Kaari Utrio. Tuulepistrik (Rahva Raamat, 2017)

tuulepistrikTõlkinud Loone Ots
591 lk.

Teismelisena mulle Utrio väga meeldis, eriti tema raamat “Vendela”. “Tuulepistrik” mulle nii palju muljet ei avaldanud, aga oli siiski päris hea lugemine, kui konarlikust algusest üle sain.

Tegevus saab alguse kauges minevikus, aastal 1066 ja lõppeb 1085. aastaga. Euroopas toimuvad pöördelised sündmused. Bütsants on kokku varisemas ning Itaalias toimuvad rahutused ning sõjad.

Selles kaootilises maailmas püüavad hakkama saada Aure ja Lyy. Nad on õde ja vend. Kui Aure oli 14-aastane kohtus tema tee Olaf Tuulepistrikuga. Kahjuks ei sündinud sellest Aurele midagi head, vastupidi. Olafi tegu nõuab vana kombe kohaselt veritasu. Peale Olafi tegu rändavad Aure ja Lyy Soomest laia maailma. Nende tee viib Bütsantsi ja seejärel Itaaliasse.

Aure on natuke nagu nõiatar. Teda kutsutakse Aure Uinutaja, sest ta valdab sellist laulu, mis aitab haigetel paraneda. Lyy on sõdalane, kellest sai varjaagide (Bütsantsi keisri põhjameestest koosnev ihukaitsevägi) pealik. Nende tee ristub Bütsantsi keisri sõjakäigul saratseenide vastu uuesti Olaf Tuulepistrikuga, kellest on vahepeal saanud Sinetra krahv Olaf Falco.

Mul oli alguses raske sellesse raamatusse sisse elada. Tekst on tihedas väikeses kirjas, erinevaid tegelasi ning tegevuspaiku on palju. Lisaks kõik need sõjad ja omavahelised väikesed nägelused. Alguses oli nagu lihtsalt jutustav lugu, kus suurt miskit ei toimunud. Kui oli loetud umbes 200 lehekülge, siis läks asi minu jaoks huvitavaks. Siis sai tegevus õige hoo sisse. Hakkasid toimuma intriigid, endiselt jätkusid sõjad, tähtsad olid ka usuasjad ning loomulikult ei puudu teosest ka armastus. Näha on, et autor on teinud tõsist uurimist, et seda raamatut kirjutada. Armastuse pool siin raamatus meeldis mulle väga, intriigid ka. Kes armastab ajaloolisi romaane, siis soovitan lugeda.

Advertisements

Gert Helbemäe. Ohvrilaev (Eesti Raamat, 1992)

ohvrilaev165 lk.

See on esimene Helbemäe raamat, mida olen lugenud. Ilmselt ei jää see viimaseks. Varsti on plaanis ka järgmine käsile võtta.

Teose sündmustik leiab aset esimese Eesti Vabariigi ajal. Peategelaseks on Martin Justus, kes on ühes koolis ajaloo ja filosoofia õpetaja. Raamat algabki lõpuaktusega. Peale aktust sõidavad paljud maapiirkondadesse suvitama. Nii plaanib ka Martini perekond. Martin ise on aga otsustanud jääda linna, et kirjutada raamat Sokratesest. Sokrates oli talle nagu Jumal.

Sokratese surmast kirjutades jookseb ta ummikusse ning läheb jalutama. Jalutuskäigul kohtub mees juuditari Isebeliga. Isebel elab emaga kahekesi ning tegeleb muusikaga. Martin on temast võlutud ning lihtsast jalutuskäigust saab alguse nende armulugu. Nad lepivad kokku, et on koos 30 päeva. Nimelt ei tohtinud kreeklaste vana tava järgi Ateenast ohvrianniga Delose saarele teele saadetud laeva retke ajal ühtegi surmanuhtlust ellu viia. See on siin nagu mingi teetähis.

Armulugu on nagu armulugu ikka. Vargsi varastatud hetked. Möödunud on vast 10 päeva, kui Martinit tabavad kõhklused. Tal on tunne, et neid on Isebeliga koos nähtud ja sellest omad järeldused tehtud. Martin ühelt poolt justkui tahaks Isebeliga koos olla, sest naisega koos olles tunneb ta ennast nooremana. Teiselt poolt ei taha ta oma praegust elukorraldust lõpetada ning teda paneb muretsema ka nende vanusevahe. Isebel on 22-aastane ja Martin 45-aastane. Nii ta ütlebki naisele, et nad ei tohiks enam kohtuda. Selle peale läheb Isebel koju ning tapab ennast ära.

