E. Lockhart “Ehtne petis” (Pegasus, 2018)

ehtne-petisTõlkinud Liina Saarm
252 lk.

Mulle meeldis Lockhart’i esimene raamat “Me olime valetajad” väga. Ootasin ka sellelt raamatult palju, aga kahjuks pidin seekord pettuma. Ma ei suutnud sellesse väga süveneda ja sündmustik oli nii etteaimatav. Ei olnud minu arvates nii meisterlik põnevusromaan. Tegu on noortele suunatud romaaniga, aga siiski liiga lihtsakoeline.

Raamat on selles mõttes omapärane, et kui tavaliselt algab tegevus algusest ning kulmineerub lõpus, siis siin on vastupidi. Toimub üks sündmus ja siis läheb tegevus kogu aeg ajas tagasi näidates, mis selle tegevuseni viis.

Peategelaseks on noor neiu Jule, kes peab ennast superkangelaseks. Noh ausalt öeldes on sellest asi ikka päris kaugel. Ta on lihtsalt üks katkine hing, kes valib väga kummalised vahendid, et elus edasi jõuda. Tema taust on suhteliselt segane. Lõpuks mingi paari lausega seda siiski selgitatakse, aga minu jaoks jäi kuidagi poolikuks. Miks temast sai selline nagu ta oli? Mis temaga juhtus? Kas vanemate kaotus võib tõesti niimoodi mõjuda?

Teiseks tähtsaks tegelaseks on Imogen ehk Immie. Mulle väga meeldib Imogeni hüüdnimi. Selline nunnu ja pani muigama. Immie ise just nunnu pole. Ka üks väga omapärane tegelane. Rikkast perest, kõik võimalused olemas, et elus läbi lüüa, aga teda lihtsalt ei huvita. Tuleb ülikoolist ära, põgeneb ühele saarele ning ei taha oma perekonnaga enam suhelda.

Jule ja Imogen on pidevalt ninapidi koos, kuni juhtub midagi, mis nad lahku viib. Juhtub veel mitmeidki asju. Surmad, kadumised, ebakindlus, eneseleidmine. Igatahes väga kummaline raamat, mis minu jaoks jääb natuke poolikuks. Jääb selline mulje, et autor on tahtnud midagi kiiresti paberile panna, et sellega ühele poole saaks. Autoril oli väga hea idee, ta oleks saanud sinna natuke veel nüansse lisada, et saaks tummisem värk. Ka lõpplahendus jäi minu jaoks natuke poolikuks. Kui läbi sain, siis esimene mõte oli, et kas jääbki siis nii. 😀 Ei tea, võib-olla kirjutab autor järje raamatule, kõik võimalused selleks on lahti.

Advertisements

Erin Watt. Pettuste palee (Pegasus, 2018)

pettuste-paleeTõlkinud Liina Saarm
352 lk.

“Pettuste palee” on kolmas osa Royalite sarjas. Eelnevad osad “Paberist printsess” ja “Murtud prints” läksid lausa lennates ja ega viimane osa ka nendele alla jää. Neid raamatuid on kerge ja lihtne lugeda. Ega neil suurt muud väärtust peale meelelahutuse pole, aga midagi neis siiski on. Siin on liiga palju draamat, teismelistele omast suhtumist, roppu kõnepruuki, aga ometi ei saa enne käest pandud, kui läbi on. Ma ei saa aru, mis mind selle sarja küljes köidab. 😀

Kes on eelnevaid lugenud, siis nad ehk mäletavad, et teine osa lõppes väga põneva koha pealt. Toimus mõrv ning tagasi tuli üks inimene, keda keegi ei oodanud. Väga põnev. Mõtlesin, et ei jõua kolmandat osa ära oodata, aga ikkagi jõudsin. Siin lähevad sündmused edasi. Reed’i süüdistatakse mõrvas ning kõik näib vihjavat, et ta on süüdi, kuigi seda ei usu tema perekond ega ka Ella.

Samuti tekivad takistused Ella ja Reed’i suhtes. Olukord on keeruline, kuid noored leiavad siiski lahenduse.

Mõrvale lahenduse leidmine käib küll veidi lihtsakoeliselt ning ootamatult. Mulle tundus, et liiga lihtsalt ning autorid pole viitsinud sellega väga vaeva näha, aga see ei võtnud raamatult põnevust ära.

“Pettuste palee” on Ella ja Reedi viimane raamat, kuigi mitte sarja oma. Sarjas on veel kolm raamatut ilmunud. Ma loodan, et ka need tõlgitakse eesti keelde, aga eks näha ole.

