Richard Flanagan. Kitsas tee sisemaale (Varrak, 2016)

kitsas-tee-sisemaaleTõlkinud Kristjan Kannike
374 lk.

Minu jaoks oli see kuidagi väga raske lugemine. Mitte, et raamat oleks halb olnud, aga lugemine läks väga vaevaliselt. Ei suutnud seda pikalt järjest lugeda. Ma ei oskagi öelda miks. Võib-olla selle raamatu teema pärast. Kõik need julmused Teises maailmasõjas, mida jaapanlased korraldasid. Mõne koha peal tundus raamat mulle kohati igav. Näiteks, kui Dorrigo Evans halas selle üle, kuidas ta naine talle närvidele käis.

Nagu öeldud, siis raamatu põhitegevus toimub Teise maailmasõja ajal jaapani orjatöölaagrites, kuhu satuvad paljud Austraalia sõdurid. Raamatu üheks keskseks tegelaseks on Dorrigo Evans. Austraallasest arst, kes satub koos oma meestega orjatöölaagrisse. Temal on seal tegelikult isegi kerge elu, sest jaapanlased ei sunni teda orjatööle, sest ta on nö austraallaste juht. Tema ülesandeks on vaid mehi ravida ja välja valida mehed, kes suudavad tööd teha, kuigi jaapanlastele pole see üldse oluline. Nende meelest on au surra keisri eest töötades. Sellest hoolimata püüab Dorrigo oma mehi kaitsta nälja, koolera ja peksu eest. See raamat näitab nii sõja julmust kui ka seda, et sõjas on siiski võimalik jääda inimeseks.

Raamatus “Kitsas tee sisemaale” kirjutab autor oma tegelaste elust ka peale sõda. See on omamoodi kummaline. Peale sõda poosid ameeriklased väiksemad sõjakurjategijad üles, aga suuremad kuidagi pääsesid sellest. Ja nad elasidki pärast sõda rahumeeli edasi. Need, kes olid sõja ajal julmad, olid pärast seda oma lastele ja naistele head isad ja abikaasad. Ma ei tea, kas nad tundsid pärast sõda mingisugust võlga ühiskonna ees, igatahes nad tegid pärast palju heategusid. Kuigi samas, nad ei tunnistanud kunagi, et oleksid teinud sõja ajal midagi valesti. Nad põlgasid valget meest, kes lasid ennast vangi võtta.

Ja vastupidi ka. Austraallased, kes orjatöölaagris kannatasid ja need, kes sellest lõpuks eluga välja tulid, ei leidnud oma elus enam pidepunkti. Näiteks see sama Dorrigo. Pärast sõda abiellus ta naisega, keda ta kohtas enne sõda. Nende abielu ei olnud õnnelik. Dorrigo ei suutnud pühenduda oma naisele ja lastele. Samas ühiskondlikus elu oli ta tunnustatud kirurg ja sõjakangelane. Ta tundis, et ta teeskleb, et terve tema elu on üks suur teesklus.

Selles ei pruukinud süüdi olla ainult sõda ja ilmselt ei olnudki. Nimelt armus Dorrigo vahetult enne sõda Amy’sse, keda ta juhuslikult raamatupoes kohtas. Varsti selgus, et Amy on tema onunaine. Nende vahel puhkeb armuafäär, mis saab sõja saabudes lõpu. Dorrigo saadetakse rindele ja Amy mees valetab naisele, et tema armuke sai surma.

Sellepärast ei suudagi Dorrigo Ellale pühenduda. Tal on kogu aeg armukesed, vahel isegi mitu tükki korraga ja ta eriti ei valigi neid. Selleks juhtub isegi ta sõbra naine.

Raamatus on olulisel kohal inimese mälu. Dorrigo vahel isegi unustab Amy ära. Sõjas olev sõdur ei mäleta enam oma naise nägu ning aastaid peale sõda ei mäleta teine sõdur enam koledusi, mis ta pidi üle elama.

