Andrus Kasemaa. Vanapoiss (Kultuurileht, 2019)

lrk-17-18-2019-andrus-kasemaa-vanapoiss108 lk

See on nüüd ilmselt selle aasta suurim pettumus. Täielik piin oli seda raamatut lugeda. Ma oleksin selle pooleli jätnud, aga ei viitsinud enam lugemise väljakutse teemasse sobivat raamatut otsima hakata. See raamat ajas mu kohati päris marru.

Mulle millegipärast jäid siit raamatust meelde ainult negatiivsed emotsioonid ja mõtted. Terve see raamat oleks nagu skisofreeniku kirjutatud. Ta kirjutab siin, kuidas ta vihkab inimesi, naisi, geisid  (kuigi see vanapoiss on siin ise gei) jne. Üldse vihkab kõike ja kõiki. Eesti on nii kole ja tema ei taha siin elada, aga samas kuskil mujal ka ei taha olla. Loodab, et tuleb Venemaa ja hävitaks siin kõik senise ära. See jääb mulle siit raamatust meelde. Siin oli muidugi ka natuke ilusamaid mõtteid looduse teemal, aga minu mõtteis jäi kajama see, kuidas kõik on nii kole ja vastik ja kuidas see vanapoiss midagi ei salli.

Ma ei tea, kas see peaks olema mingi sarkastiline vaade tänapäeva ühiskonnale, aga mulle selline stiil ei sobinud. Kõik see negatiivsus ja koledus, mis siin on. Mul on tunne nagu see valguks kõik mulle peale ja ma tahan peale selle lugemist minna duši alla ja selle kõik endalt maha pesta.

 

Edgar Valter. Pokuraamat (Rahva Raamat, 2019)

pokuraamatIllustreerinud Edgar Valter
144 lk

Vahelduseks üks selline tore lasteraamat. See on tõesti tore raamat, kus mitte midagi halba ei juhtu.

On ühed sellised tegelased nagu pokud. Nad näevad välja nagu mättad. Neile meeldib elada parajalt niiskel maapinnal, kus on ligidal nii mets kui lagedamaid alasid. Veekogu peab ka olema, muidu pokude jalatallad hakkavad kihelema. Ühel hetkel aga nende kodukoha muld muutub liiga kuivaks ning nad peavad endale uue elupaiga otsima. Muidu paikse eluviisiga Pokud asuvad rännakule. Ja jõuavad nad lõpuks ühe majakese juurde. See meeldib neile väga. Seal elavad kass ja koer ja üks vana mees.

Siin raamatus suurt midagi ei juhtu. Selline mõnus olesklemine ja loodusega kooskõlas oleva elu kirjeldus. Rahulik ja heatahtlik raamat. Kindlasti lastele mõnus lugemine. Valteri pildid on ka muidugi vaimustavad.

 

Lars Kepler. Mänguväljak (Pegasus, 2016)

MänguväljakTõlkinud Maiu Elken
317 lk

Minu esimene tutvus Kepleriga. Ilmselt jääb see pikaks ajaks ka viimaseks tutvumiseks temaga. No ei olnud see minu raamat.

Jasmin Pascal-Anderson on sõjaväelane, leitnant. Ta sai Kosovos haavata. Ta süda seiskus natukeseks ajaks ning selle aja jooksul jõuab naine ühte vägivaldsesse sadamalinna. Arstide arvates on tal aga hoopiski posttraumaatiline psüühikahäire, mida ravima hakatakse.

Aeg läheb mööda. Jasmin elab oma elu. Talle sünnib poeg, kelle nimeks saab Dante. Kui Dante on viie aastane, siis nad satuvad autoõnnetusse ning Dantet on vaja opereerida. Selleks peavad arstid korraks ta südame seisma panema. Jasmin mõistab, et Dantel on vaja abi, et sadamalinnas ellu jääda ning järgneb pojale sinna.

Peaks olema põnev lugemine, aga mina ei suutnud kuidagi sinna sisse elada. Alatasa avastasin, et peale natukest aega lugemist panin raamatu kõrvale ja võtsin teise. Ja mida rohkem ma seda lugesin, seda vägivaldsemaks ja verisemaks läks. Minu jaoks oli selles raamatus liiga palju julmust. Eriti laste vastu. Lõpp oli küll põnevam, et kuidas nad sellest olukorrast välja tulevad, kui tulevad, aga kahjuks see siiski üldmuljet ei parandanud.  Minu jaoks tundus see põnevus ja tegevus siin liiga punnitatud.

