Ellis Peters. Vend Haluini pihtimus (Elmatar, 2008)

vend-haluini-pihtimusTõlkinud Maia Planhof
240 lk

See oli minu esimene raamat Öölase sarjast. Mulle täitsa meeldis. Selle autori raamatuid loen ilmselt ka edaspidi, sest mulle meeldis siin see peategelane ja autori stiil. Ma sain väikese üllatuse osaliseks ka. Olin seni arvanud, et Ellis Peters on mees, aga selgus hoopiski, et naine.

Raamatu tegevus toimub 1142. aastal Inglismaal. Peategelaseks on munk Cadfael. Raamatu sündmused saavad alguse ühest õnnetust juhusest, kui vend Haluin kukub katust parandades alla. Ta ei sure, aga saab raskelt viga. Arvatakse, et ta ei hakka enam kunagi kõndima, aga ta hakkas. Ja tal on üks eesmärk. 18-aastat tagasi juhtus tema elus murranguline sündmus, mis painab teda seniajani. Nii ta tahabki ette võtta  väikese palverännaku, et oma patte lunastada. Sellest saab alguse sündmuste jada, mille peale nad poleks elu sees tulnud.

Minu jaoks oli see nauditav lugemine. Ta ei olnud küll nii põnev, et käest ei saanud panna, aga huvi oli ikka teada saada, et mis saama hakkab. Kuigi ma aimasin sündmused ette ära. Selles mõttes oli tegu väga ette aimatava raamatuga. Mulle meenutas natuke Hargla apteeker Melchiori lugusid, kuigi Melchior oli tegusam tüüp ja tema puhul ei suuda ma suurt midagi ära arvata. Cadfael oli natuke nagu kõrvalseisja, tegutses vaikselt. Lugedes jäin mõtlema, et see peaks ju kriminaalromaan olema, aga kuhu jääb kuritegu. Lõpuks see siiski tuli, aga see oli nagu tagaplaanil. Muud sündmused olid olulisemad. Isegi süüdlast ei saadud kätte. Mulle igatahes meeldis, nii et ilmselt loen varsti teisi tema raamatuid ka.

Advertisements

Lauri Räpp. Maailma lõpus on kohvik (Rahva Raamat, 2018)

maailma lõpus on kohvik192 lk

Ma ise poleks ilmselt veel niipea selle raamatu peale sattunud, kui kolleeg poleks seda soovitanud. Pean pärast puhkust teda tänama väga hea soovituse eest. Nii mõnus raamat.

Tegu on teatud moel reisiraamatuga. Kindlasti ei ole tegu klassikalise reisiraamatuga, kus kirjeldatakse erinevaid kohti, kuhu autor satub. Siin on rõhuasetus just isiklikel kogemustel ja juhtumistel, mis erinevatel reisidel juhtunud on. Neid oli väga mõnus lugeda. See raamat on humoorikas ja filosoofiline. Kirjutamisstiil on ladus ning lugemine edeneb kiiresti. Unenäoline ja muinasjutuline raamat.

Need kohad, kuhu autor satub, on ka muidugi erilised. Need ei ole tavalised turismisihtkohad, vaid sellised natuke kõrvalised. Enamus meist tõenäoliselt nendesse ei satu. Väikesed kohad Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja Vietnamis. Soovitan lugeda!

Autor ise on öelnud oma raamatu kohta nii:

Kõik need lood on läbinisti tõsi, sest need on minuga juhtunud või olen ma neid sündmuseid vahetult pealt näinud. See, mis ei ole minuga juhtunud või mida ma ei ole pealt näinud, selle olen ma välja mõelnud. Need lood siin on faktsioon, kus piir päriselu ja fantaasia vahel ei ole selge. Mõne loo puhul on see isegi nii ka minu enda jaoks.

Lugege ja vaadake joonistusi. Need sobivad nii hästi nende juttude vahele. Ma avastasin, et tal on veel raamatuid. Nüüd ma pean need ka läbi lugema.

Niklas Natt och Dag. Stockholm 1793 (Eesti Raamat, 2019)

Stockholm 1793Tõlkinud Ene Mäe
384 lk

Ma ei plaaninud alguses seda raamatut lugeda, aga kuna mul oli vaja raamatut, mille pealkirjas on number üheksa, siis nii ta valitud sai. Ei saaks öelda, et ma seda valikut kahetseksin, aga puhkuse ajaks ei ole just kõige parem raamat. Tegemist on ajaloolise kriminaalromaaniga, mis põhineb rohkel ajaloolisel allikmaterjalil, kuigi siinne juhtum on välja mõeldud.

