Katrin Pauts. Tulekandja (Varrak, 2016)

pauts_tulekandja_KAANED_289x206_15bleed_tf.indd“Tulekandja” on Katrin Pautsi teine romaan. Kui esimene romaan “Politseiniku tütar” on Saaremaa põnevik, siis teine on Muhumaast. Kuigi tegevus on kõik välja mõeldud, siis kohanimed on ehtsad.

Siin me kohtume juba eelmisest raamatust tuttava tegelase Eva Niimandiga, kes töötab jälle Tallinnas uudistetoimetuses. Ta peab kirjutama loo ühest noorest naisest, kes pimedal maanteel alla aeti. Seda tehes satub ta kummaliste kokkusattumuste peale. Et naised on kõik punapäised ja rasedad. Samuti avastab ta, et üks salapärane võõras käib hukkumispaikadel küünlaid süütamas ja ümisemas. Ühel päeval kaob ootamatult üks teine ajakirjanik, kes ka sama asja uuris. Kõik niidid viivad Muhumaale, nii et Eva satub jällegi Saaremaale oma kodutallu Tuulegile.

Selles loos on palju erinevaid liine ja tegelasi. Alguses tekitas see minus segadust, et mismoodi see kõik omavahel seotud on. Noor punapäine just Bonnieri preemia võitnud ajakirjanik, see tegelane, kes käib hukkumispaikadel, uudistetoimetuse juht Rein, Reinu vanaema ja ajakirjanik Gabriel. Lisaks veel trobikond muidki  tegelasi.

Lõpuks, peale laialivalguvat algust, taandub kõik ühele liinile ja autor seletab ära, mis ja kuidas. Peale segasevõitu algust muutub lugu peagi huvitavaks, nii et raamatut on raske käest panna. Lugesingi selle peaaegu ühe jutiga läbi. Lõpplahendus valmistas mulle väikese pettumuse. Mitte lahendus ise, vaid see, kuidas autor on selle kirja pannud. Mõrvari suu läbi, kus enam tema isikut ei varjata. Natuke nagu liiga lihtne peale sellist lugu. Ja kõik lahenes nagu ise-enesest.

Advertisements