Madeline Hunter. Kõige ohtlikum hertsog Londonis (Ersen, 2019)

kõige-ohtlikum-hertsog-londonisTõlkinud Krista Liidaru
296 lk

Mulle meeldib vahelduseks naistekaid lugeda. “Kõige ohtlikum hertsog Londonis” algas nii paljutõotavalt. Ühelt poolt iseteadlik ja enesekindel naine, kellele isa oli jätnud varanduse ning kes ei hoolinud abiellumisest, sest tal lihtsalt polnud vaja seda teha. Ta elas oma elu nii nagu tahtis, hoolimata sellest, mida tema võimukas vanaema sellest arvas. Teiselt poolt üks hertsog, kes on vaenlaste perekonnast.

Nende kahe inimese teed ristuvad ning mees otsustab, et sellest naisest peab saama tema abikaasa. Naine ei ole aga huvitatud. Mees aga ei anna alla ja loomulikult lõppeb raamatus kõik armastuse ja abieluga.

Mis mind selle raamatu puhul häiris, olid need seksistseenid. Tavaliselt need mind ei häiri, aga siin tundus see tõlge kuidagi nii kohmakas ja kunstlik. Ja muidugi peale seda polnud naine enam nii iseteadlik ja enesekindel. See ilmselt häiriski kõige rohkem. Muidu polnud raamatul väga viga. Õhtul enne magamajäämist kõlbas lugeda küll. Natuke oli ka põnevust, et mis vanad peresaladused siin mängus on. Soovitama ma seda raamatut ei hakka, on paremaid.

J. K. Rowling. Harry Potter ja tarkade kivi (Varrak, 2019)

Harry Potter ja tarkade kiviIllustreerinud Jim Kay
Tõlkinud Krista Kaer
248 lk

Ma olen Harry Potteri esimest osa kunagi ülikooli ajal lugenud ja siis see mulle muljet ei avaldanud. Sellest on nüüd mingi 15 aastat möödas ja kui nägin, et ilmumas on selline illustreeritud variant, siis tekkis tahtmine uuesti lugeda. Ja ma ei kahetse seda, sest praegu raamat mulle väga meeldis. Niimoodi meeldis, et ma tahan nüüd lugeda ka ülejäänud osad läbi. Neid ma pole enne lugenud. Muidugi ma pean nüüd ära vaatama ka esimese osa põhjal tehtud filmi.

Ma isegi eeltellisin endale raamatu. Alguses mõtlesin, et äkki see on mingi lühendatud variant, aga uurisin asja ning selgus, et ei ole. Samas natuke pelgasin, et mis siis kui lugemismuljed on samad, mis toona. Mõtlesin, et sel juhul kingin selle õele, kellele Potteri raamatud meeldivad. Nüüd ma ilmselt seda raamatut ei kingi. 😀 Peale teistkordset lugemist jäin mõtlema, et miks need lugemismuljed nüüd nii erinevad olid. Arvan, et asi oli selles, et tol ajal ma ei lugenud üldse fantaasiakirjandust. Lugesin vaid tavapärastel teemadel raamatuid. Nüüd olles vanemaks saanud, olen oma lugemisteemasid ja -valdkondi laiendanud ja ilmselt oli praegu selle raamatu lugemiseks just õige hetk. Igatahes olen ma väga õnnelik, et Harry Potterist ilmus see illustreeritud väljaanne, mis tekitas huvi uuesti lugeda raamatut.

Natuke sisust ka, kuigi see on ilmselt üldteada. Harry Potter on 10-aastane poisike, kes elab oma sugulaste juures, sest tema vanemad on surnud. Tal on seal nukker elu, sest sugulased teda eriti ei salli. Siis jõuab kätte Harry üheteistkümnes sünnipäev ning tema elu muutub kardinaalselt. Ta saab teada, et on võlurite laps ning teda oodatakse Sigatüüka kooli. Sugulased ei taha teda alguses sinna lubada, aga nad pannakse lihtsalt fakti ette. Harryga juhtus juba tavaliste inimeste juures igasuguseid asju, aga koolis juhtub veelgi rohkem.

