Stephen King. Raamatukogupolitseinik (Kupar, 1995)

RaamatukogupolitseinikTõlkinud Teet Kallas ja Tiito Himma
189 lk

Ma nüüd ei tea, mida Stephen Kingist arvata. Olen lugenud temalt enne raamatut “Laskur“. Selle muljed olid mul nii ja naa. Plaanisin sellel aastal väljakutse raames lugeda sarja järgmist osa, aga enne sattus kätte “Raamatukogupolitseinik”.

Sam Peebles’il palutakse ühel üritusel pidada kõne. Ta alguses ei taha, aga tal pole põhjendust ka keelduda. Niisiis ta koostabki kõne, mille palub enne läbi lugeda Naomil, kes käib tema juures aeg-ajalt tööl. Naomi soovitab tal kõne ilmestamisel kasutada paari raamatu abi. Nii seab Sam sammud raamatukogu poole. Talle antakse seal soovitud raamatud ja tähtajaks nädal aega. Raamatukoguhoidja korrutab veel üle, et tähtaeg on nädal aega ja et mees raamatud ikka õigeks ajaks tagasi tooks. Või muidu ….

See peaks olema õudusromaan, aga minul küll õudne polnud. Võib-olla on viga minus, aga minu jaoks oli see kuidagi koomiline raamat. Õudne oli selles ainult üks koht. See, mis tegelikult juhtus väikese Sam’iga aastaid tagasi, kui ta ei viinud õigeaegselt raamatut tagasi. Võib-olla oleks see minu jaoks õudsem olnud, kui ma oleksin seda lugenud talvel ja pimedas, aga praegu puhkusel olles ei tekkinud seda õiget meeleolu. Minu jaoks jäi lugu natuke nõrgaks ja mul oli natuke teine ettekujutus sellest raamatust. Sellest hoolimata ei jää see raamat ilmselt minu viimaseks tutvuseks Stephen King’iga.

Advertisements

Tan Twan Eng. Õhtuste udude aed (Varrak, 2015)

Tan_Twan_Eng_Ohtuste_udude_aed_kaas.inddTõlkinud Triin Tael
375 lk.

Sain soovituse lugeda seda raamatut Lugemise väljakutse grupist. Tegelikult oli see raamat mulle silma jäänud juba siis, kui ta ilmus, aga lugemiseni jõudsin alles nüüd. Tänu Varrakule on see raamat mu isiklikus raamaturiiulis olemas.

Malaisias Cameroni mäel elab üks mees, kes oli kord Jaapani keisri aednik. Sassi läinud suhted tõid ta Malaisiasse, kuhu ta on rajanud endale aia. Tema juurde tuleb Yun Ling, 27-aastane naine, kes soovib, et Aritomo tema vangilaagris hukkunud õe mälestuseks aia kujundaks. Aritomo keeldub, aga teeb Yun Lingile ettepaneku hakata tema õpilaseks, et ise oma õele aed kujundada.

See oli raske raamat, mitmekihiline. Ma lugesin seda praktiliselt kaks kuud. Siin on nii palju eri kihte. Tegevus toimub kord minevikus, kord olevikus. Oleviku Yun Ling meenutab oma õpipoisiaastaid Aritomo juures ning oma painavat minevikku vangilaagris. Lisaks sellele saab palju teada Aasia ajaloost ja eriti just, mis toimus Malaisias Teise maailmasõja ajal.

Keeleliselt oli väga nauditav lugemine. Mulle meeldis autori stiil – rahulik ja tüüne. See nagu voolas. Kuna raamatu teema oli raske, siis lugemine võttis tõesti kaua aega, aga ma ei kahetse, et seda lugesin. See raamat nõuab mõtisklemist ning süvenemist.

NB! Tundub, et kõik juhib mind praegu põhjamaade mütoloogia suunas. Raamatu lõpus mainib autor ühte ansamblit – Yggdrasil Quartet. Pean nüüd selle youtube’ist üles otsima. 🙂

Mariliis Alev. Minu Fidži (Petrone Print, 2018)

minu-fidži-paradiisi-varjud223 lk

Ma pole ammu enam jõudnud Minu-sarja lugeda, kuigi seal on nii mõndagi põnevat ilmunud. Mõtlesin, et võtan nüüd ühe kätte. Lugemise väljakutse jaoks oli nagunii vaja. Nüüd mõtlen, et oleks ikka pidanud “Minu Šotimaa” ära ootama, sest “Minu Fidži” oli suht igav.

Autor läheb Fidži saartele, ega tal mingit konkreetset sihti silme ees ei ole. Tundub, et ta soovib lihtsalt puhata ja reisida, sest töötades ja tavapärast elu elades, magad oma elu üldse maha.

