Mihkel Mutt. Eesti ümberlõikaja (Fabian, 2016)

eesti-ümberlõikaja206 lk.

Sain selle raamatu tänu ühele Facebooki grupile “Mälumäng”, kus võitsin ühe auhinnamängu. Auhinnaks oli käesolev raamat.

Eesti ümberlõikaja” on minu jaoks kummaline raamat. Mul on tunne, et ma ei saa sellest hästi aru. Ma saan aru (vist), et see peaks olema iroonia, aga kelle pihta? Kas Euro Liidu tegelaste pihta? Või hoopiski rahvusluse suunal? Või ironiseerib ta üldse selle ilmaelu üle? Oma osa said seal kõik.

Raamatus on terve hunnik eripalgelisi tegelasi. Tegevuse keskmeks on enamasti selline kena kohakene nagu Alam-Kolkaküla. Nimigi on juba paras pilge. Ega need tegelased, kes seal elavad või sealt pärit on, ka paremad pole. Nimed on neil ka huvitavad. Vallavanem on Leo Uteke, ajakirjanik Benno Sohvakartul, kohalik miljonär Raamen Junh, Boris Tammejuss jne.

Kõigil neil valutab süda, mis sellest kohalikust elust ikka saab. Kunagi oli neil vägev elu, neil oli pappkastikombinaat, rahvast elas ka palju. Ühesõnaga elu käis. Nüüd pole enam tehast ja pole inimesigi. Vanemad surevad ja nooremad pagevad välismaale. Nad mõtlevad, kuidas meelitada noori tagasi.

Raamatus ongi juttu kaasaja probleemidest, teistsugustest inimestest, pagulastest ja murest Eesti ning Euroopa pärast. Ma ei oskagi seda kellelegi soovitada, sest ma ei saanud ise ka sellest raamatust täit selgust. Algus oli raamatul minu jaoks natuke igav, samas keskel kuskil meenutas kohati oma stiililt Kivirähki. Lõpp oli ka kohati igav. Seda peab küll ütlema, et külaelu kirjeldus oli täppi.

Nüüd jääb üle millalgi kauges tulevikus veel Muti teoseid lugeda ja vaadata, kuidas need mulle istuvad.

Advertisements

Mai kokkuvõte

Eilsega sai mai läbi ning on jälle aeg teha oma lugemistest väike kokkuvõte. Mai on minu selle aasta lugemistes kõige kehvem kuu. Raamatud sattusid kuidagi rasked või sellised, mis ei avaldanud suurt muljet. Oli muidugi ka erandeid ja meeldivaid lugemiselamusi. Samuti ei edenenud lugemine just kõige kiiremini. Seekord sai siis selline tulemus.

Loetud raamatuid: 11
Lehekülgi kokku: 2565
Kõige paksem raamat: Sarah Crossan “Üks” (383 lk)
Kõige õhem raamat: Mihkel Mutt “Mõtted” (104 lk)

Mai raamatud

Mihkel Mutt. Mõtted (Kultuurileht, 2017)

e-raamat-mõtted104 lk.

See on esimene Mihkel Muti raamat, mida lugenud olen, aga tundub, et tuleb temaga veel tutvust teha, sest käesolev teos sobis mulle hästi. Õnneks on kodus ootamas üks tema populaarsematest raamatutest “Eesti ümberlõikaja”. Ehk jõuan varsti ka selleni.

Mida ikka teise inimese mõtetest arvata? Kas nendega nõustuda või mitte, sõltub juba inimesest endast. Mina üldjuhul jäin raamatuga rahule. Mõni arutelu läks minu jaoks natuke liiga filosoofiliseks ja oli raske süveneda.

Tegelikult ma lugesin seda e-raamatuna telefonist, siis kui parajasti oli nii palju aega, et üks või paar mõttekest läbi lugeda. Näiteks lõuna ajal tööl. Ja mul on tunne, et ma võiks nüüd jälle seda otsast alustada, mis siis, et alles lõpetasin. Tegemist on õhukese raamatuga, aga sellest hoolimata on autor jaganud oma mõtted kuude ossa.

Millest siis Mutt mõtleb? Või kellest? Eks ikka inimesest, ühiskonnast, ajaloost, usust ja kultuurist, inimese mälust, vananemisest. Väga palju on juttu kirjandusest, aga eks see ole ka arusaadav. Rohkem ei lahkakski neid. Lugege ja nautige! Mina soovitan.

Mõned mõtted ahvatluseks.

Lollidest

Loll on loll, ükskõik, kas noor või vana. Vana loll on sellepärast nukker nähtus, et näe, nii vana, aga ikka pole targaks saanud, surebki lollina. Aga vanal lollil on tulnud ajaga kaasa mõned omadused, mis siiski teda natuke huvitavamaks teevad. Aeg õilistab! Noor loll võib küll kunagi targaks saada, aga seni on just tema see pärisloll, ehe loll, see tähendab, kelle „tegemiseks” on kulunud 110 protsenti lollust. (e-raamatus lk. 24, paberkandjal võib see erinev olla).

Lugemine on vastutulek

Vanasti oli kindlaim viis, kuidas ebameeldivast isikust viisakalt vabaneda, talle raha laenata. Pärast seda vältis too sind tavaliselt tükk aega. Tänapäeval ei pruugi see võte nii hästi töötada, finantsmaailmast näeme, et võlg pole võõra, vaid ikka enda oma. Nüüd on üks teine võimalus, kuidas sama eesmärk saavutada. Tõsi, see kehtib ainult teatud ringkondades. Kolleegile, kellega sa ei taha enam tegemist teha, tuleb pihku pista oma paks käsikiri ja öelda, et kahe nädala pärast küsid talt selle kohta arvamust. Suure tõenäosusega väldib kolleeg sind pärast seda kaua. Keegi ei viitsi enam midagi lugeda. (lk.44)

Valgustatud ja valgustamata rahvuslus

Rahvuslus on kopiraiterluse vorm. Intellektuaalne ausus ei lase arukal inimesel mõelda, et tema rahvus on teistega võrreldes midagi põhimõtteliselt erilist. Selle asemel – kui tal on süda õige koha peal – ta möönab, et ka tema rahvus on väärtuslik nagu teisedki. Sellest jääb aga turul väheks. Nii nagu konkureerivate brändide tootjad kuulutavad, et nende kaup on parim, ilma seda ise uskumata, nii ei saa ka valgustatud rahvuslane piirduda väärikalt tagasihoidliku väitega, et „meie oma pole teistest kehvem”, „Kas siis selle maa keel” ja muud seesugust. Temalgi tuleb oma trummi taguda, nii et ümberkaudsetel kõrvad lukus. (lk. 73)