Mulle väga meeldis. Elasin Harryle kaasa ning lootsin, et tal läheb kõik hästi. Kurvastasin tema pärast, mismoodi tema sugulased teda kohtlesid. Mul oli hea meel, et ta leidis koolis sõpru ning ta muutus enesekindlamaks. Mulle meeldisid ka siinsed tegelased. Isegi need pahalased. Kõik kuidagi sobis nii hästi kokku. Igatahes, kellel veel see suurepärane raamat on lugemata, siis soovitan selle käsile võtta. Mina igatahes loen ehk varsti järgmise osa. Tahaks seda ka illustreerituna lugeda, aga ma ei tea, kas teistest osadest tulevad illustreeritud väljaanded. Võib-olla loen siiski neid eelmiseid.

Illustratsioonid on siin lihtsalt võrratud. Juba ainuüksi nende pärast tasub raamat kätte võtta. Need annavad nii palju raamatule juurde (muidugi on ka raamatu sisu suurepärane).

Doris Kristina Raave. Minu Mehhiko (Petrone Print, 2019)

Minu Mehhiko264 lk

Viimasel ajal püüan rohkem Minu-sarja raamatuid lugeda. Enamasti on nad küllalt huvitavad, eriti kui on eksootilistest maadest kirjutatud. Paraku “Minu Mehhikos” ma pettusin. Algus oli nii kummaline ja muudkui venis ja venis ja venis ning ajas mulle une peale. Mõtlesin isegi pooleli jätta, aga kuna ta oli mul maale kaasa võetud, siis ikka lugesin lõpuni. Raamatu teine pool oli märkimisväärselt parem, aga ikkagi siiski mõne koha pealt igav.

Mulle meeldis, kuidas ta kirjeldas mehhiklasi ja nende suhtumist perekonda. See raamat on kirjutatud küllaltki palju isikliku elu kaudu, Mehhikost saab ka ikka natuke teada. Näiteks kui korrumpeerunud on Mehhiko; erinevatest kartellidest, mis seal valitsevad; erinevatest rahvusrühmadest, keelest ja kultuurist ning haridusest. Põhiline rõhk on aga pööratud inimestele.

Nagu alguses kirjutasin, siis esimene pool raamatust mulle ei sobinud. Tundus kuidagi nii pealiskaudne ja ma ei suutnud üldse keskenduda sellele. “Minu Mehhiko” ei olnud kahjuks üldse minu raamat, mis aga ei tähenda, et ta kellelegi teisele meeldida ei võiks.

Mare Kandre. Kurat ja Jumal (Kultuurileht, 2019)

Kurat ja JumalTõlkinud  Marin Pärtel
144 lk.

Mu teele satuvad viimasel ajal üsna kummalised raamatud. “Kurat ja Jumal” oli üks neist ja ma ei oska päris selget seisukohta võtta, kas see meeldis mulle või mitte.

Sisu on selline, et elasid kord Kurat ja Jumal. Kurat oli tõmmu, kõhn, lühikest kasvu, karvane. Muidu koleda välimusega, aga väga ilusate silmadega. Lisaks oli ta hea iseloomuga. Jumal selle eest oli paks punase peaga poisike, kes oli ärahellitatud iseloomuga. Kurat ei tahtnud muud, kui inimestega sõbraks saada, aga inimesed nähes tema välimust, pistsid jooksu. Kuskilt oli pärit ka jutt, et Kurat on paha ja teeb inimestele halba. Selle eest Jumalat inimesed kummardasid. Jumal pidas seda muidugi loomulikuks ning võis vabalt inimesele oma kuldse sauaga vastu pead virutada.

Nii need kaks siis elasid kaua aega tagasi. Üks metsas inimese eest peidus, teine aga üleval pilvepiiril. Inimesed elasid aga omasoodu ning hävitasid iseendid ning planeeti, millel elasid.

See oli tõesti omapärase sisu ja vormiga raamat. Tekst on proosavormis, aga lüüriline nagu luule. Siit leiab nii irooniat kui huumorit, süngust kui helgust, viha ja andestamist. Natuke nagu tüüpiline hea ja kurja lugu, aga mida lõpupoole asi liigub, seda ebatraditsioonilisemaks muutub. Ma selle raamatu lugemist ei kahetse. Kohati ajas mind muigama, siis muutis jälle kurvaks ning elasin tegelastele kaasa. Päris kõigile aga soovitada ei julge.