Marion Jõepera. Minu Šotimaa (Petrone Print, 2019)

minu-šotimaa-süda-seljakotis200 lk.

Ma ootasin sellest raamatust nii palju. Nii kui nägin, et see on ilmumas, rõõmustasin, et oh jess, raamat ühest huvitavast kohast. Võib-olla ma ootasin natuke liiga palju. Üldkokkuvõttes raamat mulle meeldis, aga midagi jäi siiski puudu.

Mulle meeldib jalutada, mõnikord ka pikemaid teekondi. Siin raamatus autor kirjutabki peamiselt oma matkamistest mööda Šotimaa loodust ja mägesid. See loodus, mida ta kirjeldab ja mida väheste piltide pealt näha saab, on küll ilus ja müstiline. Seda enam ma tahan ise sinna minna. Ma olen ennegi lugenud matkadest ja palverändudest teiste maade kohta, nii et see teema mulle meeldib. Küll aga jäi raamat minu jaoks natuke ühekülgseks. Šotimaal on peale looduse ka palju muud. Ootasin, et saaksin Šotimaa kohta natuke rohkem teada – muljeid erinevatest linnadest, kultuurist, šotlastest ja nende eluolust, aga seda siit raamatust ei leia. Selle eest on siin rohkelt infot viski kohta, mis mind jätab täiesti külmaks. See on muidugi minu probleem.

Ma saan aru, et see on tema Šotimaa ja teda huvitavad eelkõige matkamine ja viski. Raamatul iseenesest ei ole midagi viga. Need matkakirjeldused olid huvitavad, aga oleksin tõesti eelistanud rohkem mitmekesisust. Soovitan lugeda nendel, kes on huvitatud mägedest, matkamisest, loodusest ja viskist.

Advertisements

Erling Kagge. Vaikus müraajastul (Post Factum, 2018)

vaikus-müraajastul-rõõm-end-maailmast-välja-lülitadaTõlkinud Sigrid Tooming
Fotod Kaupo Kikkas
148 lk.

See oli ka üks raamatutest, mida Eia Uus soovitas. Kagge raamat oli mulle juba enne ka silma jäänud, aga nüüd sain veelkord tõuke, et seda lugeda. Tema raamat “Kõnni” mulle päris meeldis.

Kõndimine ja vaikus mõlemad sobivad mulle. Kuigi kõndides mul on klapid kõrvas, et muusikat kuulata. See on nii linnas. Siis ma tahan linnamüra välja lülitada. Võib vist öelda, et asendan ühe müra teisega, aga samas, kui ma kuulan enda valitud muusikat, siis ma pahatihti ei kuulagi seda, vaid mõtlen omi mõtteid.  Samamoodi kasutan muusikat ühistranspordis. Looduses jalutades ma muidugi klappe ei kasuta ja seal ongi kõige parem meelerahu saavutada.

Kagge arvates peaks suutma vaikuse igaüks endas üles leidma ka kärarikkas kohas, aga inimesed seda pahatihti ei tahagi. Inimesed kardavad vaikust nagu tuld. Sellepärast pannakse telekas või raadio taustale mängima või lihtsalt suheldakse teise inimesega. Vaikuses oled sa silmitsi iseendaga. Vaikus võib olla igav. Vaikus võib olla ebamugav.

See ongi raamat sellest, mis see vaikus on, kust seda leida ja miks ta nii oluline on. Siin on autori 33 mõtet vaikusest. Need mõtted on tekkinud tal enamasti enda elu ja kogemuste põhjal. Mõtlemapanev raamat. See on ka selline raamat, mida tasuks aeg-ajalt üle sirvida või lugeda.

Siin raamatus kirjeldas Kagge ühte omapärast katset. Inimesed pidid olema 15 minutit üksi ruumis ilma nutitelefoni, muusika või lugemisvarata. Nad said mõelda ainult enda mõtteid. Enamik katses osalenuist tunnistas, et neil oli raske keskenduda ja ligi pooled neist olid nõus saama elektrilöögi, et oma vaikuseaega lühendada.

Erling Kagge. Kõnni. Üks samm korraga (Postimees Kirjastus, 2019)

kõnni-üks-samm-korragaTõlkinud Sigrid Tooming
174 lk.

Aprillis käisin kuulamas Eia Uus’i, kes soovitas uudiskirjandust. Seal ta tutvustas küll sama autori teist raamatut, aga mainis, et peagi on eesti keeles olemas ka raamat “Kõnni. Üks samm korraga”. Autor tundus huvitav inimene ja mulle meeldib jalutada, nii tundus ka see raamat lugemiseks loogiline valik.

Selles raamatus Erlin Kagge arutlebki, miks me kõnnime. Mis vägi see on, mis sunnib meid jalga jala ette panema? Inimene on aegade algusest saadik kõndinud, see oli ainus edasiliikumise viis. Nüüdsel ajal on inimesed mugavaks läinud ja eelistavad transporti. Suurte vahemaade puhul on see muidugi arusaadav. Autor esitab siin ka küsimuse, et kui inimesed vähem käivad, kas nad siis ka taandarenevad.

Kagge kasutab erinevate kirjandusteoste ja filosoofide abi, aga põhiliselt ikkagi enda kogemusti. Ta on ise väga palju matkanud. Näiteks nii erinevatel poolustel kui ka New Yorgi kanalisatsioonis. Ta arutlebki, mis teda ajas nendele retkedele ja mis ta nendest õppis.

Autor on omapärane inimene ja oli huvitav tema mõtteid lugeda. Need olid asjalikud mõtisklused, mis ei pretendeeri lõplikule tõele, aga oma iva nendes on. Ühesõnaga autor soovitab rohkem kõndida. See arendab aju loovust, aitab erinevatele probleemidele lahendusi leida ning annab hea enesetunde. Praegu on just ideaalne aeg minna loodusesse  ja nautida jalutamist. Soovitan lugeda!