George Saunders. Lincoln kaalukojas (Eesti Raamat, 2019)

lincoln-kaalukojasTõlkinud Lauri Saaber
399 lk

Mulle kuidagi väga istub seekordne nüüdisromaanide valik. Vähemalt need kolm, mida lugenud olen. See raamat on kindlasti üks mu parimaid lugemiselamusi sellel aastal. Raamat on võitnud 2017. aastal Man Bookeri preemia.

See on üks omapärane raamat ja mul on väga hea meel, et seda lugesin. „Lincoln kaalukojas“ on ajalooaineline ilukirjandusteos.

Tegevus toimub veebruaris 1862. aastal Ameerikas. Presidendiks on Abraham Lincoln ning alanud on kodusõda. Kuigi kodusõda ei ole siin raamatus eriti oluline. Taustal on ta olemas ning aegajalt mainitakse, aga palju olulisem on see, et Lincolni 11-aastane poeg Willie on haige ning sureb. Ta asetatakse puhkama Georgetowni kalmistule, kus siis president käib tema juures istumas ja leinamas.

Willie Lincoln avastab ennast järsku hoopis uuest kohast. Ta ei saa hästi aru, kus kohas ta on ning miks isa teda ei kuule, kui ta ometi temaga rääkida püüab. Willie ei saa aru, et ta on surnud. Ta on nii öelda kaalukojas. Ja ta ei ole seal mitte üksinda. Seal on palju erinevaid hingi, kes ei taipa, et nad on surnud. Nad arvavad, et on tõbised ning on pandud tõvevoodisse, kuniks nad paranevad ning saavad naasta oma perekondade juurde. Nendele hingedele meeldib jüts, nagu nad Willie’t nimetavad ning leiavad, et see ei ole poisile õige koht. Hinged teevad kõik, mis nende võimuses, et poisike liiguks edasi.

Kõigile neile erinevatele hingedele annab autor oma raamatus ka sõna. Raamat on oma vormilt natuke erinev tavapärasest romaanist. Pigem meenutab kohati näidendivormi, aga pole päriselt ka see. Siin on nii autentseid kui välja mõeldud ajalooallikaid, mille kaudu saab sõna 166 erinevat häält.

Autoril on väga huvitav fantaasia. Surnute maailma on kujutatud kohati koomilisena, teisalt on see jälle nii hirmuäratav. Erinevate tegelaste keelekasutus on ka muidugi erinev. Siin kohtab nii kõrgelt haritud inimesi kui ka labaselt ropendavaid tegelasi. See ei häirinud üldse. Minu jaoks oli tegemist väga nauditava lugemisega. Mind ajasid need tegelased muigama, sest nad lihtsalt on nii naljakad. Teisest küljest on nad ka traagilised. Nad jutustavad oma elust, mis neil ikka hinge vaevab. Milliseid ebaõigluseid nad taluma pidid, mis läks nende elus valesti, mida kahetsevad, aga ka ilusaid hetki.

Selles raamatus oleks nagu kaks poolt. Ühelt poolt see surnute maailm oma koomika ja traagikaga ning teiselt poolt president Lincolni sügav lein. Need kaks moodustavad omapärase aga samas nii suurepärase koosluse. Mul on väga hea meel, et see raamat on eesti keelde tõlgitud. Ma ei ole midagi sellist enne lugenud. Soovitan lugeda inimestel, kes ei pelga kätte võtta natuke teistsugust kirjandust harjumuspärasele. See raamat on väärt lugemist.

Advertisements

Richard Flanagan. Kitsas tee sisemaale (Varrak, 2016)

kitsas-tee-sisemaaleTõlkinud Kristjan Kannike
374 lk.

Minu jaoks oli see kuidagi väga raske lugemine. Mitte, et raamat oleks halb olnud, aga lugemine läks väga vaevaliselt. Ei suutnud seda pikalt järjest lugeda. Ma ei oskagi öelda miks. Võib-olla selle raamatu teema pärast. Kõik need julmused Teises maailmasõjas, mida jaapanlased korraldasid. Mõne koha peal tundus raamat mulle kohati igav. Näiteks, kui Dorrigo Evans halas selle üle, kuidas ta naine talle närvidele käis.

Nagu öeldud, siis raamatu põhitegevus toimub Teise maailmasõja ajal jaapani orjatöölaagrites, kuhu satuvad paljud Austraalia sõdurid. Raamatu üheks keskseks tegelaseks on Dorrigo Evans. Austraallasest arst, kes satub koos oma meestega orjatöölaagrisse. Temal on seal tegelikult isegi kerge elu, sest jaapanlased ei sunni teda orjatööle, sest ta on nö austraallaste juht. Tema ülesandeks on vaid mehi ravida ja välja valida mehed, kes suudavad tööd teha, kuigi jaapanlastele pole see üldse oluline. Nende meelest on au surra keisri eest töötades. Sellest hoolimata püüab Dorrigo oma mehi kaitsta nälja, koolera ja peksu eest. See raamat näitab nii sõja julmust kui ka seda, et sõjas on siiski võimalik jääda inimeseks.

