Hallie Ephron. Ära kunagi valeta (Ersen, 2016)

ära-kunagi-valetaTõlkinud Anne Kull
288 lk.

Erseni raamatute kaanekujundused on viimasel ajal nii ilusaks muutunud, et lausa ahvatlevad lugema. Sellegi raamatu valisin alguses kaanepildi järgi ja alles siis lugesin sisututvustust. See tundus ka põnev.

Alustasin siis lugemist ja mind hakkas kohe häirima tõlge. Või siis on raamatu algus originaalis ka selline kohmakas. Igatahes algus on kohmakas. Laused oleks nagu kunstlikult kokku pandud ja üleliigset infot on palju. Üleliigne ja suht mõttetu info on autori töö. Mõtlesin isegi, et kui nii edasi läheb, siis jätan pooleli.

Õnneks läks raamat mingi aja pärast paremaks. Tekst ei olnud enam nii kunstlik ja kohmakas. Teine võimalus on see, et võib-olla ma lihtsalt harjusin sellega. Tegelikult oli raamat ju põnev, kuigi ma aimasin peaaegu kohe, kes süüdlane on, aga miks ta seda tegi, see jäi arusaamatuks lõpuni. Ma jäin mõtlema, et kas tegelikult on ka selliseid inimesi olemas, kes kannavad endas viha teiste inimeste vastu ja hauduvad pikalt ja põhjalikult kättemaksu.

Tegevus saab alguse hoovimüügist. Ivy ja David on ostnud maja. Ivy on kaheksandat kuud rase, kui tal saab kõrini eelmise omaniku kraamist. Ta tahab sellest lahti saada. Hoovimüügil on palju külastajaid. Nende seas ka nende kunagine klassiõde Melinda. Nad ei tundnud teda alguses äragi.

Melinda on samamoodi rase nagu Ivygi. Melanie räägib, et kunagi töötas tema ema selles majas ja tema sai siin mängida. Melinda palus neid, et ta saaks korraks veel maja seestpoolt vaadata. David teeb talle ringkäigu.

Paari päeva pärast on nende ukse taga politsei, kes väidab, et Melinda on kadunud ja viimati nähti teda nende maja hoovimüügil. Selgub, et keegi ei näinud Melindat majast väljumas. Siis leitakse nende maja eest Melinda verised riided ja Davidist saab peamine kahtlusalune. Ivy üritab asjas selgusele saada, ent avastab hoopis, et David ei ole temaga mõnes asjas päris aus olnud.

Nagu öeldud, siis ma aimasin pahalase ära, kuigi autor suutis mind paar korda eksitada ka. Sellest hoolimata on tegemist põneva raamatuga, mille lugemine edeneb kiiresti. Küllalt mõnus ajaviitelugemiseks.

Advertisements

Kate Hamer. Tüdruk punases mantlis (Eesti Raamat, 2016)

tüdruk-punases-mantlis“Tüdruk punases mantlis” on järjekordne põnev raamat, mida lugema sattusin.

Beth ja Paul on äsja lahutanud oma abielu. Neil on väike tütar Carmel. Carmel on natuke eriskummaline ja oma mõtetesse kaduv ning armastab tohutult punast värvi. Peale lahutust klammerdub Beth oma tütre külge nagu kartes tedagi kaotada. Ja siis ühel päeval see juhtubki. Carmel kaob. Otsimine on pingeline, aga mitte ühtegi juhtlõnga ei ole.

Samal ajal viib mees, kes Carmelile tutvustas ennast tema vanaisana, tüdruku minema. Ta väidab Carmelile, et tema ema sai autoõnnetuses surma ja isa ei taha temast enam midagi teada, sest tal on uus elukaaslane. Carmel satub omapärasele teekonnale.

Ema muidugi süüdistab ennast, et ta oli lohakas ja vastutustundetu. Ei hoidnud tütrel piisavalt hästi silma peal. Kuid see kõik on kasutu. Ometi see vaevab teda. Tüdruku kadumise juures on ka üks hea külg. Beth ja Paul lepivad ära, ning Beth ja Pauli uus elukaaslane Lucy sõbrunevad.

