on ise pikalt Lasnamäel elanud, sealt ilmselt pärineb ka raamatu idee. Raske oli minul seda lugeda, sest tekst on äärmiselt sisutihe. Mul oli seda raamatut lugedes tunne, et autor tahab kõik südame pealt ära rääkida ja seda juttu on palju. Võib-olla sellest tingitult tundub raamat kohati hüplik ja pinnapealne. Sellest hoolimata ei ole raamat halb. Äratundmisrõõmu ikka leiab. Mis siis, et ma ei ole Lasnamäel sündinud. Me oleme enam-vähem ühel ajal sündinud ning tänu sellele ma seostasin end ka mõnede asjadega, millest ta siin kirjutab. Mind tabas äratundmine, et jaa, meil oli ka nii või me tegime ka sedasi.

Raamatu esimene pool keskendub rohkem Lasnamäele ja autori lapsepõlvele ning kooliaja algusele. Mulle meeldiski see osa raamatust kõige rohkem. Ma ei ole põline lasnamäelane, aga olen siin elanud vist juba seitse aastat vähemalt. Lasnamäe kujunemisest saab siit päris hea ülevaate. Erinevatest tänavatest ja piirkondadest. Näiteks mis nime nad vanasti kandsid ja milliste bussidega sõita sai.

Paljud arvavad siiamaani, et Lasnamäe on mingi õudne ja kole urgas, et normaalsed inimesed seal ei ela. Autor selgitab enda elukogemuse kaudu, et tema midagi sellist ei näinud. Eks loomulikult ole ka Lasnamäel koledaid asju (narkomaanid, pätid), aga neid leidub ka teistes linnaosades. Jaak Urmet püüabki raamatuga öelda, et Lasnamäge ei tasu karta. Siin on täiesti rahulik elada ja rohelist loodust on ka piisavalt.

Mulle meeldis ka see, kuidas autor kirjeldab oma lapsepõlve ja koolitee algust. Sellise mõnusa ja muheda stiiliga. Eks tuli endagi kooliajast nii mõndagi tuttavat ette. Näiteks erinevate asjade kogumine ning teistega vahetamine, kui tulid telekasse uued huvitavad seriaalid ning pärast nende üle arutamine ja loomulikult erinevate laulusõnade vihikusse ümberkirjutamine. Nostalgia tuli peale seda lugedes.

Edasi tuleb palju juttu klassikaaslastest ja muusikast. Loetletakse üles kellega ta suhtles ja mis bände kuulas. See osa oli minu jaoks paraku natuke tüütu. Bändidest paljud olid mulle võõrad ning need nimed ei öelnud mulle suurt midagi. Autorile olid nad selle eest üliolulised.

Loomulikult ei saa üle ega ümber kirjandusest. Autor annab ülevaate millised kirjanikud on Lasnamäel elanud ja kajastab põhjalikult enda kirjandustee algust. Samuti väidab ta, et eesti luule algas Lasnamäelt.

Raamatu kaaneümbris on kaunilt kujundatud ja selle siseküljelt leiab Lasnamäe kaardi. Lisaks on raamatu keskel fotod Lasnamäest, kust leidsin jällegi äratundmisrõõmu. Eriti põnev oli vaadata vanu fotosid ja näha, millised need kohad vanasti olid. Täna juhtusin jalutama autori kodumaja eest läbi ning kasutasin Lindakivi puiesteed, mida autor mitmel korral mainib ning kustkaudu kulges tema koolitee.

Soovitan raamatut silmaringi avardamiseks lugeda. Eriti, kui olete Lasnamäe huviline ja teid huvitab ajalugu ning kirjandus. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et raamat on Lasnamäest aga samas ka autobiograafiline ning kirjeldab ka autori põlvkonna elu 1980-ndatel ja 1990-ndatel.

Adam Haslett. Kui mind enam ei ole (Päikese Kirjastus, 2017)

kui-mind-enam-ei-oleTõlkinud Pille Kruus
352 lk.

Ma pole siia juba nädal aega midagi postitanud, sest lihtsalt ei ole jõudnud lugeda. Praegune lugemisvara on ka kuidagi raskemapoolne. “Kui mind enam ei ole” ei olnud alguses teps mitte lihtne lugemine.

Raamat on jaotatud kolme ossa. Esimeses osas toimub tegevus lapsepõlves, teises on lapsed juba täiskasvanud ning kolmandas osas jõuame kulminatsioonini ning näeme, mis saab pärast.

Raamat kajastab ühe perekonna lugu. Tegevust kajastatakse kõigi viie pereliikme kaudu. Ema, isa ning lapsed Michael, Celia ja Alec. Kõigil on kanda oma taak. Mõnel raskem, kui teisel.

