Tonino Benacquista. Koer nimega Malavita (Eesti Raamat, 2013)

koer-nimega-malavitaTõlkinud Kaja Riesen
207 lk.

Ma reeglina Mirabilia sarja ei loe. Kunagi teismelisena lugesin läbi vist kõik, mis sellest sarjast kodus riiulis olemas oli  ja siis sai isu täis. Nüüd tuli aga tänu lugemise väljakutsele seda taas teha. Tegu on küll väga veidra raamatuga, aga ma ei kahetse, et seda lugesin. Raamatu valisin pealkirja järgi. Midagi paelus mind selle juures. Koera mainitakse siin küll vaid mõned korrad, aga ometi on ta oluline tegelane. Samamoodi nagu tema nimigi. Malavita ehk närune elu, samamoodi nimetavad sitsiillased mõnikord maffiat.

Nimelt kolib pealtnäha tavaline Ameerika perekond ühte väikelinna Prantsusmaal. Ema, isa, poeg ja tütar ning nende koer. Tegelikult pole siin tavalist midagi. Pereisa on endine maffia aumees, kes otsustas hakata kahetsejaks ehk siis andis politseile tunnistusi ning reetis oma kamraadid. Maffia selliseid asju ei andesta ning seetõttu ongi perekond FBI kaitse all tunnistajakaitse programmis.

Nad üritavad elada nii normaalset elu kui võimalik. Nad ei tohi endale tõmmata mingit tähelepanu. 14-aastane Warren ja 17-aastane Belle käivad koolis, ema Maggie tegeleb heategevusega ning isa Fred väidab, et on kirjanik.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis raamat on veider. Karakterid olid minu jaoks huvitavad. Esiteks muidugi Fred. Ta on harjunud elama laia elu ning ta ei suuda leppida sellega, et ta peab tagasitõmbunult elama. Kohati on ta hämmastavalt naiivne, aga teisest küljest ei suuda ta oma vanu harjumusi unustada. Maggie’t ajendab inimesi aitama süütunne ning ta on pahane oma mehe peale, et ta peab nüüd sellist elu elama. Warren tahab olla selline nagu ta isa. Ta asub selleks omal käel oskuseid omandama. Poiss imetleb teda ning ei mõista, miks isa maffia reetis. Belle jäi minu jaoks mõistatuseks. Ilus ja tark noor tüdruk.

Raamat kulgeb rahulikus tempos, ei ole jõhker, kirjastiil on kuidagi lihtne ja lakooniline. Lugemine mul just kõige kiiremini ei edenenud, aga ometi ei tekkinud tunnet, et peaks pooleli jätma. Raamatu omamoodi stiil, millega anti edasi tõsiseid sündmuseid, muutis teose minu jaoks koomiliseks. Kes otsib midagi teistsugust, siis soovitan lugemiseks võtta just selle raamatu.

Advertisements

Ray Bradbury. Marsi kroonikad (Eesti Raamat, 1974)

marsi-kroonikadSee on väga kummaline raamat. Heas mõttes kummaline. Konkreetset peategelast ei ole, kuigi võib-olla peaks selleks pidama planeet Marssi.

Raamat on originaalis ilmunud 1950. aastal. Tegevus toimub teoses aastatel 1999-2026. Algab see lugu sellega, et inimesed püüavad saata Marsile ekspeditsioone. Kolme esimesega saadetud mehed tapetakse marslaste poolt. Neljandal õnnestub kanda kinnitada, sest enamus marslasi on selleks ajaks surnud. Marslaste surm on muidugi maalaste süü. Mitte otseselt, aga kaudselt.

Loomulikult püüavad inimesed Marsi oma näo järgi kujundada. Vähemalt enamus. Leidub ka erandeid, kes arvavad, et inimesed ei peaks Marsile trügima. Ühel hetkel puhkeb maal sõda ja Marsil elavad inimesed kutsutakse koju. Mõni üksik jääb paigale. Ray Bradbury loodud pilt inimkonnast on selline, kus nad ainult sõdivad, tapavad ja hävitavad teineteist, loodust ja isegi terveid planeete.

Nagu ma alguses kirjutasin on tegemist väga omapärase teosega. Peatükid ei ole omavahel eriti seotud. Tegelased on erinevad, piirkond Marsil on ka erinev, aga ometi moodustab see kokku terviku. Autor on kasutanud raamatus telepaatiat, materialiseerunud kujutlusi, roboteid, massihüpnoosi ja siniseid üliolendeid. Raamat on kohati isegi koomiline, kuigi üldjoontes on tegu kurva teemaga. Autoril on väga omapärane kirjutamisstiil, mida ma ei oska täpselt kirjeldada, aga see haarab kaasa. Kuigi lõpp vajus minu meelest natuke ära.