Mind ajas vihale see mees, kes Carmeli minema viis.  Õige pea muidugi selgub ka, miks ta seda tegi.  Väga isekas mees. Ainult omakasu peal väljas. Kuidas saab üks inimene olla nii loll ja ajupestud? Arvata, et ainult sina elad õigesti ja sul on õigus teiste eludesse niimoodi sekkuda. Lugesin ja mõtlesin, et tahaks sellele mehele virutada.

Jutustus on kirjutatud vaheldumisi nii ema kui tütre pilgu kaudu. Autor annab hästi edasi ema kaotusvalu ja tütre leina ning igatsust ema järele.

Raamat on autori debüütromaan ja see on suurepäraselt kirjutatud. Hakkad vaikselt lugema ja pinge muudkui kerib ja kerib. Ootad, et millal see moment tuleb, kui tüdruk leitakse. Või siis ei leita. Tahad teada, millega see kõik lõppeb ja see sunnib lugema ka uneajast. Pinge ja põnevus säilib raamatu lõpuni. Soovitan lugeda, kes armastavad põnevust.

 

 

 

 

 

 

Jon Steele. Vahimehed (Varrak, 2016)

vahimehedMul on hea meel, et selle raamatu lõpuks läbi sain. Mul läks selle lugemisega liiga kaua, aga kahjuks ei edenenud kiiremini. Tegevus natuke nagu venis või oli sissejuhatavat osa liiga palju.

See on üks väga kummaline raamat. Tegevus toimub Lausanne’is. Lausanne’i katedraali alla on peidetud üks saladus. Keegi ei tea, mis seal on. Katedraalil on oma valvur – Marc Rochat. Ta on vigane noormees. Tema üks jalg on kõver. Samuti on ta natukene lihtsameelne. Alguses see mulle ei meeldinud, aga hiljem ma harjusin sellega, sest autor oli teinud temast sümpaatse tegelase. Marc ei ole tavaline lihtsameelne poiss. Ta näeb pahasid varjusid, räägib katedraali kellade ja narritajate varjudega. Ta näeb maailma natuke teistmoodi.

Katedraali vastas elab Katherine Taylor. Ta on kõrgklassi prostituut, kes elab muinasjutulist elu. Vähemalt nii see esmapilgul tundub. Ühel hetkel tema maailm variseb põrmu.

Siis on veel Jay Harper. Üks kummaline tegelane, kes on Londonist Lausanne’i kutsutud ja töötab ROK-i heaks, et leida üles üks mees. Tal on ainult üks probleem. Ta ei mäleta oma elust enne Lausanne’i mitte midagi. Harper ajab selle oma alkoholiprobleemi süüks.

Ühel hetkel nende elud ristuvad ja nad peavad päästma maailma. Algab headuse ja kurjuse võitlus. Alguses mulle tundus, et see on mingi krimiromaan, aga siis hakkasid seal toimuma kummalised asjad. Tegu ongi minu jaoks kummalise raamatuga. Sellel on veel kaks osa, mis eesti keeles pole ilmunud. Ma ei ole praegu kindel, kas ma tahan järgnevaid osi lugeda, sest minu jaoks oli selles raamatus natuke liiga palju teistsugust, nagu ma olen harjunud kujutlema.

Alguses tundus, et loeksin nagu Hugo raamatut “Jumalaema kirik Pariisis”, sest Marci kirjeldust lugedes tuli mulle silme ette Quasimodo. Samuti oli Katherine’i kujutatud nii ilusana, et enamus mehi ei suutnud temalt silmi pöörata. Siingi varjab Marc lõpuks Katherine’i katedraalis, nagu Quasimodo varjas Esmeraldat kirikus.

