Kelly Rimmer. Enne kui sul minna lasen (Ersen, 2018)

enne-kui-sul-minna-lasenTõlkinud Leelo Kaskmann
336 lk.

Lootsin vahelduseks lugeda kerget naistekat, aga läksin raamatu valikuga natuke alt. Raamat on küll naistele, aga ei olnud minu jaoks kerge ajaviitekirjandus. Autor kirjutab tõsistel teemadel.

Lexie elab rahulikku elu koos oma kihlatu Sam’iga. Nad mõlemad on arstid. Ühel öösel saab Lexie aga telefonikõne oma õelt Annie’lt. Annie on hädas. Jälle. Nimelt on Annie narkosõltlane. Lexie on püüdnud teda korduvalt aidata ning ravile saata, aga midagi ei ole mõjunud. Nüüd on Annie rase ning viimases hädas palub oma õelt abi. Lexie tunneb, et on oma õde alt vedanud ning ei saa ka seekord abist keelduda.

Annie ei taha haiglasse minna, sest siis ähvardatakse temalt laps ära võtta. Kui Annie haiglasse ei lähe, siis on ohus nii tema enda kui ka sündimata lapse tervis. Annie saab aru, et tal ei jää muud üle, kui minna haiglasse ning pärast sünnitust taastusravile, kui ta soovib oma last ise kasvatada.

Raamatus on vaheldumisi edasi antud sündmuseid nii Lexie kui Annie elust. Annie elu on edasi antud päeviku sissekannetena. Nendest tekstidest koorub välja, kuidas temast sai narkosõltlane ning mis selleni viis. Nendel oli raske lapsepõlv, aga kuidas juhtus nii, et üks õde ujus välja aga teine mitte. See oli karm lugemine. Ma aimasin, mis põhjusel see juhtus, aga seda oli kuidagi nii raske lugeda. Lexie osa oli lihtsam lugeda, kuigi mind natuke häiris tema liigne emotsionaalsus. Julgen soovitada neile, kes ei karda karme teemasid. Raamat oli emotsionaalne ning kaasahaarav.

Advertisements

Diane Chamberlain. Vaikuse vangis (Ersen, 2018)

vaikuse-vangisTõlkinud Leelo Kaskmann
328 lk.

Nii hea mõnus ja lihtne lugemine vahelduseks. Puhkamise ajaks ideaalne. Laseb ka ajul puhata. Autori kaks eelnevat eesti keelde tõlgitud raamatut on mulle ka meeldinud, nii et suhteliselt kindla peale minek oli see.

Laura Brandoni abikaasa laseb ennast maha, olles samal ajal pisikese tütrega kahekesi kodus. Kui Laura koju jõuab, avastab ta tütre trepi peal karjumas. Alates sellest ajast ei räägi 5-aastane Emma enam sõnagi.

Laura viib Emma terapeudi juurde, kes selgitab välja, et Emma kardab mehi ning talle oleks vaja positiivset eeskuju. Nagu kõigest sellest oleks vähe, suri mõnda aega tagasi Laura isa, kes nõudis, et Laura käiks külas ning hoolitseks ühe hooldekodus elava naise eest. Laura ei tea, kes see naine on ning miks isa talle sellise kummalise kohustuse pani. Enne oma enesetappu nõudis Laura abikaasa, et naine ei täidaks isa viimast soovi.

Raamat oli natuke etteaimatav nagu selline meelelahutuskirjandus kipub olema, aga see ei seganud. Lugeda oli ikka põnev ning huvitav. Autor on kaastundlikult käsitlenud oma tegelaste saatuseid, mis on kohati olnud päris rasked. Siin on erinevaid saladusi ning loomulikult ei puudu ka armastus. Kõik see on ilusas keeles kirja pandud. Hea ajaviitekirjandus, mida sobib lugeda igal ajal. Selle raamatu seltsis puhkasin nii hästi välja, et peale nädalavahetust tööle minnes, oli vajalik salasõna ununenud. 😀

 

 

Elisabeth Naughton. Allasurutud mälestused (Ersen, 2017)

allasurutud-mälestusedTõlkinud Leelo Kaskmann
311 lk.

Rahulikku jõuluaega valisin ühe mõnusa ja kerge põneviku. Raamatu lugemine edenes seekord tõesti kiiresti.