Tegevus saab alguse 1960-ndate aastate Londonis, kui kohtuvad Margaret ja John. John satub depressiooniga haiglasse. Siiski keskendub raamat rohkem nende kolmele lapsele ning eriti Michaelile, kes tundub nagu oleks isa haiguse pärinud. Kõik püüavad Michaeli aidata, kuid samas on nad hädas ka oma eludega. Ma jäin seda lugedes mõtlema, et kui palju me ikkagi vastutame oma pereliikmete ees? Kas me peame nende aitamiseks enda elu tagaplaanile seadma?

Esimene osa oli minu jaoks raske lugeda. See kuidagi ei jõudnud minuni ja kui tegevust kajastati Michaeli silmade läbi, siis oli sellest raske aru saada. Ma ilmselt ei suuda hästi mõista seda sügavat ja kõikehalvavat haigust. Teised tegelased olid toodud arusaadavamalt.

Ma isegi mõtlesin vahepeal raamatu pooleli jätta, aga õnneks jõudsin enne teise osani, mis oli juba palju parem. Autor suutis mind isegi natuke üllatada osade avameelsete stseenidega geide elust, millega mul pole enne kokkupuuteid olnud. Kõik see oli väga ilusasti edasi antud,

Kolmas osa raamatust oli ka põnev lugeda, kuigi ma juba aimasin, millise lõpu poole tegevus suundub. Ei soovita lugeda nendel, kes ei taha lugeda rasketele teemadel, raamatu sisu on küllaltki masendav ja ängistav. Samuti nendel, kes ei salli homoteemat. See ei ole küll raamatus peamine teema, aga siiski küllalt palju on seda kajastatud.

Sven Kullerkupp. Piano pianissimo (Petrone Print, 2017)

piano-pianissimo109 lk.

Järjekordne Petrone Prindi kirjastuse raamat. Kui eelmine oli minu meelest nii ja naa lugemine, siis seekordne mulle sümpatiseeris. Kohe väga. Autoril on omapärane ja mõnus kirjutamisstiil. Enamjaolt muhe ja sõbramehelik, aga mõnikord ka tõsine.

Sven Kullerkupp on eesti muusik – klassikaline ja džässpianist, soolo-, stuudio- ja ansamblimuusik, fonogrammitootja, helilooja, arranžeerija, pedagoog ja mida kõike veel. Pean tunnistama, et ma ei teadnud enne temast mitte midagi. Sellest hoolimata oli raamatut väga huvitav lugeda.

Raamat on nii õhuke, aga ometi jõuab ta rääkida oma lapsepõlvest, muusikaõpingutest ja tööst ning loomingust. Palju on juttu ka nõukogudeajast, sest tema õppimised ja muusikutee algas just siis. Palju naljakaid ja kurioosseid juhtumisi.

Ma ei oskagi öelda, mis mind selle raamatu lugemise juurde tõmbas. Võib-olla see, et raamatu katkend pälvis Loomingus 2016. aastal ilmumise eest ajakirja debüüdi aastaauhinna. Igatahes on tegemist väärt raamatuga.

Mõnikord mul tekivad lugedes seosed hiljuti loetud raamatutega. Näiteks hiljuti lõpetasin “Minu Armeenia” ja “Tõe ja õiguse. I osa“. Sven Kullerkupp kirjutab oma raamatus nii Armeenia džässist kui mainib ka Tammsaaret.

Ma ei tahagi sellest raamatust pikalt teile kirjutada, sest tegemist on lühikese raamatuga ja ei taha teile kõike ära jutustada. Soovitan lugeda kõigile muusikahuvilistele ja ka teistele, kes soovivad midagi kerget ja helget lugeda. Üks heatuju raamat.

Väike stiilinäide autorilt:

Ei saa sinust kuulsat lauljat, kui sa pole ilus mees. Lauluoskusega on nii ja naa, aga ilus peab olema. See on põhiline. Muidugi, hääl peab olema tugev ja värisema, aga ainult siis, kui ise tahad, mitte nagu jumal juhatab. Ja mis kõige tähtsam: jutt peab sul libe olema, et kõik, kes seda kuulama jäävad, libiseksid nõnda, et terveks ei jää enam ükski kont ega könt. (lk 9).

Jutt on autoril piisavalt libe, nii et head lugemiselamust! 🙂

 

Hendrik Sal-Saller. Intervjuu iseendaga (Popcorn, 2016)

hendrik-sal-saller-intervjuu-iseendagaKes meist ei teaks Hendrik Sal-Sallerit ja Smilersit. Nii et kui ilmus tema raamat, siis tahtsin seda kohe lugeda, aga esmapilgul pettusin. Vaatasin, et ainult pildid ja teksti polegi. Tegelikult on teksti ka, kuigi suurem rõhk on pandud piltidele ja laulusõnadele.