Lisaks sellele on raamatusse paranormaalne element sisse toodud. Harper ei ole tegelikult inimene vaid inimese kuju võtnu. See, kes ta päriselt on läheb minu meelest vastuollu minu ettekujutusega sellest tegelasest. Raamatus on teda kujutatud mannetuna, alles lõpus suudab ta ennast kokku võtta. Minu ettekujutus sellest tegelasest (ma ei kavatse reeta, kes ta on, et mitte põnevusmomenti rikkuda) on hoopis vastupidine. Ta on võimas ja kindel. Muidugi raamatu lõpus ta juba vastab minu ettekujutusele. Kui ropendamine ja sõimamine välja arvata. Inimesena mulle Harper meeldis.

Raamat ei ole halb, lihtsalt minu jaoks oli seda kõike natuke palju ja see ei läinud minu ettekujutusega kokku. Kahjuks edenes ka aeglasemalt kui oleks võinud. Soovitan lugeda nendel, kes armastavad fantaasiat, müsteeriumi ja paranormaalsust.

 

 

 

 

 

Holly Seddon. Püüa mitte hingata (Päikese Kirjastus, 2017)

püüa-mitte-hingataVahelduseks õnnestus lugeda ühte põnevat raamatut, mis sai ootamatult kiiresti läbi. Kuigi tundub, et suurt tegevust seal ei olnudki, haaras raamat niimoodi kaasa, et ei suutnud seda käest panna. Tegevus on tegelikult ikka olemas, aga läheb tasa ja targu, nii et ootamatult oled sa üleni selle sisse mässitud.

Peategelane Alexandra Dale on oma eluga põhja jõudnud. Ta on vabakutseline ajakirjanik ja alkohoolik. Alkoholismi tõttu jäi ta ilma oma abikaasast, lapsest ja karjäärist. Tal on üsna kindel päevakava. Hommikul jooks, siis natuke tööd ja lõunast hakkab jooma.

Ühel päeval kirjutades ühest arstist artiklit, avastab ta haiglas käies Amy Stevensoni. Nad on mõlemad 30-aastased. Talle meenub Amy juhtum ning talle hakkab see huvi pakkuma. Ta otsustab kirjutada Amyst loo ja välja selgitada, mis juhtus 15 aastat tagasi ja kes seda talle tegi.

15 aastat tagasi oli Amy tavaline 15-aastane koolitüdruk, kes ühel päeval teel koolist koju kadus. Mõni päev hiljem leiti ta pargist läbi pekstuna. Peale seda on Amy olnud arstide arvates 15 aastat koomas. Tegelikult on ta siiski teadvusel, aga ta ei saa suhelda ega oma keha liigutada. Samuti on tema mõistus jäänud 15. aastase tüdruku tasemele. Tal puudub ajataju ja talle tundub, et pole oma vanemaid ega sõpru ilmatuma aeg näinud. Lõpuks hakkab Amyle siiski kohale jõudma, et midagi on valesti.

Alex ei ole klassikaline peategelane. Naine ja alkohoolik. Hoolimata sellest suudab ta siiski kuidagi funktsioneerida. Ja see ei muutnud teda vastumeelseks. Ta oli inimlik. ning lõpuks ta ka võtab selle probleemiga midagi ette.

Näiliselt küll raamatus suurt tegevust ei toimu. Alex uurib vaikselt omaette, kasutades vahel küll oma eksabikaasa ja Amy kunagise kallima Jake’i abi. Ja nii huvitav on ju teada saada, et kes see siis lõpuks oli. Kahtlaselt käituvaid tegelasi on raamatuis mitmeid.

Esikaanel on tekst, et unustage tüdrukud, kes on rongis või kadunud – te ei suuda “Püüa mitte hingata” köidet käest panna. See on lihtsalt nii hea. (Goodreads). Mina ütleks nii, et neid ei pea unustama, aga “Püüa mitte hingata” on sama põnev kui nimetatud raamatud ja tõsi on see, et käest panna on väga raske. Lugesin poole ööni ja hommikul ärgates alustasin ka kohe lugemist. Julgen soovitada põnevusearmastajatele ja mis minule väga meeldib, siis see raamat ei ole verine ja vägivaldne.