A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. V (Avita, 2012)

e-raamat-tõde-ja-õigus-v376 lk. (e-raamatu aluseks on Avita 2004. aasta trükk ja lehekülgede arvu võtsin sealt).

Lõpuks sain viimase viienda osa läbi. See viimane jäi natuke venima, kuigi raamat ei olnud halb, lihtsalt ei ole olnud nii palju aega lugeda.

Viimases osas on Indrek tagasi Vargamäel. Andres ja Pearu on jäänud vanaks, kuigi ega see neid väga muutnud ei ole. Omavahel nad ikka läbi ei saa. Ja ega nende peredki omavahel suurt läbi ei käi. Kui just vahel sunnitud pole. Andres on kolinud nüüd Vargamäe sauna ja Vargamäel elab Maret koos Sassi ning nende kahe lapsega.

Maale tuleb ka Indreku juures linnas lapsehoidjana töötanud Tiina, kellel on üks saladus. Neljandas osas võis juba aimata, mis saladus see selline on. Ka viiendas osas on olulisel kohal suhted nagu neljandaski. Seekord pööratakse rohkem tähelepanu nooremale põlvkonnale, aga mitte ainult. Noorte omavahelised suhted arenevad päris draamaks ja seda võib võrrelda isegi tänapäeva action’iga.

Pearu arvab, et Andres tegi valesti, et Vargamäe Sassile andis. Nii öelda võõrale verele. Mõne aja pärast aga avastab ta ennast samasuguse mure eest, et kellele jätta enda talu. Orul erab Karla oma perega, aga temal on ainult 2 tütart ja poeg Eedi, kes ei ole täie aruga. Pearu arvab, et tütardele ei saa jätta, nii langeb tema valik Joosepi ja Liisi teisele pojale. Selle vastu räägib aga see, et siis saaks Andrese suguvõsa terve Vargamäe endale. Seda ei või Pearu kannatada.

Andresel on jälle teised mured. Tema tunneb, et tema töö on kõik olnud üsna kasutu. Raamatu lõpus saab tema süda lõpuks rõõmustada, et üks tema suur soov siiski täitub. Oma elu lõpul arvavad mõlemad, et õigus ei olnud neil vaid vastasel.

Romaan lõpeb sümboolselt sellega, et Indrek ja Tiina lahkuvad Vargamäelt sama teed mööda, mille kaudu aastaid tagasi saabusid sinna Andres ja Krõõt.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mulle meeldisid kõige rohkem I ja IV osa, nendele järgneb V ja siis II ning kõige vähem meeldis III.

 

Advertisements

A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. 4. jagu (Digira, 2014)

e-raamat-tõde-ja-õigus-iv454 lk (e-raamatu aluseks on 1932. aasta trükk ja lehekülgede arvu võtsin sealt).

Neljas osa meeldis mulle palju rohkem kui teine ja kolmas, aga senini on lemmikuks ikkagi esimene.

Miks mulle meeldis see osa rohkem kui kaks eelmist? Esiteks oli seda kergem lugeda, rohkem oli dialooge, mitte lehekülgede kaupa filosoofilisi mõtisklusi ning arutlusi. Teiseks oli teema mulle südamelähedasem. Kergem on lugeda armastusest ja suhetest kui poliitikast. Kolmandaks ma sain tegelastele kaasa elada.

Elasin kaasa nii Indrekule kui Karinile, kes on juba omajagu aega abielus olnud ning suhted pole enam kiita. Pealegi on surnud nende poeg. Alguses püüavad mõlemad oma leinaga toime tulla lõbutsedes ning väljas käies. Indrek tüdineb sellest peagi, aga Karin jätkab. Ühtäkki nad enam ei mõista teineteist ning saavad valesti aru, mida teine öelda tahab. Hämmastav, kuidas saab teisest inimesest nii valesti aru saada. Magusvalus oli seda lugeda.

Karin vajas armastust, mida näidatakse välja, aga Indrek on selline vaikne ja omaette hoidev mees, kes suuri sõnu ei tee. Karin on tunneteinimene aga Indrek mõistuseinimene. Nad olid lihtsalt nii erinevad inimesed ning juhtus see, mis juhtuma pidi. Karin hakkab otsima armastust mujalt ning nende abielu jookseb karile.

Vürtsi lisab veel Karini ja Indreku lapsehoidja Tiina, kellel on ka oma saladused. Karin tahab kõikide saladusi teada ning talle ei anna rahu, et ta oma lapsehoidja saladust ei tea. Lugeja, kes on kõik osad läbi lugenud, aimab seda saladust.

Raamatu lõpp oli minu jaoks üllatav ja ootamatu.

Lisaks nende abielu loole on raamatus huvitavaks taustaks esimese Eesti Vabariigi aegne õhkkond ja seltsielu. Parajasti on majanduskriisi aeg, kus paljud inimesed lähevad pankrotti, aga sellest hoolimata on vaja käia seltskonnas pidutsemas. Valitsevad peenutsevad kombed. Väga põnev lugemine.

Märkamatult ongi juba neli osa läib ja jäänud on ainult viimane, viies osa. Alustan sellega peagi.

 

A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. I (Digira ; Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu, 2011)

e-raamat-tõde-ja-õigus-i495 lk. (võtsin Avita 2003. aasta trüki põhjal)

Tammsaare “Tõde ja õigus. I osa” olen lugenud kunagi ka kooliajal, aga ma ei mäletanud sellest suurt midagi ja kohati olid mul sellest ka hoopis teistsugused mälestused.  Mul oli millegipärast meeles, et Mari oli Krõõda laste vastu halb. Nüüd üle lugedes selgus, et ei olnud. Võib-olla ta hoidis Indrekut natuke rohkem, aga see ilmselt tulenes sellest, et poiss oli nõrgem kui teised.