Raamatus “Kitsas tee sisemaale” kirjutab autor oma tegelaste elust ka peale sõda. See on omamoodi kummaline. Peale sõda poosid ameeriklased väiksemad sõjakurjategijad üles, aga suuremad kuidagi pääsesid sellest. Ja nad elasidki pärast sõda rahumeeli edasi. Need, kes olid sõja ajal julmad, olid pärast seda oma lastele ja naistele head isad ja abikaasad. Ma ei tea, kas nad tundsid pärast sõda mingisugust võlga ühiskonna ees, igatahes nad tegid pärast palju heategusid. Kuigi samas, nad ei tunnistanud kunagi, et oleksid teinud sõja ajal midagi valesti. Nad põlgasid valget meest, kes lasid ennast vangi võtta.

Ja vastupidi ka. Austraallased, kes orjatöölaagris kannatasid ja need, kes sellest lõpuks eluga välja tulid, ei leidnud oma elus enam pidepunkti. Näiteks see sama Dorrigo. Pärast sõda abiellus ta naisega, keda ta kohtas enne sõda. Nende abielu ei olnud õnnelik. Dorrigo ei suutnud pühenduda oma naisele ja lastele. Samas ühiskondlikus elu oli ta tunnustatud kirurg ja sõjakangelane. Ta tundis, et ta teeskleb, et terve tema elu on üks suur teesklus.

Selles ei pruukinud süüdi olla ainult sõda ja ilmselt ei olnudki. Nimelt armus Dorrigo vahetult enne sõda Amy’sse, keda ta juhuslikult raamatupoes kohtas. Varsti selgus, et Amy on tema onunaine. Nende vahel puhkeb armuafäär, mis saab sõja saabudes lõpu. Dorrigo saadetakse rindele ja Amy mees valetab naisele, et tema armuke sai surma.

Sellepärast ei suudagi Dorrigo Ellale pühenduda. Tal on kogu aeg armukesed, vahel isegi mitu tükki korraga ja ta eriti ei valigi neid. Selleks juhtub isegi ta sõbra naine.

Raamatus on olulisel kohal inimese mälu. Dorrigo vahel isegi unustab Amy ära. Sõjas olev sõdur ei mäleta enam oma naise nägu ning aastaid peale sõda ei mäleta teine sõdur enam koledusi, mis ta pidi üle elama.

Aegamööda selitas ta meel vangilaagrite mälestused millekski kauniks. Otsekui pigistaks ta välja orjaks olemise alandust, tilkhaaval. Alguses unustas ta õudused, hiljem jaapanlaste vägivalla. Vanas eas võis ta ausalt öelda, et ta ei mäleta mingeid vägivallaakte. Asju, mis oleksid võinud mälu tagasi tuua – raamatuid, dokumentaale, ajaloolasi -, ta vältis. Siis kadus ta mälestus haigustest ja armetutest surmadest, koolerast ja beribeerist ja pellagrast, ka see läks; isegi laksuv muda, ja hiljem ka mälestus näljast. Ja viimaks taipas ta ühel pärastlõunal, et ta ei mäletagi enam oma sõjavangipõlve. Ta mõistus oli veel korras; ta teadis, et kunagi oli ta olnud sõjavang, nagu ta teadis, et ta oli kunagi olnud loode. Aga sellest kogemusest ei olnud midagi järel. Mis oli järel, oli vältimatu idee inimlikust headusest, sama salgamatu kui kaunis. Üheksakümne nelja aastasena oli ta viimaks vaba mees. (lk 362)

Kõik see kokku annab ühe omapärase raamatu. Ma ei oskagi öelda, kas see mulle meeldis või mitte. Seal on väga häid mõttekäike ja mõne aja pärast on jälle mingit jama kokku kirjutatud. Üsna vastuoluline raamat minu jaoks. Samas, midagi temas siiski oli, sest pooleli ma teda jätta ei tahtnud.

“Kitsas tee sisemaale” on saanud 2014. aastal Man Bookeri auhinna. Raamat on saanud oma pealkirja 17. sajandi haikuluuletaja Bashô reisipäevikult.

Ühte asja soovitan küll. Seda raamatut ei tasu lugeda söögi ajal, sest kohati on need sõjakoleduste kirjeldused äärmiselt võikad.