Harper Lee. Mine, pane vahimees välja (Pegasus, 2017)

mine-pane-vahimees-väljaTõlkinud Matti Piirimaa
246 lk.

26-aastane Jean Louise Finch ehk Nirksilm naaseb New Yorgist, et külastada oma perekonda. Aastad on mööda läinud, aga ühiskonnas on ikka oluliseks teemaks mustanahaliste õigused.

Lõuna osariigid on tuntud oma orjandusliku korra poolest. Nad on sellega leppinud, et mustanahalised pole enam orjad, aga samas nad ei taha neile anda ka valgete inimestega sarnaseid õiguseid. Näiteks õppida valgetega samas koolis ja klassis. Peetakse mitmesuguseid koosolekuid, kus Jean Louise näeb osalemas ka oma isa ning oma võimalikku tulevast meest. Ta ei suuda oma silmi uskuda ning tunneb, et isa on reetnud kõik oma põhimõtted. Et isa on reetnud kõik, mida ta talle on kunagi õpetanud. See mõjub Jean Louise’le rängalt.

Lugesin hiljuti autori kuulsamat romaani “Tappa laulurästast” ning pean tunnistama, et see meeldis mulle rohkem. “Mine, pane vahimees välja” jäi minu jaoks igavaks, eriti raamatu algus. Lugesin ja uni tuli peale. Raamatu teine pool oli küll huvitavam, aga ma ei saanud päris hästi aru sellest, mida Atticus saavutada püüdis.

Minu jaoks oli kurvaks uudiseks ka see, et Jem on siinses raamatus surnud ning Dill kadunud kõige nelja tuule poole. Kahe raamatu vahel oli ka väike ebakõla. Kui raamatus “Tappa laulurästast” kolis Nirksilma tädi Alexandra mingi aeg nende juurde, et laste eest hoolitseda, siis käesolevas raamatus mainitakse, et ta kolis nende juurde siis, kui Jean Louise läks New Yorki.

Mulle siinses raamatus meeldisidki kõige rohkem Jean Louise’i mälestused lapsepõlvest. Need olid armsad ja helged.

Advertisements

S. K. Tremayne. Tulelaps (Pegasus, 2017)

tulelapsTõlkinud Matti Piirimaa
340 lk.

Järjekordne suurepärane raamat, mis suutis lõpuni endasse haarata. Algas see juba suurepäraselt Cornwalli kirjeldusega. See tundus nii gootilik ja samas ka idülliline. Noor abielunaine Rachel kirjeldab oma ideaalset abielu ja ideaalset kasupoega. Ja suur suur maja, mis on hääbumas ning mis vajab restaureerimist.

Kõik on ilus, kuni hetkeni, mil tema kasulaps Jamie hakkab Rachelile kummalisi asju ütlema. Kõige hullem on see, et need asjad lähevad ka täide. Ühel hetkel ütleb Jamie talle, et ta sureb jõulu esimeseks pühaks. Rachel ei oska sellesse algul kuidagi suhtuda, aga mida aeg edasi, seda enam ta arvab, et see võib tõeks saada.

Autor on loonud “Tulelapses” suurepärase pineva õhkkonna, kus sa jõuad juba kõiki kahtlustada. Kes Rachelit ähvardab? On see tema alguses ideaalsena tundunud abikaasa David? Kõik näib vihjavat temale. Või on see hoopiski Jamie ise, kes loodab, et tema paar aastat tagasi surnud ema tagasi tuleb? Või näebki poiss tulevikku? Samas võib-olla on Rachel lihtsalt hull, kellele pidev üksindus ja suur kõle maja on mõjunud. Ta kuuleb hääli ja näeb kummitusi.

Kõik need mõtted käivad mu peast läbi, kui seda lugesin. Kahtlustasin isegi Davidi natuke seniilset ema ja nende teenijatüdrukut. Vahepeal jõudsin mõelda isegi seda, et see Davidi esimene naine polegi surnud. Ja ma ei arvanud ikkagi lõpplahendust ära 😀

Seekord olen ma lõpuga rahul, erinevalt tema eelmisest raamatust, mida lugesin (“Külmakaksikud“). Kuidagi sobis siia. Soovitan lugeda kõigil, kes armastavad saladusi ja põnevust. See põnevus hakkab vaikselt raamatu alguses kerima ja jõuab haripunkti raamatu lõpus. Lugesin seda eile poole ööni, ei tahtnud üldse käest panna. Varuge endale aega selle lugemiseks, sest “Tulelaps” ei lase teid enne minema, kui läbi on. Mõnusalt sünge, pinev ja natuke gootilik õhkkond tõmbas mind kaasa.

Raamatus on ka fotod, mis illustreerivad natuke lugemist. Need on Cornwalli kaevandustest.