Katrin Pauts. Minu Muhumaa (Petrone Print, 2018)

minu-muhumaa-lühike-libahuntide-ajalugu231 lk.

Kui nägin Petrone Prindi lehelt, et ilmumas on Minu Muhumaa, siis teadsin kohe, et tahan seda lugeda. Mis siis, et ma pole muhulane vaid hoopis saarlane. Samas ma elan Muhule küllalt lähedal ning need toidud, mida siin mainitakse on mulle tuttavad ning ema on neid lapsepõlves meile valmistanud. Muhus on käidud nii jaanitulel kui ka Liiva poes jne jne. Nii et äratundmismomente oli mul siin küll.

Muhu on minu jaoks üldiselt salapärane maa. Olen seal natuke ikka käinud, aga süvitsi uurinud pole. Viimasel ajal olen sealt lihtsalt bussiga läbi sõitnud, kui Tallinnasse lähen või siis Saaremaale tulen. Nagu raamatust selgub, on see ka Katrin Pautsi jaoks salapärane, kuigi ta on seal sündinud ja kasvanud.

Raamatu kaanepilt on ilus ja värviline, sisu enam nii ilus ei ole. Raamatus on samasugune aura nagu tema krimiromaanides. Sünge ja müstiline. Selgub, et muhulased ei salli neid, sest Katrini ema ei ole põline muhulane. Ma ei oska öelda, kas see ka tõsi on, aga Katrinile on jäänud selline mulje. See on kujundanud tervet tema lapsepõlve. Lisaks see, et teda kiusati koolis (see on mulle ka tuttav teema, õnneks mul koolist õudusunenägusid pole nagu autoril). Pole siis ime, et tal on muhulastest jäänud mulje kui kiuslikest ja õelatest inimestest. Samas talle meeldib Muhumaa loodus ja kusagil mujal ta ennast nii hästi ei tunne kui Muhu looduses. Ma täiesti mõistan teda. Mulle ka inimesed eriti ei meeldi ning eelistan rohkem omaette olekut.

Mulle raamat siiski meeldis hoolimata selle süngetest toonidest. Katrin Pauts oskab hästi ja kaasahaaravalt kirjutada ning tundub, et mulle sobib tema stiil. Jutt jookseb sama ladusalt kui tema teistes raamatutes. Kes soovib positiivset raamatut, siis nendele vast ei sobi, aga teistele julgen küll soovitada.

Loodan, et autor on nüüd selle kibestumise endast välja kirjutatud ja tal on nüüd parem olla.

Advertisements

Linda Järve. Nooruse lugu (Petrone Print, 2017)

nooruse-lugu232 lk.

“Nooruse lugu” räägib ajakirja Noorus eluloo. Ajakirja tegevusaastad on laias laastus 1946-1997. Ma ei oskagi öelda, millega see raamat mu tähelepanu köitis, et selle pihku haarasin. Ma ei mäleta, et ma ise oleksin Noorust lugenud. Küll aga mäletan, et lugesin Põhjanaela ja Meie Meelt. Nende uut numbrit ootasin põnevusega.

Linda Järve on ise olnud pikaaegne Nooruse peatoimetaja (aastatel 1984-1994). Raamatus kirjutatakse ajakirja sünniloost ja miks ajakiri tegevuse lõpetas, kui see oli nii populaarne. Sinna vahele leiavad kajastust teemad, millest kirjutati, samuti on pikalt ja põhjalikult juttu ajakirja tegijatest ja nendest, kes sinna artikleid kirjutasid.

Samas ei ole see ainult ajakirja lugu. Palju saab teada tolleaegsest ühiskonnast, mis teemad olid olulised ja populaarsed ning mis teemadel ei tohtinud kirjutada. Tsensuurist ja selle absurdsusest saab ka mõndagi teada.