Aegamööda selitas ta meel vangilaagrite mälestused millekski kauniks. Otsekui pigistaks ta välja orjaks olemise alandust, tilkhaaval. Alguses unustas ta õudused, hiljem jaapanlaste vägivalla. Vanas eas võis ta ausalt öelda, et ta ei mäleta mingeid vägivallaakte. Asju, mis oleksid võinud mälu tagasi tuua – raamatuid, dokumentaale, ajaloolasi -, ta vältis. Siis kadus ta mälestus haigustest ja armetutest surmadest, koolerast ja beribeerist ja pellagrast, ka see läks; isegi laksuv muda, ja hiljem ka mälestus näljast. Ja viimaks taipas ta ühel pärastlõunal, et ta ei mäletagi enam oma sõjavangipõlve. Ta mõistus oli veel korras; ta teadis, et kunagi oli ta olnud sõjavang, nagu ta teadis, et ta oli kunagi olnud loode. Aga sellest kogemusest ei olnud midagi järel. Mis oli järel, oli vältimatu idee inimlikust headusest, sama salgamatu kui kaunis. Üheksakümne nelja aastasena oli ta viimaks vaba mees. (lk 362)

Kõik see kokku annab ühe omapärase raamatu. Ma ei oskagi öelda, kas see mulle meeldis või mitte. Seal on väga häid mõttekäike ja mõne aja pärast on jälle mingit jama kokku kirjutatud. Üsna vastuoluline raamat minu jaoks. Samas, midagi temas siiski oli, sest pooleli ma teda jätta ei tahtnud.

“Kitsas tee sisemaale” on saanud 2014. aastal Man Bookeri auhinna. Raamat on saanud oma pealkirja 17. sajandi haikuluuletaja Bashô reisipäevikult.

Ühte asja soovitan küll. Seda raamatut ei tasu lugeda söögi ajal, sest kohati on need sõjakoleduste kirjeldused äärmiselt võikad.

Advertisements

Mathias Enard. Varaste tänav (Varrak, 2016)

Enard_varastetanav_kaas.inddÜks järjekordne väga hea raamat on ilmunud Moodsa aja sarjas. Julgen seda kõigile soovitada.

Raamatu tegevus algab Marokos Tangeri linnakeses. Peategelaseks on noormees Lakhdar, kes on sunnitud kodust põgenema peale seda, kui ta avastatakse alasti koos oma nõoga. Nõoga abiellumine ei oleks olnud probleem, küll aga poleks tohtinud olla seksi enne abielu. Ühesõnaga ta põgeneb, veedab aastakese tänavatel kerjates, kuni tuleb tagasi kodulinna. Koju ei lähe ta enam kunagi. Kohtub uuesti oma lapsepõlvesõbra Bassamiga, kelle kaudu ta saab tööd Koraani Mõtte Levitamise Organisatsiooni raamatupoes.

Seal ei lähe ka kõik nii nagu planeeritud, sest ta avastab, et see organisatsioon on ilmselt mõnede rünnakute taga Marrakechis ja ühes kohvikus. Lakhdar on küll moslem ja ka usklik, aga teda ei tõmba see radikaalne ja poliitiline islam. Ta ütleb selle kohta nii:

Mina ei taha muud kui vabalt reisida, raha teenida, rahulikult sõbrannaga ringi jalutada, keppida, kui tuju on, palvetada, kui tuju on, ja kriminulle lugeda, kui tahtmine tuleb, ilma et kellelgi selle kohta midagi kobiseda oleks, peale Jumala enda (lk. 119).

Samal ajal kohtub ta hispaanlanna Juditiga, kes mõjutab tema tulevast elu väga palju. Ta on tüdrukust sisse võetud ja nad jäävad suhtlema ka peale Juditi reisi lõppu. Lakhdaril tekib mõte minna Euroopasse. Alguses ta püüab teha seda legaalselt, aga lõpuks satub Hispaaniasse ikkagi illegaalselt. Ta jõuab välja Barcelonasse Varaste tänavale. See on üks vilets piirkond. Ümberringi on narkarid, joodikud, litsid ja prussakad, aga ta on seal rahul.

Lakhdar on oma olemuselt selline tore ja täiesti tavaline noormees. Ta armastab lugemist ning raamatuid, eriti prantsuse kriminulle. Talle tundub, et Jumal hoiab teda. Kui midagi juhtub, siis samas tuleb ka lahendus. Ta suhtub Euroopasse läinud immigrantidesse kerge irooniaga ja teab, et alati saab olla halvem.

