Robin Hobb. Salamõrtsuka õpilane (2000, Varrak)

salamortsukaLugesin seda raamatut lugemise väljakutse raames.Raamatu algus läks mul üle kivide ja kändude. Kuidagi ei edenenud ja ma ei suutnud hästi keskenduda, aga pingutasin siiski edasi, et lugemise väljakutset lõpetada.

Raamatu tegevus toimub väljamõeldud maailmas, kus üks vanamees viib väikese 6-aastase poisi kuningakotta, et need ta üles kasvataksid. Ta on kuningliku printsi sohilaps. Tal pole alguses nimegi. Kutsutakse lihtsalt poisiks.

Alguses ei pöörata talle suurt tähelepanu. Tema eest hoolitseb Burrich-i nimeline tallimees. Nii õpib ta tallitööd. Lõpuks otsustab kuningas anda talle hariduse ja teha temast oma salamõrtsuka. Ta õpib erinevaid kunste, taimi, taidu jne. Mõned õppetunnid õnnestuvad paremini kui teised. Kahjuks on tal ka palju vaenlasi, kes talle surma soovivad. Õnneks leidub tal ka abilisi.

Ta jälgib hoolega ümbrust ja paneb kõike enda ümber tähele ning jätab meelde. Ta saab teada mitmeid saladusi. Samuti usaldatakse talle juba erinevaid missioone, mis siis, et ta on kõigest 14-aastane.

Lõpuks hakkas romaan ennast siiski vaikselt lahti harutama ning läks põnevaks. Lõpust ei maksa enam üldse rääkida. See oli juba väga kaasahaarav. Peab ikka järgmised osad ka ette võtma, et teada saada, kuidas lugu edasi läheb. Praeguseks peaksid vist kõik selle sarja osad eesti keeles olemas olema.

Muidu oli raamat usutav, aga natuke naljakas oli peategelase puhul see, kuidas ta mitu korda peaaegu surma sai ja ikka ellu ärkas. Eriti käib see mürgitamise kohta.

 

Nüüd ma sain arvuti, nii et täna tuleb ilmselt mitu raamatututvustust.

Advertisements

Indrek Koff. Kirju koer (Härra Tee & proua Kohvi, 2014)

kirju-koerVahelduseks üks lasteraamat. Raamat koosneb erinevatest juttudest, kus tegelasteks on erinevad loomad ja mõned inimesed. Tegelasteks on näiteks väsinud ja kurb rebane, ahne jänes, pelglik kala, koba krokodill ning väikesed karud-mõmmid. Mõnusa fantaasiaga ja keeleliselt hästi kirjutatud raamat. Pildid on joonistanud Marion Undusk.

Väike katkend ühe kassi mõtetest: Nüüd oli Onu Paul tööle ära läinud, aga Minni konutas ikka veel pahaselt ja natuke nukralt voodi all. “Ei tea, miks mina pean teda iga päev üles äratama? Ma ka ei viitsi kogu aeg esimesena tõusta. Vaat kui hakkangi nüüd hommikuti siin voodi all passima, mis siis?”

“Mingeid hiiri ma ka enam püüda ei kavatse, püüdku ise, kui tahab. Miks ainult mina pean, ah? Ei mõtlegi! Ja küürida ma ennast enam ei viitsi, aitab küll. Kui Onu Paul tahab, et ma haisema ei läheks, las siis peseb ja kuivatab mind ise. Minul on igatahes targematki teha. Mitu raamatut on pooleli, lugeda üldse aega ei ole!” (Minni, lk 43-44).

Vot niimoodi need tegelased mõtisklevadki oma elust ja olust. Lastele pakuvad ilmselt rohkem lugemisrõõmu kui mulle. Selline kerge ja kiire lugemine. Mulle tundub, et need sobiksid hästi unejuttudeks.

Ray Bradbury. 451° Fahrenheiti (Tänapäev, 2005)

451-fahrenheitiTegemist on düstoopilise romaaniga, milles autor näitab ameeriklaste tulevikku, kus ühiskond on hakanud raamatuid põletama.

Raamatu peategelane on Guy Montag, kes on pritsimees. Ja mitte pritsimees meie mõistes tuld kustutades, vaid hoopis seda süüdates. Põletasid nad raamatuid. Raamatud on keelatud ja igaühte, kes raamatuid omab, tabab karistus. Ühiskonnas oli juba normiks saanud, et kui nähti kellegi käes raamatut või aimati, et tal neid kodus on, siis tehti tema peale kaebus ja saabusid pritsimehed, kes siis maja koos raamatutega maani maha põletasid.

