Jaak Juske. Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid (Randvelt Kirjastus, 2014)

eesti-kuulsad-meresõitjad-ja-piraadid-isa-põnevad-unejutud-ajaloostIllustratsioonid Merilyn Anvelt
60 lk.

“Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid” on sarja “Isa põnevad unejutud ajaloost” teine raamat. Raamatus leiavad kajastamist nii Saaremaa viikingid, vitaalivennad, Kihnu Jõnn ja loomulikult maadeavastajad.

Raamatus on lastele lihtsas keeles kirjeldatud esimese Eestist pärit maadeavastaja elukäiku, kelleks oli Adam Johann von Krusenstern. Samuti leiavad kajastamist Krusensterni poeg ja pojapoeg, kes mõlemad olid samamoodi maadeavastajad. Raamatus on oma koha leidnud ka Fabian Gottlieb  Benjamin von Bellingshausen, Otto von Kotzebue ja Ferdinand Friedrich Georg Ludwig von  Wrangell. Neid mehi ühendab lisaks seiklusjanule ka see, et nad kõik olid baltisaksa päritolu.

Lisaks on tee raamatusse leidnud ka uuema aja tegijad nagu esimese eestlasena ümber maailma sõitnud Ahto Valter ja uuemal ajal talle järgnenud jahtlaev Lennuk, purjekas Martha ning katamaraan Nordea ja lõpetuseks Uku Randmaa. Uku Randmaa on ainuke eestlane, kes on üksi ümber maailma purjetanud eestlane.

Selline tore lastele mõeldud ajalooraamat. Lood on sobivalt lühikesed, et sobida unejuttudeks ning nendest saab piisavalt algteadmisi antud teemast. Juttudes on põhiline info kirja pandud lühidalt ning liigset juttu pole. Põhiteemaks on siiski meresõitjad, piraatidest on vähem juttu. Minu jaoks need just väga põnevad ei olnud, aga mina pole ka laps, kellele need jutud mõeldud on.

Advertisements

Voldemar Veedam ja Carl B. Wall. Purjetamine vabadusse (Unitas SA, 2017)

purjetamine-vabadusse-eestlaste-uskumatu-mereretk-üle-atlandiTõlkinud Olev Luhaveer
333 lk.

Tegemist on EV100 juubelitrükiga. Raamat ilmus esmakordselt Ameerika Ühendriikides 1952. aastal ja praeguseks on seda tõlgitud juba 30 keelde. Nõukogude võim keelas ilmselgetel põhjustel selle raamatu avaldamise Eestis. Nii et see ilmus siinmail esmakordselt 1998. aastal.

Raamatu alapealkiri on “Eestlaste uskumatu retk üle Atlandi” ja seda see tõesti oli, uskumatu. Nad sõitsid kuueteistkümnekesi väikese paadiga Rootsist Ameerika Ühendriikidesse, et pääseda Nõukogude võimu haardest. Aasta siis oli 1945. Olgu veel öeldud, et paat oli mõeldud neljale inimesele. Neid oli 5 naist, 4 last ja 7 meest. Oma sõitu alustasid nad hilissuvel ja kohale jõudsid detsembris.

Laevukese nimi oli “Erma” ja see nägi ikka vett ja vilet. See oli juba ostes natuke vilets. Juba reisi alguses lasi ta vett läbi, nii et nad pidid tegema lisapeatusi, et laeva parandada. Teekonda alustati Rootsist. Nad suundusid läbi Göta kanali torme ja miine täis Põhjamerre, olid sunnitud tegema peatuse Norras, Iirimaal ja Madeiral. Mõnikord olid peatused tingitud tormidest, aga enamasti selleks, et varuda toitu, vett ja diislit. Ja siis oli nende järgmine peatus juba Norfolki sadam USA-s.

Lisaks tekstile sisaldab teos ajaloolisi fotosid mereretkest, olemas on kaart nende teekonnast, arhiivimaterjale. Lõpus on ära toodud merendussõnastik (mida läheb vaja, et teksti paremini mõista) ja info autorite kohta.

Minu maitse jaoks oli raamat natuke igav. Minu meelest tegi selle igavaks autorite kirjutamisstiil. Ta ise ei oleks nagu kõige selle keskel viibinud ja lihtsalt nagu emotsioonitult jutustaks. Üldse jäi mulle temast natuke mannetu mulje, sest ta kirjeldas kogu aeg, mida teised teevad, et laeva kursil hoida ning tormidest elu ja tervisega välja tulla. Või ta siis lihtsalt oli tagasihoidlik ja ei tahtnud endast suurt kirjutada. Loodan, et ei tee nüüd autoritele liiga. Nagu ma aru sain, siis Voldemar Veedam pidas reisil üle Atlandi ookeani ka päevikut. Minu jaoks muutus kohati tüütuks rohke merendusealaste terminite kasutamine.

Raamatus räägiti vähe omavahelistest suhetest laeval. Sellest räägiti, aga oleks tahtnud rohkem kuulda. Kirjutati nii põgusalt, kuidas nad oma vaba aega seal veetsid ning kuidas neil omavahelised suhted olid. Viimaks muidugi selgus, et reisi lõpupoole kippusid tekkima riiud. See on arusaadav, kui ollakse nii mitmekesi ühte kohta kokku surutud ja omaette olemiseks ruumi ei ole.

Hoolimata sellest soovitan siiski raamatut lugeda. Saab aimu, miks inimesed põgenesid Nõukogude võimu eest nii kaugele. Mis neid ajendas ja milliseid tundeid see neis tekitas? Millesse nad uskusid ja mida lootsid?

Tegelikult oli see ikka uskumatu seiklus ja julgus nendel inimestel niimoodi väikese laevaga ületada ookean. Nad trotsisid torme ja tuulevaikust ning õnneks lõppes neil kõik hästi ja nad jõudsid elusalt ning tervelt kohale. See tekitas ameeriklastes tohutult uudishimu ja uudis jõudis isegi ajalehtedesse. 1960.ndatel oldi väga lähedal, et nende seiklusest oleks ka Hollywoodi film valminud. Ei tea, mis juhtus, aga kahjuks jäi see tehing katki. Ma usun, et filmina oleks see efektsem ning seda läheks vaatama küll, kui keegi selle raamatu põhjal filmi teeks.