Katrin Pauts. Minu Muhumaa (Petrone Print, 2018)

231 lk. Kui nägin Petrone Prindi lehelt, et ilmumas on Minu Muhumaa, siis teadsin kohe, et tahan seda lugeda. Mis siis, et ma pole muhulane vaid hoopis saarlane. Samas ma elan Muhule küllalt lähedal ning need toidud, mida siin mainitakse on mulle tuttavad ning ema on neid lapsepõlves meile valmistanud. Muhus on käidud nii jaanitulel... Continue Reading →

Berit Renser. Minu Indoneesia (Petrone Print, 2017)

240 lk. Ma ei ole juba tükk aega Minu-sarjast midagi lugenud. Oligi viimane aeg võtta käsile üks teos sellest sarjast. Indoneesia on erinevatest saartest koosnev riik, mis on nii mitmekesine, et seda on raske ühte väikesesse raamatukesse mahutada. Mulle tundub, et autoril on õnnestunud meile seda värvikirevust edasi anda. Ta kirjutab Jaavast, Kalimantanist, Balist, Sumatrast... Continue Reading →

Lembe Mõttus. Minu Okeaania (Petrone Print, 2017)

272 lk See oli üks väga omamoodi lugemine. Humoorikas. Kaks naist jätavad oma pered Eestisse ja lähevad ise mõneks ajaks reisile. Sellisesse kaugesse piirkonda nagu on Okeaania. Kõigepealt on muidugi sekeldused Austraalia tollis, kus neid ei taheta läbi lasta, sest neil on kaasas suitsuvorstid. Huvitav, miks ei või suitsuvorsti kaasa võtta? Edasi viib nende teekond... Continue Reading →

Tiit Pruuli. Minu maailm (Petrone Print, 2017)

285 lk. Selle raamatu lugemine võttis mul omajagu aega, aga mitte sellepärast, et ta oleks halb olnud, vaid tegemist on isikliku raamatuga. Nagu teada, siis raamatukogu raamatutel on tähtaeg taga, aga isiklikega saab vabamalt võtta. Viimasel ajal olen hakanud endale rohkem raamatuid ostma. "Minu maailm" on ostetud kinkekaardi eest, mille võitsin Rahva Raamatu suvise mänguga... Continue Reading →

Brigitta Davidjants. Minu Armeenia (Petrone Print, 2017)

183 lk. Sai kätte võetud järjekordne Minu-sarja raamat. Sedakorda siis "Minu Armeenia". Kahjuks valmistas raamat mulle pettumuse. Ma lootsin Armeenia kohta natuke rohkem teada saada, aga seda Armeeniat oli natuke vähevõitu. Raamatu tagakaanel on küll kirjas, et autori Armeenia ei asu nüüdisaegses Armeenia vabariigis, vaid erinevates kohtades, kus leidub armeenlasi. Autor on isa poolt Armeenia... Continue Reading →

Maiki Udam. Minu Tansaania (Petrone Print, 2017)

Raamatu alapealkiri juba natuke reedab, millest siin enamuse ajast juttu tuleb. Kaks aastat safarit, aga mitte ainult. Autor kajastab põhjalikult Tansaania inimeste elu-olu, niipalju kui ta sellest kahe aasta jooksul aimu sai. Kuidas ta üldse Tansaaniasse sattus? Tema mees Sven koondati töölt ja ühel hetkel tuli pakkumine minna tööle Tansaaniasse puidutööstusesse tootmisjuhiks. Mõeldud tehtud. Maiki... Continue Reading →

Margit Prantsus. Minu Iisrael (Petrone Print, 2017)

Järjekordne raamat Minu-sarjast sai läbi loetud. See peaks olema sarja 98. raamat. Ma väga ootasin selle raamatu lugemist ja õnneks ei pidanud pettuma. Raamatust jäävad mulle meelde lõbusad ja helged toonid. Autor elab kolm aastat Iisraelis. Alguses ta satub elama Jeruusalemma äärelinna religioossesse juudi perekonda, kus ta töötab nende juures koristajana. See maja on muideks... Continue Reading →

Tanel Saimre. Minu Norra (Petrone Print,2016)

See raamat tasub kätte võtta ainuüksi sellepärast, et imetleda kaanepilti. Virmalised on üks ilus nähtus. Oleme meiegi neid õega jahtinud. Jahib küll õde oma fotokaga, mina olen lihtsalt mõnikord seltsiks kaasas olnud. Autor otsustab hetke ajel (vähemalt mulle tundub nii) minna Norrasse õppima visuaalantropoloogiat. Ta satub kõigepealt polaarjoone taha Põhja-Norrasse Tromsø linna. Peale õpingute lõppu... Continue Reading →

Blog at WordPress.com.

Up ↑