Ta liigub seal erinevatel saartel ringi. Mõnel peatub pikemalt, teisel lühemat aega. Kogeb Fidži külaelu ja kultuuri, kirjeldab natuke kombeid ka, aga põhiliselt keerleb jutt looduse ja puhkamise ümber. Ühesõnaga selline kerge ja minu jaoks ka natuke igav lugemine. Ma kujutan ette, et puhkuse ajal oleks olnud seda meeldivam lugeda. Siis on endal ka meeleolu selline chill ning siis ilmselt ei tunduks raamatu kulgemine ka liiga igavana. Pildid olid küll ilusad ja tekitasid tahtmise puhata kusagil rannas kookospalmi all ning raamatukuhi kõrval. 😀

S. K. Tremayne. Tõde tõuseb, vesi vaob (Pegasus, 2019)

tõde-tõuseb-vesi-vaobTõlkinud Aive Lauriste
316 lk.

Olen lugenud Tremayne’i eelmiseid raamatuid – “Külmakaksikud” ja “Tulelaps“. Nüüd siis sain loetud kolmanda raamatu, mis eesti keelde tõlgitud. Autori käekiri on üsna sarnane kõigi raamatute puhul, nii et järjest ei soovita neid lugeda. Muutub tüütuks.

Aasta eelviimasel päeval oleks Kath Redway elu peaaegu lõppenud. Ta sõitis autoga Burratori paisjärve. Tal õnnestus sealt välja rabeleda, kuid elu peale õnnetust pole enam seesama, mis enne.

Tal on armastav mees Adam ja tütar Lily, kes on ilmselt Aspergeri sündroomiga, aga nad ei ole kindlad. Nad ei taha teda sildistada, nii et vanemad ei ole Lily’t arsti juurde viinud. Peale õnnetust on mees temaga jahe ja vaenulik ning jälgib teda kahtlustavalt. Lily on veelgi kummalisem kui enne ning mingil põhjusel kardab oma isa. Samuti räägib ta mingist mehest nõmmel. Kath ei saa aru, milles asi, sest ta ei mäleta midagi, mis toimus peale teist jõulupüha. Õnnetus on selle tema mälust pühkinud.

Raamatu algus ei meeldinud mulle eriti. Keelekasutus oli rabe ja Kathi suhtumine veider. Alguses on umbes selline lause, et tütar vaikib ja mees on sünge, aga mind ei huvita, olen õnnelik. Nagu misasja. Ühesõnaga Kathi suhtumine tundus alguses ikka väga veider. Tema perekonnal ei lähe asjad hästi ja tema on ikka õnnelik. Mulle eriti ei meeldi, kui raamatus on mina-jutustaja vormi kasutatud. Mõjub mulle millegipärast kummaliselt.

Kui sellest algusest üle sain, siis läks raamat paremaks. Suutsin sellesse sisse elada. Sellele aitas kaasa Dartmoori looduse kirjeldus. Need nõmmed ja sood ja hilistalvine aeg, kus on veel pime ja sünge ja väljas on tihe udu. Kõik see loob müstilise atmosfääri. Selle looduse keskel elab üksinduses naine, kes püüab selgust saada, mis temaga ikkagi juhtus 30. detsembri õhtul. Mulle meeldis, kuigi lõpp läks ikka liiga võikaks minu jaoks, aga see atmosfäär.

Pärast lugemist guugeldasin seda kohta ja selgus, et Dartmoori rahvuspark ja Burratori paisjärv on päriselt ka olemas ja piltidelt tundub, et on ilusa kohaga tegemist.

Aile Möldre. Eesti raamatu 100 aastat (Post Factum, 2018)

eesti-raamatu-100-aastat208 lk.

See on esimene raamat, mida EV100 sarjas loen. Ilmselt ei jää see viimaseks, sest mul on veel nii mõnedki silma jäänud, mida lugeda tahaksin. Selle raamatu võtsin kätte, sest mul oli vaja lugeda, midagi erialast.

Nagu pealkirigi juba ütleb, siis teos käsitleb Eesti raamatu ajalugu saja aasta jooksul kuni tänapäevani. Tegelikult on siiski natuke kirjeldatud ka varasemat Eesti raamatu ajalugu. Ajalugu on edasi antud erinevate poliitiliste perioodide kaupa. Alustatakse Eesti Vabariigi ajast 1918-1940, siis sõjaaeg 1940-1944, millele järgneb nõukogude aeg 1944-1991 ja jõutakse välja tänapäeva 1991-2017.

Nende perioodide kaupa vaadeldakse raamatute kirjastamist, trükkimist, müüki ja levikut raamatukogude kaudu. Autor kirjeldab, kui suured olid trükiarvud ja mida üldse trükiti ning millistest raamatutest rahvas huvitatud oli.

Lisaks sellele kirjutab autor ka pagulaseestlaste kirjastustegevusest. Kui palju ja mida nad välja andsid.

Tekst on lühidalt kirja pandud, andes edasi kõige põhilisema ja olulisema teabe. Minu meelest on väga hea, et selline sari erinevate teemade kohta olemas on. Saab ülevaate, mis Eestis on saja aasta jooksul toimunud ja kui mingi teema hakkab rohkem huvitama, siis saab juba edasi uurida.