Ei pea vist eraldi mainima, et Smilers oli ja on siiani üks mu lemmikbände, kuigi nende viimase aja loominguga ma eriti kursis ei ole. Loomulikult tean laulu “Et sa teaks“, sest see on mu suur lemmik. Võib öelda, et nende varasema loominguga olen üles kasvanud. Neid lugusid sai kuulatud ja kaasa lauldud raadiost ning neid kassetidele ja cd-dele lindistatud, hiljem ka kontserditel käidud. “Tantsin sinuga taevas“, “Meteoriitide sajus“, “Sellel ööl“, “Käime katuseid mööda“, “Nii sind ootan“, “Vuntsidega mees“, “Tükike minust“, “Keelatud viljade turg“, “Annika“, “Mõistus on kadunud“, “Närtsinud roos“, “Pimedam pool“, “Viis kasti õlut” ja “Ainult unustamiseks” – need on väike osa lemmikutest.

Raamatut lugedes tuli täielik nostalgia peale ja tekkis tahtmine kuulata Smilersi lugusid uuesti, sest teose teine pool sisaldab nende laulusõnu. Neid lugedes tulid kõik need lauluviisid elavalt meelde.

Teksti on raamatus siiski vähe ja eriti vähe on juttu isiklikust elust. Sal-Saller alustab enda noorusaja kirjeldamisega ja siis tutvustab erinevaid bände, kus ta on mänginud. Ma pean häbiga tunnistama, et ma ei teadnud tema teistest bändidest midagi. Võib-olla sellepärast oligi nii põnev ja huvitav seda lugeda. Raamatu tekstid on kirja pannud Sal-Salleri hea sõber Mihkel Raud. Teoses kõige suurema osa hõivavad muidugi fotod ja neid on hea vaadata. Kvaliteetsel paberil ja suures formaadis.

Samas on see suur formaat ka raamatu peaaegu ainus negatiivne külg asja juures (teksti ootasin ka rohkem). Raske on teda käes hoida, peab laua taga lugema. Mina aga eelistan lugeda mõnusalt diivanil. 🙂

Anne von Canal. “Ei maa ega meri” (Varrak, 2014)

ei-maa-ega-meri Mul oli lugemise väljakutse raames vaja lugeda raamatut kõige kaugemast maast, kus ma ise käinud olen. See oli minu jaoks üks raskemaid teemasid. Just raamatu valiku pärast. Kõige kaugem maa, kus ma käinud olen, on Rootsi. Ma ei ole palju reisinud. Rootsi kirjandusele mõeldes meenuvad mulle esmalt muidugi krimiromaanid, aga see pole just mu meelislugemisvara. Seega võttis selle teema alla raamatu leidmine aega, aga lõpuks siiski leidsin midagi. Ja üldse ei kahetse, et valisin selle raamatu. Tegemist on suurepärase raamatuga.

Tegevus toimub põhiliselt Stockholmis, aga ka Tallinnas ja mujal Euroopas. Peategelaseks on Laurits Simonsen. Ta jutustab nagu kahte eraldi lugu. Esimeses on ta kruiisilaeval, kus ta töötab meelelahutajana ja peab logi oma mõtetest ja tunnetest. Teine lugu räägib Lauritsa lapsepõlvest, noorusaastatest, abielust ja paljust muust. Üks lugu jutustab sellest, milline oli ta elu enne parvlaev Estonia hukkumist ja teine kirjeldab, milline oli pärast.

Laurits on lapsest peale klaverit mänginud ja tahab minna konservatooriumisse. Tema isa ei taha sellest aga kuuldagi. Ta põlgab sellist meelelahutust ja poeg peaks ikka korraliku elukutse omandama. Lõpuks saabki Lauritsast arst, ta kohtub Siljaga. Silja vanemad on kunagised sõjapõgenikud Eestist. Laurits ja Silja saavad tütre. Nende kümnendal pulma-aastapäeval saab Laurits teada ühe saladuse, mis muudab tema elu igaveseks. Nii otsustab mees, et nad kolivad Eestisse.

Lugu on küllalt keerukas ja peategelase tundeid on raske mõista. Ma arvan, et sain selle raamatule tervikuna pihta alles päris raamatu lõpus. Siis saabus mõistmine. Peategelase teekond leppimiseni, kõik need tunded, mida ta ei suuda väljendada, lein – rasked teemad. Sellest hoolimata või just selle pärast on raamat väga hea.

“Ei maa ega meri” on autori debüütromaan, millega ta meenutab parvlaev Estonia hukkumise 20. aastapäeva.