Kuna kõik need tänavatel jõlkuvad neegrid ja murjanid ei mõjunud turismile hästi, kärutas Kanaaride valitsus nad omal kulul lennukiga mujale, kontinendile, ja olidki Musta Aafrika elanikud, mauritaanlased, nigeerlased ja ugandalased, Madridis või Barcelonas, proovimas õnne maal, kus töötus oli kõrgeim Euroopas – tüdrukutest said litsid, mehed lõpetasid viletsates salajastes laagrites maal, Aragonis või La Manchas, kus nad elasid idüllililiselt kahe puu vahel keset prügikaste, lõhkisi tünne ja külma, kannatasid suurepäraste nahahaiguste, paisete, parasitooside, külmamuhkude käes, ja ootasid, et mõni põllumees neile mõne piinarikka tööotsa annaks, makstes selle eest hallitanud leiva ja kartulikoortega, millest suppi keeta (lk. 149).

Lakhdar tunneb pidevalt, et ta on lõksus. Ükskõik, mis riigis ta ka ei oleks, ikka tundub elu talle vanglana. Nagu elu ei oleks veel päriselt alanud ja see kõik on üks suur sissejuhatus millelegi suuremale. Taustaks on Araabia kevad ja Euroopas majanduskriis.

Raamat mõjus mulle väga emotsionaalselt. See kõik on nii reaalne ja millise lõpplahenduse saab. Ometi ei ole tegu sünge raamatuga. Autor kirjutab väga ladusalt ja lihtne on raamatusse sisse elada. Ilmselt jääb see veel pikaks ajaks mu meeli painama. Teema on praegu ju väga aktuaalne.

Mulle seostusid selle raamatuga kaks filmi, mida ma eelmisel aastal PÖFF-il vaatamas käisin. Kellel on võimalust neid filme vaadata, siis soovitan. Need on “Caina” ja “Kodulävel“. Mõlemad on mõtlemapanevad filmid.

Autorist veel niipalju, et tegu on prantslasega, kes on araabia kultuuri huviline. Ta on elanud mitmes paigas Lähis-Idas ja Euroopas. Tundes põhjani araabia kultuuri, kuid olles ise eurooplane, suudab ta kõnelda ilma klišeedeta, ent samas arusaadavalt. Ja muidugi keeleliselt on see suurepäraselt kirjutatud. Siia lõppu veel üks stiilinäide autorilt, kus ta võrdleb streiki ja mässu Hispaanias ning Tuneesias.

Erinevus Tunisega, nagu ütles Munir, võib-olla ainus erinevus Tunisega, oli see, et seal jätkus kisma ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval, ja edasi veel. Siin poleks nagu midagi juhtunudki. Pankade fassaadid vuntsitakse üles, valitsus paneb oma programmidega edasi, revolutsionäärid lähevad rulade selga tagasi ja Kataloonia väljakul haaravad jälle võimu turistid (lk. 214)

Karen Joy Fowler. me oleme kõik täiesti endast väljas (Varrak, 2016)

me-oleme-kõik-täiesti-endast-väljasRaamatus jutustab Rosemary oma perekonna loo. Rosemary läks ülikooli kodust kaugele, et keegi ei teaks, kes ta on. Tal oli muidu täiesti normaalne perekond, välja arvatud “õde” Fern. Fern on šimpans. Nad kasvasid koos. Kui Rose sai 5-aastaseks, siis ühel hetkel Fern kadus.  Aga Ferni mõju Rose käitumisele jäi. Ühel hetkel lahkub ka tema vend kodust ja ei tulegi tagasi. Venda näeb ta alles kümne aasta pärast. Rose püüab oma mälestusi unustada, sest ta süüdistab ennast, et Fern ära viidi. Aga sellest pole kasu. Nii Rose hakkabki tasapisi meenutama. Samas ta kahtleb pidevalt enda meenutustes, kas see ikka nii juhtus või mõtles ta selle kõik välja. Lõpuks räägib Rose avameelselt emaga, mis siis ikkagi Ferniga juhtus.

Minu jaoks oli tegu natuke kummalise raamatuga. Raamat on väga hästi ja ladusalt kirjutatud, aga samas ajas mind kohati segadusse autori hüppamine ühest ajast teise. Lapsepõlvest tudengipõlve ja vastupidi. Raamatu teema on intrigeeriv: šimpanside ja üldse teiste loomade ära kasutamine teaduslike uuringute tarbeks.

Raamatu lõpus on välja toodud autori enda mõtted “me oleme kõik täiesti endast väljas” kirjutamisest ja täiendavat teavet ning lisalugemist erinevate šimpanside projektide kohta.