Ann Cleeves. Sinine välk (Varrak, 2018)

sininevalk_kaaned_281x200_bleed4_tf.inddTõlkinud Lauri Vahtre
285 lk.

Mulle Ann Cleevesi krimiromaanid meeldivad. Käesolev on “Shetlandi” sarja neljas raamat.

Seekordse osa tegevus toimub Jimmy Perezi kodusaarel Fairi’l. Jimmy saabub sinna koos oma pruudi Franiga, et teda oma vanematele tutvustada ning kihluspidu maha pidada. Pidu toimub linnuvaatlusjaama söögisaalis ning ka kohal olevad linnuvaatlejad on kutsutud. Ühel hetkel toimub aga mõrv. Süüdlane on keegi nende hulgast, aga kes? Mis põhjusel mõrv toimus?

Tegemist on jällegi kinnise territooriumiga. Olukord muutub veelgi klaustrofoobsemaks, sest keegi ei saa tugeva tormi tõttu saarelt lahkuda ega sinna ka tulla. See teeb omakorda mõrva uurimise raskemaks, aga samas ei saa ka mõrvar lahkuda. Tegelased muutuvad närvilisteks ning tekivad tülid. Kuigi minu arvates on see süngus eelmistes osades paremini tunnetatav, aga siiski on tegemist huvitava raamatuga.

Raamatu lõpp mulle väga ei meeldinud. Miks oli seda vaja teha? Kes on lugenud, see mõistab. Ma juba jõudsin temasse kiinduda. Ei tea, kas sellest sünnib nüüd midagi paremat. Igatahes jään ootama järgmist osa. Loodan, et kõik sarja osad tõlgitakse ka eesti keelde, sest on tõesti põnev ja pingeline lugemine. Endiselt ei ole raamat eriti verine ning tegevus ning mõrva uurimine liigub aeglases tempos, ainult lõpus on tegevus kiirem. Mulle see sobib, saab ise rahulikult tegelastega kaasa mõtiskleda.

Advertisements

Diana Gabaldon. Sügistrummid. 2. raamat (Varrak, 2017)

sygistrummid 2_kaas.inddTõlkinud Lauri Vahtre
608 lk.

See on üks minu lemmiksarju ja ka viimane eesti keelde tõlgitud raamat ei petnud mu ootusi. Kui eelmine osa edenes aeglaselt, siis viimasega seda probleemi ei olnud. Ikka veel ei ole tüdimust tekkinud. Endiselt on iga uue osa lõppedes tekkinud tahtmine, et haaraks kohe järgmise osa kätte. Peab ilmselt ootama umbes aasta, et järgmine osa ilmuks (ma väga loodan, et ikka tõlgitakse).

Seekordses osas keskendub tegevus rohkem Briannale ja Rogerile. Brianna on otsustanud minna ema juurde ja kohtuda oma pärisisaga. Roger ei saa muidu, kui peab talle järgnema. Loomulikult ei kulge midagi lihtsalt ning viperusteta.

Mind natuke häiris, et autor on kohati nii vägivaldne. Ma kogemata lugesin ühte tutvustust ja kahjuks ma selle lugemisega natuke spoilisin oma elamust. Nimelt mainiti seal ühte sündmust, mis mind alguses tohutult häiris, kui raamatut lugema asusin. Mõtlesin, et no milleks seda vaja on. Samas saan ju mõistusega aru, et see ajastu oligi oma olemuselt üsna vägivaldne. Lõpuks suutsin sellest siiski üle olla.

Mulle väga meeldib see, et Gabaldon teeb enne oma raamatute kirjutamist põhjaliku eeltöö ajaloo kohta. See annab nii palju raamatule juurde. Endiselt meeldivad mulle need tegelased ja endiselt juhtub nendega igasuguseid põnevaid ja ootamatuid asju. Siin on nii head, kui halba, naeru ja nuttu, hirmu ja huumorit ning loomulikult armastust ning armukadedust. Põrkuvad erinevad maailmavaated ja iseloomud. Kokku annab see mõnusa kompoti, mida on hea lugeda.

Seekordse osa puhul jäi mind häirima tegemata toimetajatöö. Hooletusvigu oli seekord ootamatult palju. Vahepeal ajas üks viga lausa teist taga. Näiteks sai Briannast vahepeal Biranna jne.

Peale selle postituse tegemist selgus, et tegemist ei ole tegemata toimetajatööga, vaid kogemata saadeti trükki vigane variant. Varrak oma FB-lehel on ka vabandanud toimetaja, tõlkija ning lugejate ees.

Kui see häiriv asjaolu välja jätta, siis sai loetud jälle üks suurepärane raamat. Nüüd on hinges selline tühjusetunne, et ei tea, mida peale hakata. Nagu peaks headest sõpradest määramata ajaks lahkuma.

Ega pole muud teha, kui oodata, millal järgmine osa eesti keeles ilmub. 🙂

Eelnevalt olen blogis kirjutanud veel selle sarja raamatutest:
Rändaja. 1. raamat
Rändaja. 2. raamat
Sügistrummid. 1. raamat

Diana Gabaldon. Sügistrummid (Varrak, 2017)

sygistrummid_1_kaas_tryki.inddTõlkinud Lauri Vahtre
631 lk.

“Sügistrummid” on Võõramaalase sarja IV osa 1. raamat. Ma ootasin selle sarja järgmist osa väga. Mulle üldiselt on see sari meeldinud. Käesolev mul millegipärast eriti kiiresti ei edenenud. Ei tea, kas ma olin lihtsalt väsinud, aga eelmised osad haarasid natuke rohkem kaasa.

Nüüd on Claire ja Jamie juba mõned aastad uuesti koos olnud ning jõudnud Lõuna-Ameerikast Põhja-Ameerikasse Jamie tädi juurde River Run’i. Peale vintsutusi on seal mõnus elada ja olla, kuigi tädi tahab vaikselt Jamie elu korraldama hakata. Seetõttu otsustavad nad minna põhja poole ja endale ise kodu rajada.

Muidugi ei kulge nende teekond sündmusteta ja juba kohale jõudmine ja sisse seadmine toob endaga kaasa nii mõndagi huvitavat. Kohati on need sündmused muidugi täiesti ebaloogilised. Näiteks Jamie võitlus karuga, kus nad maas maadlevad, aga Jamiel saab selg ainult natuke kriimustada. Rääkimata muidugi sellest, et nende esmakohtumisest on möödas vähemalt 20 aastat, aga kumbki ei ole grammigi vananenud ja nende iha teineteise järele on ikka sama. Okei, iha võib-olla püsibki 20 aastat, aga vananema nad peaksid ikkagi.

Selles raamatus laseb autor natuke piiluda ka Brianna ja Rogeri suhetesse. Ilmselt järgnevates osades saame sellest natuke rohkem teada.

Mulle meeldib, kuidas Gabaldon kirjeldab enda raamatutes eluolu. Seekord siis Ameerikas koloonia loomist ning loomulikult puudutatakse ka indiaanlaste teemat. Mõnus, rahulik ning ladus stiil ja siis märkamatult on mingist hetkest alates põnev. Loodan peagi lugeda ka IV osa 2. raamatut, sest esimene lõppes natuke kurva noodiga ning kibelen teada saama, mis järgmiseks juhtub.

“Sügistrummid” ei suutnud mind seekord nii köita, kui selle sarja eelnevad raamatud, aga siiski tahan seda edasi lugeda. Claire, Jamie, Ian, Brianna, Roger, Fergus jne on mulle juba nii armsaks saanud ning südamesse pugenud, et lihtsalt pean teada saama, mismoodi nende elud edasi lähevad.