Margus Kalam. Minu Aasia (Petrone Print, 2019)

390 lk. See oli üks mõnus raamat lugemiseks. Ma ise ei ole eriti Aasia huviline ja mind see piirkond ka ei tõmba, aga raamatut oli väga huvitav lugeda. Jutt oli ladus ja raamat edenes kiiresti. Kirjutatud oli mõnusalt, väikese huumoriga. Ma nautisin selle raamatu lugemist. Osad riigid on siin nii eksootilised, et neist oli huvitav... Continue Reading →

Peeter Võsa. Eesti rahva appikarje: “Võsareporteri lugu” (Paradiis, 2019)

184 lk. Eelmisel aastal avaldas Peeter Võsa raamatu "Politseikroonikast". Nüüd on siis järg "Võsareporteri" käes. Juhtusin minagi omal ajal seda saadet vaatama, sest seal olid sellised inimesed ja olukorrad, mis tundusid uskumatuna. "Võsareporter" oli eetris aastatel 2006-2012 ja see oli üks vaadatumaid saateid. Saates tegeleti pidevalt elu pahupoolega. Näidati, kuidas külad tühjenevad ja mis saab... Continue Reading →

Mia Kankimäki. Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma (Varrak, 2018)

Tõlkinud Triin Tael 326 lk Ma alustasin selle raamatu lugemist segaste tunnetega. Ma ei ole suur Jaapani fänn, ei ole kuidagi klappima saanud nende kirjandusega. Siinses raamatus on ka teemaks Jaapan, sellepärast need kõhklused ja kahtlused, aga raamat suutis mind meeldivalt üllatada. 38-aastane Mia tunneb huvi ligikaudu tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni vastu.... Continue Reading →

Marion Jõepera. Minu Šotimaa (Petrone Print, 2019)

200 lk. Ma ootasin sellest raamatust nii palju. Nii kui nägin, et see on ilmumas, rõõmustasin, et oh jess, raamat ühest huvitavast kohast. Võib-olla ma ootasin natuke liiga palju. Üldkokkuvõttes raamat mulle meeldis, aga midagi jäi siiski puudu. Mulle meeldib jalutada, mõnikord ka pikemaid teekondi. Siin raamatus autor kirjutabki peamiselt oma matkamistest mööda Šotimaa loodust... Continue Reading →

Andrei Hvostov. Kirjad Maarale (Petrone Print, 2019)

269 lk. Ma olen selle sarja raamatuid varemgi lugenud ja üldiselt on nad päris head lugemised. Erandiks ei ole ka Hvostovi "Kirjad Maarale". Mulle sobis tema stiil, kuigi ma jään temaga mõnes asjas eriarvamusele, millest ta siin kirjutab. See on mul üldse esimene Hvostovi raamat, mida lugenud olen. Järjekorras ootab "Sillamäe passioon", aga ilmselt võtan... Continue Reading →

Kärt Vilt. Minu Itaalia (Petrone Print, 2019)

246 lk. Ma ei ole saanud viimasel ajal eriti mahti Minu-sarja lugeda. Kuidagi nii palju muud kirjandust on lugemisnimekiras eespool. Kui nägin, et on ilmumas uus "Minu Itaalia", siis teadsin, et tahan seda kohe lugeda. Mind huvitab Itaalia, eelkõige nende jalgpall, aga ka ajalugu. Jalgpallist siin raamatus juttu pole, küll aga on juttu erinevatest linnadest... Continue Reading →

Mariliis Alev. Minu Fidži (Petrone Print, 2018)

223 lk Ma pole ammu enam jõudnud Minu-sarja lugeda, kuigi seal on nii mõndagi põnevat ilmunud. Mõtlesin, et võtan nüüd ühe kätte. Lugemise väljakutse jaoks oli nagunii vaja. Nüüd mõtlen, et oleks ikka pidanud "Minu Šotimaa" ära ootama, sest "Minu Fidži" oli suht igav. Autor läheb Fidži saartele, ega tal mingit konkreetset sihti silme ees... Continue Reading →

Argo Kasela. Taevakirju (Petrone Print, 2017)

192 lk. Seekordne nutika raamatukoguhoidja väljakutse teema pani mind alguses natuke kukalt kratsima, et mida ma küll selle raames lugeda võiksin. Midagi ei tulnud kohe meelde. Teemaks on lendavad masinad. Ma üritan nende teemade alla isiklikke raamatuid lugeda ja nii ma siis ühel õhtul vaatlesingi oma riiuleid, kui silma jäi paar aastat tagasi võidetud raamat... Continue Reading →

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