Samantha Parker on sunnitud naasma kodulinna ema eest hoolitsema ning kui ema sureb, siis tahab ta tema maja maha müüa. Kõik ei edene aga sugugi nii kiiresti kui loodetud. Samantha tahab võimalikult kiiresti sealt linnast kaduda, sest see toob meelde halvad mälestused.

Nimelt tapeti 18 aastat tagasi Sami vend. Sam ei mäleta sellest ööst suurt midagi. Sellest ööst saadik kummitavad teda õudusunenäod.

Ka Ethan McClane ei taha eriti Hidden Falls’i naasta, sest seal ei oota tead head mälestused. Tagasi sellesse linna toob teda tagasi üks tema hoolealune. Ethan on nimelt psühholoog, kes tegeleb probleemsete noortega. Seekord peavad Ethan ja Sam tegema koostööd ning nende vahel lööb lõkkele armastus.

Samal ajal on pinnale kerkimas vanad saladused. Keegi ei taha, et Sam linnas on, sest nii võib talle meenuda, mis juhtus 18 aastat tagasi tol ööl, kui ta vend suri.

See oli selline lihtne, mõnus ja küllalt põnev lugemine. Samas oli raamat ka etteaimatav, aga siiski oli see ajaviiteks hea lugeda. Kes otsib midagi kerget, kus ei pea liigselt mõtlema ning lisaks on ka armastust.

Diane Chamberlain. Valed meie vahel (Ersen, 2016)

valed-meie-vahelTõlkinud Leelo Kaskmann
309 lk.

See on küllaltki mõnus naistekas, kuigi ma natuke pettusin raamatus. Mul olid ilmselt lootused liiga kõrgel, sest autori eelmine romaan “Ämmaemanda pihtimus” (Ersen, 2015) oli ikka väga hea.

“Valed meie vahel” jutustab meile loo kahest õest: Mayast ja Rebeccast. Nad mõlemad on arstid. Maya on lastearst ja Rebecca teeb vabatahliku tööd erinevates katastroofipiirkondades üle maailma.

Teismeliseeas pealt nähtud vanemate mõrv on kummastki neist vorminud erinevad inimesed. Selle tõttu sai Mayast ettevaatlik ja arglik inimene, kes eelistab turvalist arstipraksist ja rahulikku elu abikaasa Adamiga. Rebecca on just vastupidi aldis riskima. Sellepärast ta naudibki oma tööd.

Siis tabab Põhja-Carolina osariigi rannikut orkaan ning Rebecca ja Adam lähevad sinna inimestele appi. Adami ja Maya suhted ei ole viimasel ajal head olnud. Sellepärast soovibki Maya teha mehele headmeelt ning läheb ka vabatahlikuks.

Kõik läheb hästi, kuni selle hetkeni, mil Maya kopter alla kukub. Ta pääseb sellest küll eluga, aga satub ühe perekonna juurde, kes ta terveks ravib. Ja jääb sinna lõksu, sest väidetavalt on vesi nii kõrge ning ei saa lahkuda. Samuti viis tulvavesi nende paadi kaasa.

Samal ajal Rebecca ja Adam muretsevad ning otsivad alla kukkunud kopterit ning Mayat. Lõpuks lootuse kaotanuna nad hakkavad vaikselt Maya surmaga leppima ning nende vahele tekib side. Ja siis tuleb Maya tagasi.

Raamatus on igasuguseid saladusi ning õdede vahel lahti rääkimata teemasid. Kõik need saavad lõpuks lahenduse. Lahatakse minevikus toimunud sündmusi ja enda tundeid. Mis mulle raamatu juures meeldib, on selle põnevus, kaasahaaravus ja ladus jutustamisviis. Sellepärast mulle Diane Chamberlain meeldib. Jättes siin tähelepanuta mõned hooletusvead, mis on toimetajal kahe silma vahele jäänud.

Mis mulle selle raamatu juures ei meeldinud? Mul tekkis tunne, et autor ühel hetkel ei viitsinud enam edasi kirjutada. Mõtles ehk, et aitab küll. Lõpplahendus saabus kuidagi järsku ja ootamatult. Sellest hoolimata soovitan ikkagi lugeda ning loodan, et sama autori teoseid veel eesti keelde tõlgitakse.