Minu jaoks oli raamat natuke kuivalt kirjutatud. Selle eest oli küllalt põhjalik, aga ma ei suutnud seda pikalt järjest lugeda. Tähelepanu kandus mujale. Kõige põnevam osa oli minu jaoks see, kui Eesti iseseisvus. Tegelikult juba mõned aastad enne, kui tsensuur läks vabamaks ja tohtis juba kirjutada teemadel, mis veel mõned aastad enne seda oli rangelt keelatud. Ma arvan, et kes oli Nooruse lugeja, nendel on huvitav meenutada seda aega ja ajakirja. Kes ise ei ole ajakirja lugenud, siis võib-olla jääb teema natuke kaugeks.

Raamat on ilmunud sarjas Aja lugu, mis minu meelest on väga oluline, sest kajastab inimese jaoks, kes raamatu kirjutas, mingit olulist perioodi. Enamasti on tegu küll lapsepõlvelugudega, aga seekord on tegemist ühe konkreetse etapiga Linda Järve tööelus.

 

Svetlana Aleksijevitš. Sõda ei ole naise nägu (Tänapäev, 2016)

sõda-ei-ole-naise-näguMul on väga raske selle raamatu kohta midagi öleda. Kohati ei tahakski selle kohta midagi öelda. Tegemist oli minu jaoks raske raamatuga. Ei, lugemine ei olnud raske, vaid teema oli. Seda mitmeski mõttes.

Naised on tegelikult sõdinud juba ammustest aegadest peale, aga Teises maailmasõjas muutusid nad nähtavamaks. Raamatus antakse edasi Teises maailmasõjas osalenud nõukogude naiste mälestusi. Nõukogude armees sõdis umbes miljon naist. Nad ei olnud seal lihtsalt meditsiiniõed, arstid ja kokad,  vaid täitsid ka paljud muud nii öelda ametipostid. Näiteks sapöör, automaatur, tankist, snaiper ja jalaväelane. Nende kaante vahele on koondatud erinevad mälestused olmest ja olemisest, hirmust, medalitest, nukkudest ja vintpüssidest, surmast ja imestusest enne surma, hobustest, lindudest, inimese üksindusest ja armastusest ning loomulikult võidust.

Enamus neist peab sõda koledaks ja kohutavaks. Pidevat võitlust ellujäämise nimel nii lahinguväljal kui ka väljaspool, sest nappis toitu ja eluks vajalikke vahendeid. Samuti puudus sõjas inimlikkus. Neil noortel tüdrukutel oli raske kohaneda. Paljud olid 15-16 aastased noored tüdrukud. Paljud näevad sõda veel 40 aastat hiljemgi unes. Neid ei sunnitud rindele minema. Nad läksid ise, mitte Stalini pärast, vaid et kaitsta oma kodumaad. Et vabastada kodumaa fašistidest. See vabastamise jutt oli minu jaoks nii vastuoluline ja mulle üldse ei meeldinud. Nii muuseas hõivati teised riigid selle “vabastamise” käigus. Ma ei taha sellel teemal pikemalt peatuda, sest see ajab mind vihale.

Samas on mul kahju nendest naistest, kelle elud ära rikuti, sest paljudel see nii juhtus. Nad ei suutnud pärast sõda enam kohaneda. Samuti vaatasid teised naised, kes sõjas ei osalenud, neile viltu. Neid peeti hooradeks. Nad ei suuda vaadata sõjafilme ja lugeda raamatuid sõjast, sest nende jaoks oli sõda midagi hoopis muud. Paljud ei tahtnud oma mälestusi autoriga jagada, sest tahavad sõda unustada. Samas teised tahavad jagada, sest järgnevad põlved peavad teadma, kuidas asjad olid.

Millest need naised ka ei räägiks, on neil kogu aeg peas mõte: sõda on eelkõige tapmine, ja seejärel raske töö. Ja seejärel ka lihtne tavaline elu: seal lauldi, armuti, keerati juukserulle pähe… (lk. 17)

Autorit ei huvita niivõrd faktid ja sündmused, vaid emotsioonid. Ta kirjutab inimesest sõjas. Ta ei kirjuta sõja ajalugu vaid tunnete ajalugu.