 

Erin Watt. Murtud prints (Pegasus, 2018)

murtud-printsTõlkinud Liina Saarm
320 lk.

“Murtud prints” on järg raamatule “Paberist printsess“. Siinses osas jätkub Royalite perekonna lugu. Täpsemalt siis Ella ja Reedi. Esimene osa lõppes väga põneva koha pealt ning siin need jätkuvad.

Ella ja Reed on lahus, aga ikka ei suuda ilma teineteiseta elada, kuigi usaldus on proovile pandud. Selle teema ümber praktiliselt kogu raamat keerlebki. Endiselt on seal ka koolikiusamise teema, aga põhirõhk on omavahelisel suhtel.

Teine osa on palju labasem kui esimene. Tegevus antakse seekord edasi nii Ella kui ka Reedi kaudu. Kui Ella jutt on enam-vähem normaalne, siis Reed muudkui ropendab ning see on kohati häiriv. Rääkimata siis nendest seksikirjeldustest. Terve see perekond on kummaline. Isa ja viis poega. Isa pruut seksib tema pojaga, kaksikutel on kahepeale üks tüdruk ja Easton eriti ei hooli tüdrukutest, kellega ta magab. Kaksikud ja Easton on alaealised.

Ja tegemist on noortekirjandusega (tagakaanel on küll kirjas, et alla 15-aastastele ei sobi). Raamat iseenesest on ju põnev, kui need roppused ja muu selline välja jätta. Nüüd toimus seal isegi mõrv ja raamat lõppes jälle põneva koha pealt ning tuleb kolmandat osa ootama jääda. Eks ole näha, kas see tõlgitakse või mitte.

Lisaks roppustele on raamatus ka korralikult draamat ning ülereageerimist nagu teismelistele kohane. Soovitan nendele, kes soovivad ajuvaba ajaviidet. Õhtul, enne magama minekut on seda hea lugeda.

Plusspunktiks on sarja kujundus. Mulle väga meeldib.

Erin Watt. Paberist printsess (Pegasus, 2017)

paberist-printsessTõlkinud Liina Saarm
343 lk.

Nii vahelduseks üks noortekas, mis ei sobi lugemiseks alla 15-aastastele. Nii on vähemalt raamatu tagakaanel kirjas ja ma nõustun sellega. Nimelt, kui raamatu suvalisest kohast lahti võtsin, vaatas mulle vastu küllaltki julge seksikirjeldus. Peale seda jäin mõtlema, kas see on ikka loetav raamat. Mitte, et mul raamatutes seksi vastu midagi oleks, aga kuidagi tekkis selline kõhklev tunne. Hea, et ma siiski lugesin, sest mulle meeldis.

17-aastane Ella Harper on maailmas üksi. Tema ema on surnud. Ta ise käib stripparina tööl, et ennast elatada ja koolis käia. Ella eesmärgiks on minna ülikooli ja võidelda endale parem elujärg.

Ühel hetkel saabub kooli Callum Royal, kes väidab, et ta on tüdruku hooldaja. Peagi selgub, et ta on Ella isa (kes suri hiljuti) parim sõber. Ta viib Ella enda häärberisse, kus mees elab koos oma poegadega. Callum on väga rikas ja samuti oli seda ka Ella isa. Tüdruk tunneb ennast uues kohas kohmakana ning samuti ei taha Callumi pojad teda sinna.

Raamat ise on natuke naljakas. Natuke nagu klišee, kuidas vaesest neiukesest saab ootamatult rikas ning kuidas rikkad teda ei salli ning kiusavad teda nii kodus kui koolis. Ajapikku Ella muidugi võidab nende usalduse. Naljakas oli ka poiste kirjeldus, kes kõik olid hiiglaslike musklitega ja megaseksikad jne jne. Kui sellest mööda vaadata, siis oli ääretult põnev ja kaasakiskuv lugemine. Ma ei tea, võib-olla sellepärast, et mulle Tuhkatriinu-lugu meeldib. Igatahes ootan järgmist osa ja ehk ei peagi kaua ootama, sest  e-kataloogi ESTER andmetel ilmub raamat selle aasta esimeses kvartalis. Esimene osa lihtsalt lõppes sellise koha peal, et peab ka teise osa lugemiseks võtma. 🙂

Soovitan lugeda, kes tahavad lihtsat meelelahutust. Siin on küll erinevaid probleeme (koolivägivald, peresuhted, uimastid, suhteprobleemid), aga siiski on see lihtsalt meelelahutus.