Olulisel kohal oli veel televisioon. Autor näitab raamatus, kuidas televisiooni kaudu on võimalik mõjutada inimest ja televisioonist piisab meelelahutuseks küll. Raamatutest saavad inimesed vaid ohtlikke ideid. Tavalised seinad olid asendatud televisiooniseinaga, et siis nende pealt vaatada nö “sugulasi”.

Ühel õhtul kohtab see Guy Montag koju minnes tüdrukut, kes räägib talle minevikust, kus keegi ei kartnud ja loeti raamatuid. Montag hakkab mõtlema, kas ta ikka teeb õigesti, kui raamatuid põletab. Muidugi saab tema ülemus sellest teada ja algab kassi-hiire mäng.

See raamat tekitab minus hämmingut. Ma ei oska öelda, kas see mulle meeldis või mitte. Raske on seisukohta võtta. Iseenesest tegevus oli omapärane ja põnev, aga lugemine mul kuidagi venis. Ma pean selle raamatu üle ilmselt veel mõtlema, et mis asi see siis nüüd oli?

Philippa Gregory. Teine Boleyni tüdruk. I osa (Ersen, 2016)

teine-boleyni-tudruk-esimene-osaVahelduseks üks ajalooline romaan. Alustasin selle lugemist suure huviga, sest mulle meeldivad ajaloolised romaanid. Ma siiski natuke pettusin, vähemalt alguses. Lõpp oli juba parem.

Tegevus toimub aastatel 1521-1529. Mary ja Anne Boleyn on rivaalitsevad õed. Mary pandi mehele 12-aastaselt. 13-aastaselt tuli ta õukonda ja jäi kuningale silma. Temast sai mõneks ajaks kuninga armuke. Mary sünnitab kuningas Henry VIII-le kaks last, tütre ja poja. Howardite pere näeb selles võimalust Mary kuningannaks teha. Perekond käsib Anne’il senikaua kuninga tähelepanu püüda, kuni Mary sünnitusest toibub. Ja Anne teeb kõikvõimaliku, et seal ka püsida ning õe asemel saada kuningannaks.

Raamatu alguses mind häiris kohutavalt Mary vanus ja ka kuninga vanus. Kuningas oli temast 23 aastat vanem. Minu jaoks on see nilbe. Samas ma saan aru, et siis oli teine ajastu ja teised kombed. Lõpuks ma siiski suutsin sellega harjuda, nii et see ei häirinud enam lugemist.

Õed olid nagu mingi kaup, mida pakuti kuningale, et terve perekond saaks heale järjele. Ei huvitanud nende ema-isa, ega onu (kes oli niiditõmbaja) oma laste tunded või mõtted. Veel vähem nende soovid. Kõik pidi toimuma ainult perekonna hüvanguks. Ja kui sa kuningale poega ei sünnitanud, siis sa olid automaatselt ebaõnnestunud.

Kui ma alguses lugesin raamatut kahtluste ja kõhklustega, et kas ma teist osa enam  tahangi lugeda, siis mida rohkem lõpu poole, seda huvitavamaks läks. Erinevad õukonnaintriigid, suhted perekonnas ja õdede omavaheline rivaalitsemine. Väga intrigeeriv raamat. Soovitan lugeda, kellele meeldib ajalugu ja ajaloolised romaanid. Kuigi päris ajaloolise tõe juures pole autor püsinud.

Ray Bradbury. Marsi kroonikad (Eesti Raamat, 1974)

marsi-kroonikadSee on väga kummaline raamat. Heas mõttes kummaline. Konkreetset peategelast ei ole, kuigi võib-olla peaks selleks pidama planeet Marssi.

Raamat on originaalis ilmunud 1950. aastal. Tegevus toimub teoses aastatel 1999-2026. Algab see lugu sellega, et inimesed püüavad saata Marsile ekspeditsioone. Kolme esimesega saadetud mehed tapetakse marslaste poolt. Neljandal õnnestub kanda kinnitada, sest enamus marslasi on selleks ajaks surnud. Marslaste surm on muidugi maalaste süü. Mitte otseselt, aga kaudselt.