1793. aasta sügisel leitakse Stockholmist ühest solgijärvest surnukeha, millel puuduvad käed ja jalad ning nii mõnigi muu kehaosa. Asja asub uurima tiisikusehaige jurist Cecil Winge, kes on kuulus selle poolest, et kuulab alati ka kurjategija ära. Tema abiliseks saab kombluspolitsei hingekirjas olev Mickel Cardell. Uurimine ei edene kergelt ning näib lõppevat tupikus.

Raamat on jaotatud mitmeks osaks, mis alguses ei tundu omavahel seotud olevat, aga ajapikku saab selgeks, et seos on ikka olemas. See on üks trööstitu ja masendav raamat. Stockholmi on siin kirjeldatud äärmiselt koleda paigana, kus valitsevad pori, mustus, vaesus, kurjad ja omakasu peal väljas olevad inimesed. Ma lootsin, et raamat edeneb natuke kiiremini, aga samas ei olnud raamat igav, kuigi alguses tundus inimeste kõnepruuk veider ja arusaamatu. Põnevus oli selles raamatus siiski olemas, kuigi autor keskendub rohkem tegelaste ja ajastu kirjeldamisele, kui kuriteo uurimisele, aga lõpuks selgub sellegi kohta tõde.

Soovitan nendele, kes armastavad krimikirjandust ning ei pelga kirjeldusi laipadest ja jäsemete eemaldamisest. Ühesõnaga sünge ja karm Stockholmi ning tol ajal elanud inimeste kirjeldus.

Andrei Hvostov. Kirjad Maarale (Petrone Print, 2019)

kirjad-maarale269 lk.

Ma olen selle sarja raamatuid varemgi lugenud ja üldiselt on nad päris head lugemised. Erandiks ei ole ka Hvostovi “Kirjad Maarale”. Mulle sobis tema stiil, kuigi ma jään temaga mõnes asjas eriarvamusele, millest ta siin kirjutab. See on mul üldse esimene Hvostovi raamat, mida lugenud olen. Järjekorras ootab “Sillamäe passioon”, aga ilmselt võtan mingi aja pärast ka teised tema raamatud ette.

Maara on autori lapselaps. See raamat on pühendatud temale ja kaudselt ka teistele tema lapselapse põlvkonna inimestele. Siin on juttu meie lähiminevikust, aga samas püüab Hvostov ka tulevikku vaadata. Et mis küsimused ja teemad võiksid tulevikus olulised olla. Autor arutleb siin südamelähedaste teemade üle nagu kirjandus ja ajakirjandus, eestlaste ja venelaste omavahelistest suhetest, kaitseväest ja poliitikast.  Samuti on siin juttu meestest ja naistest ja päris isiklikest teemadest nagu autism, perekond ja õnn.

Mul oli seda huvitav lugeda. Jutustamise stiil oli kohati irooniline, aga see ei häirinud. Mitmel pool ajas muigama. Hvostov kirjutab julgelt isiklikel teemadel ning ei pelga ka inimeste nimesid avalikult kirja panna. See kõik kokku annab ühe nauditava lugemiselamuse. Ma soovitan seda lugeda, mis siis, et kõigega ei pruugi nõustuda, millest autor kirjutab.

Stephen King. Raamatukogupolitseinik (Kupar, 1995)

RaamatukogupolitseinikTõlkinud Teet Kallas ja Tiito Himma
189 lk

Ma nüüd ei tea, mida Stephen Kingist arvata. Olen lugenud temalt enne raamatut “Laskur“. Selle muljed olid mul nii ja naa. Plaanisin sellel aastal väljakutse raames lugeda sarja järgmist osa, aga enne sattus kätte “Raamatukogupolitseinik”.

Sam Peebles’il palutakse ühel üritusel pidada kõne. Ta alguses ei taha, aga tal pole põhjendust ka keelduda. Niisiis ta koostabki kõne, mille palub enne läbi lugeda Naomil, kes käib tema juures aeg-ajalt tööl. Naomi soovitab tal kõne ilmestamisel kasutada paari raamatu abi. Nii seab Sam sammud raamatukogu poole. Talle antakse seal soovitud raamatud ja tähtajaks nädal aega. Raamatukoguhoidja korrutab veel üle, et tähtaeg on nädal aega ja et mees raamatud ikka õigeks ajaks tagasi tooks. Või muidu ….

