Tonino Benacquista. Koer nimega Malavita (Eesti Raamat, 2013)

koer-nimega-malavitaTõlkinud Kaja Riesen
207 lk.

Ma reeglina Mirabilia sarja ei loe. Kunagi teismelisena lugesin läbi vist kõik, mis sellest sarjast kodus riiulis olemas oli  ja siis sai isu täis. Nüüd tuli aga tänu lugemise väljakutsele seda taas teha. Tegu on küll väga veidra raamatuga, aga ma ei kahetse, et seda lugesin. Raamatu valisin pealkirja järgi. Midagi paelus mind selle juures. Koera mainitakse siin küll vaid mõned korrad, aga ometi on ta oluline tegelane. Samamoodi nagu tema nimigi. Malavita ehk närune elu, samamoodi nimetavad sitsiillased mõnikord maffiat.

Nimelt kolib pealtnäha tavaline Ameerika perekond ühte väikelinna Prantsusmaal. Ema, isa, poeg ja tütar ning nende koer. Tegelikult pole siin tavalist midagi. Pereisa on endine maffia aumees, kes otsustas hakata kahetsejaks ehk siis andis politseile tunnistusi ning reetis oma kamraadid. Maffia selliseid asju ei andesta ning seetõttu ongi perekond FBI kaitse all tunnistajakaitse programmis.

Nad üritavad elada nii normaalset elu kui võimalik. Nad ei tohi endale tõmmata mingit tähelepanu. 14-aastane Warren ja 17-aastane Belle käivad koolis, ema Maggie tegeleb heategevusega ning isa Fred väidab, et on kirjanik.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis raamat on veider. Karakterid olid minu jaoks huvitavad. Esiteks muidugi Fred. Ta on harjunud elama laia elu ning ta ei suuda leppida sellega, et ta peab tagasitõmbunult elama. Kohati on ta hämmastavalt naiivne, aga teisest küljest ei suuda ta oma vanu harjumusi unustada. Maggie’t ajendab inimesi aitama süütunne ning ta on pahane oma mehe peale, et ta peab nüüd sellist elu elama. Warren tahab olla selline nagu ta isa. Ta asub selleks omal käel oskuseid omandama. Poiss imetleb teda ning ei mõista, miks isa maffia reetis. Belle jäi minu jaoks mõistatuseks. Ilus ja tark noor tüdruk.

Raamat kulgeb rahulikus tempos, ei ole jõhker, kirjastiil on kuidagi lihtne ja lakooniline. Lugemine mul just kõige kiiremini ei edenenud, aga ometi ei tekkinud tunnet, et peaks pooleli jätma. Raamatu omamoodi stiil, millega anti edasi tõsiseid sündmuseid, muutis teose minu jaoks koomiliseks. Kes otsib midagi teistsugust, siis soovitan lugemiseks võtta just selle raamatu.

Advertisements

Deirdre Bair. Al Capone (Helios, 2017)

al-caponeTõlkinud Eve Rütel
478 lk.

See on legendaarse gängsteri Al Capone’i esimene täielik elulooraamat, mis on valminud koostöös tema perekonnaga. Ma eeldasin põnevat lugemist, aga minu jaoks oli tegemist kuiva ja igava raamatuga, mille lugemine mul üldse ei edenenud. Ilmselt oleksin selle raamatu pooleli jätnud, kui poleks lugemise väljakutset. Otseselt ei kahetse, et raamatu siiski lõpetasin, aga olen selles pettunud.

Al Capone sündis 17. jaanuaril 1899 ja suri 25. jaanuaril 1947. Tema lühikesse ellu mahtus palju kirevaid sündmuseid. Nendest paljude ümber valitseb müstiline salapära ja ilmselt paljusid neist ei toimunudki. Tema ümber on loodud nii palju jutte ja legende, et keegi ei tea, mis on päriselt tõsi ja mis mitte. Isegi tema järeltulijad pole kindlad.

Teda kirjeldati kui tarka ja kavalat ärimeest. Ilmselt oligi, sest ega ta muidu poleks saanud Chicagos allmaailmaliidriks, keda kõik kartsid ning tõsiselt võtsid. Tema arvele jääb ilmselt päris mitmeid allmaailmategelaste omavahelisi arveteklaarimisi, kus paljud surma said. Ometi ei suudetud kunagi midagi kindlalt tõestada.

Ta jõudis allmaailmas olla tipus vaid kuus lühikest aastat. Võimud üritasid teda mitmel korral trellide taha saata, mis kahjuks ei õnnestunud. Lõpuks suudeti seda teha ning ta sai 10+1 aastat maksudest kõrvalehoidumise eest. See kohtuprotsess oli ausalt öelda paras naljanumber. Mõlemalt poolt. Esiteks oli süüdistus suhteliselt nõrkadel jalgadel, millest korralikud kaitsjad oleksid jagu saanud. Seepärast ongi minu meelest hämmastav, et nad seda ei teinud. Nad olid kuidagi hämmastavalt nõrgad, mis on imekspandav, sest Al oli tark mees ning advokaadid olid teda ka enne esindanud. Mulle jäi mulje, et nad tahtsidki, et ta kinni läheks. Al isegi võttis asja kuidagi liiga rahulikult, ei muretsenud ega midagi. Arvas, et leidub küllaga inimesi, kes on valmis talle teeneid tegema, et süüdistustest loobutaks.

Sellest viimasest kinniistumisest sai alguse tema langus. Ta oli haige. Väidetakse, et tal oli neurosüüfilis, mis kahjustas tema aju niimoodi, et ta vaimne tase langes 7-aastase lapse tasemele. Õige raviga oleks saanud seda pidurdada, aga vanglas kas siis teadlikult või teadmatusest ei tegeletud sellega enne, kui oli juba hilja haiguse kulgu peatada. Hiljem on väidetud, et tal tegelikult ei olnudki neurosüüfilist vaid hoopis diabeet.

Tema hiilgeajal peeti teda isegi kangelaseks, sest ta aitas vaesuses olevaid inimesi. Jagas neile raha ning andis tööd. Ajalehtedes olid temast kiitvad artiklid. Ühel hetkel see muidugi muutus. Siis kui  hakkasid toimuma mõrvad. Eriti peale seda, kui tapeti üks ajakirjanik, kes oli Capone’i palgal.

Minu meelest oli Capone põnev isiksus, sest allmaailmas oli ta jõhker tüüp, aga samas oma kodu ja lähedasi hoidis väga. Ühes inimeses oleks nagu kaks erinevat poolt. Samas oli ta ka väga edev inimene ning toitis ka ise ajakirjanduse huvi enda vastu. Selles ta küll lõpuks pettus, kui ajakirjanikud tema vastu pöördusid.

Kahjuks on autor nendest põnevatest sündmustest suutnud nii igava raamatu kirjutada. Samuti mind häiris autori suhtumine. Mul on tunne, et tema jaoks oligi Al Capone nagu mingi iidol ning ta naeruvääristas neid, kes püüdsid teda trellide taha pista. Kahjuks selline tunne jäi mulle raamatust kõige eredamalt meelde.