Alguses, kui seda lugema hakkasin, siis tundus tekst natuke kuiv, aga lõpuks elasin raamatusse ikkagi sisse ning viimased 100 lehekülge läksid kiiresti. Mind ennast huvitas kõige rohkem nõukogude aeg. Praegu tundub nii uskumatuna, et kui tahtsid mingit head ja väärt raamatut osta, siis pidid sellega koos ostma ka mingi poliitilise.  Poliitilise kirjanduse tiraazid olid suured, aga inimesed nende vastu huvi ei tundnud. Mul on hea meel, et tänapäeval saad ise valida, mida osta ja mida lugeda.

Igatahes soovitan raamatuga tutvuda, keda antud teema huvitab.

Siobhan Curham. Kuuvalgel unistajad (Pegasus, 2017)

Kuuvalgel unistajadTõlkinud Lii Tõnismann
319 lk.

Selle raamatu ostsin eelmise aasta novembris. Ma tegelikult ei plaaninud seda üldse osta, aga kui nägin, et soodukaga, siis mõtlesin, et miks mitte. Mulle meenus, et olin selle raamatu kohta ainult head kuulnud ja nii ta minu raamatute kuhja sattuski. Ostsin tookord päris palju raamatuid ning arve sai küllalt kopsakas. 😀 Aga ma ei kahetse, et selle ostsin, sest tegemist on tõesti hea raamatuga.

15-aastane Amber on üksildane tüdruk. Koolis ei ole tal sõpru, sest teised norivad teda, kuna teda kasvatavad kaks isa. Ja koduski tundub nagu üks isadest ei hooliks temast. Nii otsustab ta luua Kuuvalgel Unistajate seltsi, milleks talle andis inspiratsiooni üks Oscar Wilde’i tsitaat. Ainult, et keda sinna salajasse klubisse kutsuda. Üsna juhuslikult kohtub ta Maali, Sky ja Rose’iga ning peagi avastavad nad, et on üsna sarnased, kuigi samas ka nii erinevad.

See on kuidagi helge noortekas. Siin on küll tõsised probleemid nagu koolikiusamine, pereprobleemid ja suhteprobleemid, aga peale jääb siiski positiivsus, mis mulle meeldis. Mulle meeldis raamatu sõnum, et elus juhtub koledaid asju ja kõik ei lähe alati nii nagu tahaks, aga elu läheb edasi ning varsti on see kõik möödanik. Peale koledaid asju on võimalik, et elu läheb paremaks. Siin on küll natuke ka teismeliste draamat ning uksepaugutamisi, aga see ei häiri. Raamat näitab, kui oluline on noorele inimesel sõprade tugi ning teadmine, et ta ei ole oma murede ja probleemidega üksi. Soovitan lugeda!

Harriet Tyce. Veriapelsin (Varrak, 2019)

veriapelsin_KAANED_145×200_bleed4_tf.inddTõlkinud Maris Sõrmus
270 lk.

See oli üks kahtlane raamat. Ühest küljest see ei meeldinud mulle, aga teisest küljest ei saanud lugemist ka pooleli jätta. Tahtsin teada, kuidas see kõik lõppeb.

Tundub, et Alisonil on olemas kõik, mis ideaalseks eluks vaja – mees, tütar ja töö advokaadina. Ta on just saanud juhtumi, kus tal tuleb kaitsta oma mehe tapnud naist. Aga nagu teada, kõik, mis paistab ideaalne, ei ole seda mitte. Alisonil on alkoholiprobleem, ta kipub liiga palju jooma. Lisaks on tal ka armuke. See kõik peaks tegema temast vastumeelse tegelase ja eks teeb ka. Siiski meeldis tema mulle nendest tegelastest kõige rohkem, sest ta suudab ennast lõpuks siiski kokku võtta.

Autor on suutnud luua sellise raamatu, kus mulle ükski peategelastest ei meeldinud. Ei meeldinud mulle eriti Alison ega ka tema mees Carl, samuti naise armuke Patrick. Alison ei meeldinud mulle sellepärast, et ta oli nii nõrk ja tegi kogu aeg valesid valikuid. Kuigi see viimane, mis ta tegi meeldis mulle küll. Seda on ausalt öeldes veider öelda (kellel raamat loetud, need saavad aru).  Ma ei suutnud aru saada, mida ta leidis oma armukeses. Selline robustne ja ebaviisakas tüüp. Carl oli mulle algusest peale vastumeelne, sellepärast, kuidas ta oma naist vaatas ja temaga rääkis.

Ühesõnaga tegelased ei meeldinud, aga tegevus oli huvitav. See, kuidas Alisoni isikliku elu taustal, oli olulisel kohal ka see mõrvajuhtum, millega ta tegeles. Üks kummaline raamat. Ma ei oska seda soovitada, sest ma ei suuda isegi öelda, kas see mulle meeldis või mitte. Kuna see on autori debüütteos, siis tal on potentsiaali edaspidisteks raamatuteks küll. Kui suudaks natuke positiivsema peategelase luua, kellel oleksid küll nõrkused, aga sellegipoolest lugejatele meeldiks.

Ja veriapelsin saab ka lõpuks oma tähenduse.