See peaks olema õudusromaan, aga minul küll õudne polnud. Võib-olla on viga minus, aga minu jaoks oli see kuidagi koomiline raamat. Õudne oli selles ainult üks koht. See, mis tegelikult juhtus väikese Sam’iga aastaid tagasi, kui ta ei viinud õigeaegselt raamatut tagasi. Võib-olla oleks see minu jaoks õudsem olnud, kui ma oleksin seda lugenud talvel ja pimedas, aga praegu puhkusel olles ei tekkinud seda õiget meeleolu. Minu jaoks jäi lugu natuke nõrgaks ja mul oli natuke teine ettekujutus sellest raamatust. Sellest hoolimata ei jää see raamat ilmselt minu viimaseks tutvuseks Stephen King’iga.

Tan Twan Eng. Õhtuste udude aed (Varrak, 2015)

Tan_Twan_Eng_Ohtuste_udude_aed_kaas.inddTõlkinud Triin Tael
375 lk.

Sain soovituse lugeda seda raamatut Lugemise väljakutse grupist. Tegelikult oli see raamat mulle silma jäänud juba siis, kui ta ilmus, aga lugemiseni jõudsin alles nüüd. Tänu Varrakule on see raamat mu isiklikus raamaturiiulis olemas.

Malaisias Cameroni mäel elab üks mees, kes oli kord Jaapani keisri aednik. Sassi läinud suhted tõid ta Malaisiasse, kuhu ta on rajanud endale aia. Tema juurde tuleb Yun Ling, 27-aastane naine, kes soovib, et Aritomo tema vangilaagris hukkunud õe mälestuseks aia kujundaks. Aritomo keeldub, aga teeb Yun Lingile ettepaneku hakata tema õpilaseks, et ise oma õele aed kujundada.

See oli raske raamat, mitmekihiline. Ma lugesin seda praktiliselt kaks kuud. Siin on nii palju eri kihte. Tegevus toimub kord minevikus, kord olevikus. Oleviku Yun Ling meenutab oma õpipoisiaastaid Aritomo juures ning oma painavat minevikku vangilaagris. Lisaks sellele saab palju teada Aasia ajaloost ja eriti just, mis toimus Malaisias Teise maailmasõja ajal.

Keeleliselt oli väga nauditav lugemine. Mulle meeldis autori stiil – rahulik ja tüüne. See nagu voolas. Kuna raamatu teema oli raske, siis lugemine võttis tõesti kaua aega, aga ma ei kahetse, et seda lugesin. See raamat nõuab mõtisklemist ning süvenemist.

NB! Tundub, et kõik juhib mind praegu põhjamaade mütoloogia suunas. Raamatu lõpus mainib autor ühte ansamblit – Yggdrasil Quartet. Pean nüüd selle youtube’ist üles otsima. 🙂

Mariliis Alev. Minu Fidži (Petrone Print, 2018)

minu-fidži-paradiisi-varjud223 lk

Ma pole ammu enam jõudnud Minu-sarja lugeda, kuigi seal on nii mõndagi põnevat ilmunud. Mõtlesin, et võtan nüüd ühe kätte. Lugemise väljakutse jaoks oli nagunii vaja. Nüüd mõtlen, et oleks ikka pidanud “Minu Šotimaa” ära ootama, sest “Minu Fidži” oli suht igav.

Autor läheb Fidži saartele, ega tal mingit konkreetset sihti silme ees ei ole. Tundub, et ta soovib lihtsalt puhata ja reisida, sest töötades ja tavapärast elu elades, magad oma elu üldse maha.

Ta liigub seal erinevatel saartel ringi. Mõnel peatub pikemalt, teisel lühemat aega. Kogeb Fidži külaelu ja kultuuri, kirjeldab natuke kombeid ka, aga põhiliselt keerleb jutt looduse ja puhkamise ümber. Ühesõnaga selline kerge ja minu jaoks ka natuke igav lugemine. Ma kujutan ette, et puhkuse ajal oleks olnud seda meeldivam lugeda. Siis on endal ka meeleolu selline chill ning siis ilmselt ei tunduks raamatu kulgemine ka liiga igavana. Pildid olid küll ilusad ja tekitasid tahtmise puhata kusagil rannas kookospalmi all ning raamatukuhi kõrval. 😀