Loomulikult püüavad inimesed Marsi oma näo järgi kujundada. Vähemalt enamus. Leidub ka erandeid, kes arvavad, et inimesed ei peaks Marsile trügima. Ühel hetkel puhkeb maal sõda ja Marsil elavad inimesed kutsutakse koju. Mõni üksik jääb paigale. Ray Bradbury loodud pilt inimkonnast on selline, kus nad ainult sõdivad, tapavad ja hävitavad teineteist, loodust ja isegi terveid planeete.

Nagu ma alguses kirjutasin on tegemist väga omapärase teosega. Peatükid ei ole omavahel eriti seotud. Tegelased on erinevad, piirkond Marsil on ka erinev, aga ometi moodustab see kokku terviku. Autor on kasutanud raamatus telepaatiat, materialiseerunud kujutlusi, roboteid, massihüpnoosi ja siniseid üliolendeid. Raamat on kohati isegi koomiline, kuigi üldjoontes on tegu kurva teemaga. Autoril on väga omapärane kirjutamisstiil, mida ma ei oska täpselt kirjeldada, aga see haarab kaasa. Kuigi lõpp vajus minu meelest natuke ära.

Joris-Karl Huysmans. Äraspidi (Koolibri, 2013)

araspidiJärjekordne lugemise väljakutse raames loetud raamat. Ma poleks muidu seda kätte võtnud ja kui ka oleks, siis jätnuksin pooleli. See raamat on minu selle aasta kehvim lugemiselamus.

Teose peategelane on des Esseintes, kes põlgab oma ajastu väärtusi. Tema on aristokraat ja peab ennast teistest paremaks. Talle ei sobi lugeda neid kirjandusteoseid, mis on populaarsed. Samamoodi on kunstiga. Raamatus mingit erilist tegevust ei toimu. Ainult kirjeldatakse, kuidas ja mis värvidega ta toad sisustas, mis maalid seintel on ja millised kirjandusteosed tema raamatukogus on. Ja ma ei liialda, peaaegu terve raamat on sellel teemal. Vahele ka usu- ja filosoofilisi mõtisklusi.

Tegevust on ainult nii palju, et des Esseintes kolib Pariisist kuskile eraldatud kohta ning elabki oma eraldatud elu seal nii kaua, kuni tervis sunnib tagasi kolima. Selle aja jooksul ta ei teegi suurt midagi. Uneleb ja mõtiskleb seal. Üritab korra Inglismaale reisida, aga poole tee peal mõtleb jälle ümber.

Sageli on selles raamatus nii, et terve lõik on üks lause. Kasutatud on palju erinevaid võrdlusi ja ilukõnet. Seda oli minul igatahes väga raske lugeda. Mõte kippus kogu aeg kuskile mujale uitama. Raamat ilmus esimest korda 1884. aastal. Kes armastab filosoofiat, siis võib isegi see raamat meeldida.

John Harding. Florence ja Giles (Ersen, 2016)

florence-ja-gilesTegemist on gooti põnevusromaaniga. Peategelane ja mina-jutustaja on 12-aastane tüdruk Florence. Raamatu tegevus toimub 1891. aastal. Kohati on jutustus minu arvates igav ja aeglane. Selle eest on lõpp ülimalt põnev, ootamatu ja vihale ajav. Tegemist ei ole lasteraamatuga.

Florence on kummaline tüdruk. Tema vanemad on surnud ning onu on jätnud tema ning ta noorema venna Gilesi omapead. On küll teenijad, kes laste eest hoolitsevad, aga muidu on nad omapäi. Samuti on onu keelanud Florence’ile hariduse andmise. Tüdruk astub sellest keelust muidugi üle ja õpib iseseisvalt lugema. Florence on omamoodi ja isekas. Tundub, et ainus inimene, kellest ta hoolib on Giles.

Kui vennale võetakse uus guvernant, preili Taylor, siis hakkavad Florence’i meelest juhtuma kummalised asjad. Mis siis, et teiste meelest ei ole midagi kummalist ja kõik on tavapärane. Florence usub, et eelmise guvernandi vaim on üle võtnud preili Taylori keha ja tahab Giles’ile halba. Oma venda kaitseb ta iga hinna eest ja ta võtabki kasutusele trastilised meetmed.

Veelkord selle raamatu lõpust. See ajas mu nii vihale, et ma tapaks ise ühe tegelase seal ära, sest autor seda ei teinud, vaid lasi tal hoopis puhtalt pääseda. Lõpus jõudis mulle kohale, kui külmavereline, kalkuleeriv ja südametu inimene ta tegelikult oli.