Peale seda vaevavad Martinit südametunnistuspiinad. Ta muudkui süüdistab ennast, et kuidas ta ei märganud, et Isebel võiks ennast ära tappa. Ta näeb kummalisi unenägusid ning peab enda üle isegi mingisuguse kohtuprotsessi.

Minu jaoks oli tegemist küllaltki raske lugemisega. Ma olen vist tänapäevase kirjanduse poolt natuke rikutud, et mul on vaja, et raamat edeneks kiiresti. Algus ei tahtnud mul üldse edeneda, uni tuli peale hoopis. Kusagil keskel läks huvitavamaks ning siis lugesin ühe jutiga läbi. Midagi selles raamatus siiski oli, mis mind paelus. Pinget oli siin küll. Just see, kuidas kaks omadega ummikusse jõudnud inimest oma elu püüavad muuta. Samuti mulle meeldis keelekasutus.

 

Victoria Aveyard. Kuninga kong (Pikoprint, 2017)

kuninga-kongTõlkinud Karin Kull
566 lk.

Oh, kuidas ma selle raamatuga vaevlesin. Ma oleks tahtnud seda nii väga pooleli jätta, aga kuna see sobib mul lugemise väljakutse alla, siis pingutasin ikkagi lõpuni, kuigi raamatu teise poole lugesin üle rea. No kohe üldse ei haaranud endaga kaasa, kurtsin kolleegile ka, et uni tuleb peale seda lugedes ja tema vastas mulle, et issand, miks sa sellist kräppi loed. 😀

Mida raamat edasi, seda vähem mulle see peategelane meeldib. Mare on ennast haletsev noor naine, aga samas on ta ka pidevalt nii enesekeskne. Ainult tema ja tema. Need tema sisemonoloogid olid väsitavad ja ega siin suurt muud olnudki. Asju vaadeldakse küll ka teiste tegelaste vaatevinklist, aga nemad on natuke kõrvalisemad.

Vähemalt raamatu esimeses pooles oli neid sisemisi heitlusi ikka väga palju, sest ta oli kuningas Maveni vang. Raamatu teine pool on küll tempokam ja seal toimub rohkem tegevust, aga mul oli raamatust juba nii kopp ees, et ma ei suutnud sinna enam sisse elada.

Alguse uimerdamisele vastukaaluks toimub raamatu teises pooles päris palju sündmuseid. Mässud, erinevad liidud, pulmad. Toimub nii mõnigi üllatus, aga raamatu muljet see minu jaoks enam ei päästnud. Ma muidugi pole õige sihtgrupp ka. Sihtgrupiks on noored. Kusjuures selle sarja esimene osa mulle väga meeldis, teine osa oli juba pettumus nii et ma ei saagi enam aru, miks ma lootsin sellest kolmandast kiiret lugemist. Sarjas on ilmunud ka neljas osa, aga seda ma ilmselt läbi ei loe. Võib-olla ainult vaatan lõpu ära.

Camilla Läckberg. Jääprintsess (Fookus Meedia, 2011)

jääprintsessTõlkinud Maiu Elken
352 lk.

Ma üldiselt Skandinaavia krimisid ei loe. Minu jaoks on need liiga verised ja jõhkrad, aga üks hea kolleeg ütles, et Läckberg on teistsugune. Vähemalt esimese raamatu põhjal võib öelda, et tal oli õigus. See oli hea ning ilmselt ma võtan ka järgmised tema raamatud varsti lugemisse.

Erika Falck saabus peale vanemate surma tagasi lapsepõlvekoju Fjällbacka asulasse. Ta sorteerib vanematest jäänud asju, kui leitakse tema lapsepõlvesõbranna laip. Tegu on mõrvaga, kuigi on püütud jätta muljet, et tegu on enesetapuga.

Politseil pole alguses üldse mingeid juhtlõngu. Üle kuulatakse kõik naise lähikondsed. Erica uurib asja natuke ka omal käel ning on abiks politseiuurijale Patrikule. Tundub, et kõik viib tagasi aega umbes 25 aastat tagasi, kui toimus mingi sündmus, mis on jäänud siiani saladuseks.

Lisaks Erica ja Patrik armuvad ning nende armumise lugu oli minu jaoks nii ilusti edasi antud, et pani õhkama.

