Siobhan Curham. Kuuvalgel unistajad (Pegasus, 2017)

Kuuvalgel unistajadTõlkinud Lii Tõnismann
319 lk.

Selle raamatu ostsin eelmise aasta novembris. Ma tegelikult ei plaaninud seda üldse osta, aga kui nägin, et soodukaga, siis mõtlesin, et miks mitte. Mulle meenus, et olin selle raamatu kohta ainult head kuulnud ja nii ta minu raamatute kuhja sattuski. Ostsin tookord päris palju raamatuid ning arve sai küllalt kopsakas. 😀 Aga ma ei kahetse, et selle ostsin, sest tegemist on tõesti hea raamatuga.

15-aastane Amber on üksildane tüdruk. Koolis ei ole tal sõpru, sest teised norivad teda, kuna teda kasvatavad kaks isa. Ja koduski tundub nagu üks isadest ei hooliks temast. Nii otsustab ta luua Kuuvalgel Unistajate seltsi, milleks talle andis inspiratsiooni üks Oscar Wilde’i tsitaat. Ainult, et keda sinna salajasse klubisse kutsuda. Üsna juhuslikult kohtub ta Maali, Sky ja Rose’iga ning peagi avastavad nad, et on üsna sarnased, kuigi samas ka nii erinevad.

See on kuidagi helge noortekas. Siin on küll tõsised probleemid nagu koolikiusamine, pereprobleemid ja suhteprobleemid, aga peale jääb siiski positiivsus, mis mulle meeldis. Mulle meeldis raamatu sõnum, et elus juhtub koledaid asju ja kõik ei lähe alati nii nagu tahaks, aga elu läheb edasi ning varsti on see kõik möödanik. Peale koledaid asju on võimalik, et elu läheb paremaks. Siin on küll natuke ka teismeliste draamat ning uksepaugutamisi, aga see ei häiri. Raamat näitab, kui oluline on noorele inimesel sõprade tugi ning teadmine, et ta ei ole oma murede ja probleemidega üksi. Soovitan lugeda!

Advertisements