Teiseks ei olnud mul meeles, et raamat on küllaltki vägivaldne. Seal on nii koduvägivalda (Oru Pearu eit jooksis pidevalt teisepere sauna mehe eest peitu, kui see täispeaga koju tuli), vaimset vägivalda (Andres kasutab seda Mari peal) ja loomapeksmist (üks koer pekstakse poolvigaseks, teine lastakse maha, kolmas mürgitatakse ja üks kass saab ka laste käes surma).

Kui sellest vägivaldsusest mööda vaadata, siis mulle raamat meeldis. Väga hea oli seda üle lugeda ja meelde tuletada. Huvitaval kombel kehtib päris palju ka tänapäeva eesti inimese kohta. Kõik see töörügamine ja võitlus maaga. Ma saan aru Vargamäe lastest, kes ei tahtnud Vargamäele jääda, nähes, mida see nende isaga teeb. Nad ei tahtnud ennast tööga tappa. Nad tahtsid olla õnnelikud ja arvasid, et Vargamäel nad seda ei saa.

Millegipärast oli mul meeles, et Vargamäe vanadest oleks nagu pikemalt kirjutatud olnud, aga poole pealt hakati juba rääkima lastest, kes kasvasid ootamatult ruttu suureks. Alles see ju oli, kui Andres koos Krõõdaga Vargamäele tuli ja siis Krõõt peale kolmanda lapse sündi suri ning Andres Mari uueks perenaiseks võttis, kui juba esimene tütar mehele läks ja siis lendasid ka kolm järgmist last pesast välja.

Muidugi ei saa siin üle ja ümber naabrimeeste vahelisest vaenust ja kiusu ajamisest. Ise täiskasvanud mehed aga mõlemad nii lapsikud oma vaenamiste ja kraaklemistega. Sellist käitumist kohtab tihti ka tänapäeval, nii et Tammsaare teost võib lugeda ka 100 aasta pärast ja ikka on palju äratundmisrõõmu.

Tammsaare looduskirjeldused on klassika. Nii hästi, ehedalt ja armsalt kirjeldab ta Vargamäe loodust, et pilt on silme ees ja tundub nagu oleksid ise ka seal.

Kes pole veel lugenud, siis lugege. Kes tahab mälu värskendada, siis ka lugege. Väga mõnus oli vahelduseks ehtsast maaelust lugeda. Plaanin lugeda ka teised osad läbi (neid ma kooliajal ei ole lugenud), aga mitte järjest. Loen vahepeal ka muid raamatuid.

Lõpetuseks üks tuntud tsitaat Tammsaarelt.

«Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus,» ütles isa.

     «Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.»

     Need olid kurvad sõnad, nii kurvad, et vana Andres poleks kunagi võinud arvata, kuidas küll noor Andres võib nii kurbi sõnu rääkida, sõites ühes isaga Vargamäelt alla. Neid sõnu kuuldes muutus vana Andres nagu veel palju vanemaks ja vimmakamaks, nii et kui poeg silmad temale heitis, tal isast kahju hakkas.

Birk Rohelend. Sa pead suudlema Silvat (Helios, 2016)

sa-pead-suudlema-silvatTeine raamat Helios kirjastuse väljakutse raames sai loetud. Mul olid selle raamatu suhtes eelarvamused. Sedakorda mitte autori vaid kaanepildi pärast. See ei meeldi mulle üldse, on selline õudne. Ma alguses ei teadnudki, et autor on eestlane. Kaanepilt hõivas kogu mu tähelepanu ja ma ei märganudki autori nime. Mõtlesin, et jälle üks skandinaavia krimi.

Raamatus on palju igasuguseid eripalgelisi ja kiiksuga tegelasi. Tegemist on psühholoogilise kriminaalromaaniga. Peategelaseks on ajakirjanik Silva Stökel, kes ühel päeval magamatusest äärepealt ühele naisele otsa sõidab. Ta arvab, et see naine on tema lapsepõlvesõbranna Helena. On ainult üks aga. Helena kadus juba 20 aastat tagasi ja on väidetavalt surnud ja mahagi maetud.

Silvat hakkab see painama, nii et ta otsustab uurida, mis siis Helenaga tegelikult juhtus ja kas see naine, kellele ta äärepealt otsa sõitis, oli ikka tema sõbranna. Ta läheb linnast maale vanaema juurde, et selles selgust saada. Samal ajal toimuvad, seal väikeses asulas kummalised sündmused. Keegi tapetakse, keegi lükatakse trepist alla. Miks seda tehakse ja kas need sündmused on omavahel seotud selgub raamatu lõpus.

Ma alustasin “Sa pead suudlema Silvat” väheste ootustega ja tundus, et raamat edeneb aeglasemalt, kui paar eelmist, aga märkamatult haaras see mind endasse, nii et lugesin hiliste tundideni. Raamat on ääretult köitev ja ei ole väga verine ning minu jaoks pole ka sünge. Kuigi teemad on küll õõvastavad. Peaaegu kõik Omavere saladused tulevad päevavalgele. Asula nimi on ka tähenduslik. Ükski tegelane ei ole üdini hea või üdini halb. Peale vaadates täiesti tavalised maainimesed oma rõõmude ja muredega. See, mis sealt lõpuks välja koorub on üllatav.

See ei peaks muidugi kedagi üllatama, et Birk Rohelend oskab kaasahaaravalt kirjutada. Igatahes mina soovitan lugeda seda raamatut ja jään ootama järgnevaid Silva Stökeli lugusid.