Alguses ma ei suutnud sellesse raamatusse sisse elada, aga kui seda lõpuks suutsin, siis oli nii raske raamatut käest ära panna. Läckberg kirjutab põnevalt. Üldse ei suutnud ära arvata, kes mõrvar on. See, mis saladus oli, seda aimasin, aga miks Alexandra tapeti, seda ei osanud arvata. Mõrvari ma taipasin lõpuks lõpus ära, natuke aega enne seda, kui Patrik juhtumi lahendas.

Mulle meeldisid ka raamatu tegelased, kuidagi hästi lahti kirjutatud ning ehedad. Sellised omamoodi isiksused, eriti komissar Mellberg. Muige tõi suule. Kes veel lugenud pole, siis soovitan.

Norman Ohler. Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis (Helios,2017)

patsient-a-uimastid-kolmandas-reichisTõlkinud Elina Adamson
288 lk.

Mulle meeldib Teisest maailmasõjast lugeda. Viimasel ajal olen lugenud sellest küll ainult romaane. Nüüd siis midagi hoopis teistsugust.

Kui me koolis seda perioodi õppisime, siis ma ei mäleta, et oleks räägitud uimastitest Natsi-Saksamaal, aga “Patsient A” just sellele teemale keskendub. Raamatust selgub, et uimastid olid peale Esimest maailmasõda saksa rahva seas laialt levinud ning lõpuks proovis valitsus seda kontrolli alla saada ning keelustada. Asemele pakuti nö legaalset narkootikumi pervitiini, mis tegelikult ei olnud midagi muud, kui metamfetamiin.

Kui algas Teine maailmasõda, siis Kolmanda Reichi relvajõududes soositi pervitiini kasutamist ning tarniti massiliselt seda rindele. Kui Saksamaa 1940. aastal Prantsusmaa vallutas, oli Saksa Wehrmacht 35 miljoni annuse pervitiini mõju all. Pervitiin toimis ergutina ja selle abil oli võimalik pikendada ärkveloleku aega, samuti tegi see sõdurid kartmatuks. Raamatust selgub, et osa sõdureid oli lausa 3-4 päeva järjest ärkvel. See andis alguses liitlaste ees eelise, aga kurnas lõpuks sõdurite keha ning nõudis lõivu.

Hitlerit toodi rahvale eeskujuks kui tervislike eluviisidega juhti. Ta oli taimetoitlane ning väidetavalt suurepärase tervise juures. Tegelikult oli tal nii mõnigi tervisemure, mida lõpuks raviti erinevate uimastite, hormoonide ja vitamiinisüstidega. Raamatust selgub, et ta tarvitas ikka väga palju erinevaid aineid ning lõpuks veel opioidi nimega Eukadol, mis on tugevama toimega kui heroiin. Need mõjusid talle lõpuks nii, et ta reaalsust enam ei adunud.

Tegemist on väga huvitava raamatuga. Ma ei oska öelda, kas see kõik päris tõsi ka on, sest need arvud, millest siin räägitakse, on ikka väga suured. Aga mingi pildi see ikkagi annab. Autor arutleb, et kui Hitler poleks narkomaan olnud, kas siis see, mis Teise maailmasõja ajal juhtus, oleks jäänud olemata ning leiab, et ei oleks, sest plaanid olid diktaatori peas juba ammu tehtud. Samuti ei ole ainult narkootikumid süüdi nende kaotuses, sest Hitler haukas lihtsalt liiga suure tüki ning keeras peaaegu terve maailma enda vastu.

Kes seda veel lugenud pole, siis julgen soovitada. Siit saab targemaks narkootikumide tarbimise kohta Saksa rahva ja juhtide seas, lisaks veel Hitleri suhetest oma ihuarsti Theodor Morelliga. Tegemist ei ole just lihtsa lugemisega, aga selle eest on raamat asjalik.

Tanizaki Junichirô. Varjude ülistus (Penikoorem, 2004)

varjude-ülistusTõlkinud Maret Nukke
119 lk.

“Varjude ülistus” on esseistlik teos, mis on tihedalt seotud autorit ümbritseva muutuva ajastuga. Raamat avaldati esmakordselt 1933. aastal. Raamatu peamiseks teemaks on varjud ning varjude ilu ning kuidas Jaapani ühiskond ei hinda enam pimedust. Mulle jäi kõlama selline suhtumine, et vanasti oli kõik parem ning Jaapan peaks enda traditsioonilisele eluviisile kindlaks jääma.

Autor seob varje mitme erineva teemaga. Näiteks arhitektuuriga ning naise iluga. Teda häirib lääne inimeste püüe kõike elektrilampidega valgustada ning see, et jaapanlased lähevad sellega kaasa. Pikalt laialt kirjutab autor sellest, et isegi tualetipotid on liiga valged. Sageli vastandab lääne inimest asiaatidele.

Kui Jaapani katus on nagu päikesevari, siis lääne oma pole muud, kui müts. Pealegi tehakse selle serv nii väikeseks kui võimalik, just nagu jahimehe mütsil  – et päikese otsene valgus pääseks hästi paistma räästa alla. (lk 47)

Isegi kummitused on Jaapanis ja läänes erinevad:

Juba ammusest ajast pole jaapani kummitustel jalgu, ja räägitakse, et lääne vaimudel on küll jalad, kuid see-eest on kogu nende keha läbipaistev. Nii nagu sellest ühest vähetähtsast seigastki aru võib saada, on tavaliselt meie ettekujutluses pigimust pimedus, kuid nemad teevad koguni vaimud kirkaks nagu klaas. (lk 77)

Elektrivalgus on tal ka pinnuks silmas ning ma selle koha pealt täiesti mõistan teda. Just valgusreostuse mõttes. Huvitav, kuidas ta suhtuks sellesse, kui ta näeks, palju tänapäeval elektrivalgust kasutatakse.

Ma olen selle asja üle iga kandi pealt mõelnud ja mulle näib, et me oleme viimasel ajal kuidagi lummatud elektrivalgustusest ning muutunud üllatavalt tundetuks valguse üleküllusest tingitud ebamugavuste suhtes. (lk 91)

Huvitava formaadiga raamat, kus  tekst on ainult paremal leheküljel, vasakul pool on lihtsalt tühi must leht. Ilmselt raamatu teema tõttu on see nii. Ma lugesin seda lugemise väljakutse raames, muidu poleks seda ilmselt kätte võtnud. Vaatasin, et goodreadsis on see saanud nii palju positiivset vastukaja. Ausalt öeldes pean ütlema, et mind jättis see raamat külmaks. Selline meh-raamat minu jaoks. Teos ei ole halb ega ka mitte halvasti kirjutatud, aga nagu öeldakse, siis polnud minu tassike teed.

Fredrik Backman. Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust (Varrak, 2018)

vanaemaTõlkinud Ene Mäe
348 lk

Ma olen omale väga kummalise puhkuselektüüri valinud. Kuidagi üksinduse ja hirmudega seotud.

Mulle meeldis autori raamat “Mees nimega Ove” väga, nii et ootasin ka selle lugemist. Kahjuks valmistas antud raamat mulle väikese pettumuse. Ma ei suutnud kuidagi suhestuda sellega.

Elsa on 7-aastane (peaaegu 8 juba) ning ta on isemoodi. Ta on oma vanuse kohta tark ja nutikas. Tal on vanaema, kes kahjuks on haige. Vanaema on ka isemoodi inimene, kes võitleb tänapäevase maailma normide vastu. Elsa armastab oma vanaema väga ning on ülimalt kurb kui vanaema sureb.

Vanaema on enda surmaks valmistunud ning jätab peale surma tüdrukule aardejahi, kus Elsa peab erinevatele inimestele kirju kätte toimetama.

Neil oli kahekesi loodud muinasjutumaailm Peaaegu-Ärkvel-Maa, kus oli kuus kuningriiki. Oma salakeel oli ka.

Nii asubki Elsa neid kirju kohale toimetama ning saab teada palju oma maja elanike kohta. Miks nad on just sellised nagu nad on. Püüab neid mõista ning aru saada. Samuti muuta nende enesetunnet paremaks.

Mulle väga ei istunud see muinasjutu värk siin raamatus. See muutis kogu loo minu jaoks segaseks (vähemalt alguses). Mul vist pole enam seda lapselikku fantaasiat. Teiseks mulle ei meeldinud kohati Elsa käitumine. Ta oli ninakas ning kasvatamatu. Mind häiris igatahes, kuidas ta teisi inimesi sõimas ohmoonideks ning neile peale käratas.

Mulle meeldiski raamatu lõpp rohkem. Viimased 100-150 lehekülge. Oli arusaadavam ning inimlikum. See, kuidas Elsa ning teised selle raamatu tegelased püüavad oma hirmude ning leinaga toime tulla. See oli ilusalt kirja pandud. Tegelased olid ka omapärased ning huvitavad.

Samuti meeldis mulle autori mõte:

Kõik peavad saama oma loo ära rääkida, Elsa. Muidu võib lämbuda. (lk 296)