Kairi Look. Härra Klaasi pöörane muuseum (Tallinna Keskraamatukogu, 2016)

härra-klaasi-pöörane-muuseumIllustreerinud Marge Nelk
72 lk.

Raamat jutustab meile Renest, Annast ja Augustist. Rene elab vanaema ja vanaisaga, sest ema on kaugel koolis. Anna ja August on rõõmsameelsed kaksikud. Nad käivad kõik koos esimeses klassis ning ühel päeval otsustab nende õpetaja Robert, et viib lapsed kunstimuuseumisse. Mõeldud-tehtud.

See pole aga tavaline muuseum. Seal juhtuvad igasugused imetabased asjad. Tegelased maalidelt suudavad maalidelt maha astuda ja pahandusi ning segadusi tekitada.

See on lugu Renest, kelle elu muutub peale muuseumikülastust palju helgemaks. Nimelt on Rene pettunud, et ta ema ei tule koolivaheajaks teda vaatama. Rene ei usu enam millessegi, mida pole võimalik näha. Ta tunneb ennast üksikuna ning sooviks leida sõpru, aga ta on teiste laste vastu okkaline. See aga tõukab klassikaaslased eemale.

Mõnus ja tore lasteraamat sõprusest ja unistustest. Lastele igati sobilik lugemine, aga miks mitte ka täiskasvanutele meelde tuletamaks, kui oluline on unistada.

Advertisements

Andrus Kivirähk. Kaka ja kevad (Varrak, 2009)

kaka-ja-kevadIllustratsioonid Heiki Ernits
95 lk.

Ma olin natuke hädas, mida valida FB Lugemise väljakutse grupis aprilli teemakuu alla lugemiseks. Tervisest, sünnist, vaimsest või füüsilisest ärkamisest ei olnud nagu üldse tuju praegu lugeda. Jäi üle lugeda ainult kevadest. Seekord läksin lihtsama vastupanu teed ning valisin selleks lasteraamatu . Kahetsema seda ei pidanud. Kivirähk oma tuntud headuses, lisaks veel toredad pildid.

See on üks omapärane raamat omapäraste tegelastega. Paljud neist olid kummalised. Päkapikk, kes kurtis oma raske töö üle; kass, kes tahtis olla jõuluvana; vanaema, kes kasvatas tonte; munevad sokid jne jne. Minu lemmik oli viiner, kellele meeldis lumelauaga mägedest alla sõita. Mägedeks olid tal kartulipudrumäed ja lumelauaks viilukas leiba. Ketšupist sai endale ilusad punased juuksed ka veel. Nii lahe 😀

Raamatu jutud olid humoorikad ja nii teistmoodi. Lugedes muhelesin pidevalt omaette. Mõnus, kiire paari tunni lugemine. Ma arvan, et lastele võiks see raamat väga meeldida, aga soovitan ka täiskasvanutele. Natuke raamist välja mõtlemist tuleb ainult kasuks. Lisaks teeb veel tuju heaks.

R. J. Palacio. Ime (Hea Lugu, 2014)

Ime_kaas_486x210+5mm.inddTõlkinud Hels Hinrikson
328 lk.

See on üks mõtlemapanev lugu poisist, kelle nimi on August Pullmann. August on väga eriline väike poiss, kes läheb elus esimest korda kooli, viiendasse klassi. Senini on ta olnud koduõppel. August ei taha üldse kooli minna, sest ta pelgab. Pelgab, kuidas teised temasse suhtuma hakkavad. Nimelt on Augustil geenidefekt, mingi hästi keerulise nimega. Nagu ta ise ütleb, siis kujutage endale ette koletist ja tema on koletisest veel hullem.

Selle raamatu põhjal linastus hiljuti ka film. Kuna filmi ma nägin enne raamatu lugemist, siis lugedes olid mu tegelastel juba näod olemas ja Auggie ei olnud hirmus. Teistsugune, seda küll, aga kui sa oled teistsugune, siis on koolis päris raske olla. Nii on ka Auggie’l raske. Alguses ei taha eriti keegi temaga tegemist teha. Ta leiab siiski paar sõpra. Kahjuks hakkab klassi liider tema ja tema sõpra kiusama.

Hoolimata rasketest teemadest (või just nimelt nende pärast) on tegemist väga hea lasteraamatuga, mida võivad vabalt ka täiskasvanud lugeda. Lugu on kaasahaarav, mõnikord naljakas, mõnikord tõsine ja mõnikord tõeline pisarakiskuja. Auggie on nii vapper väike tegelane. Samas on ta tark ning andekas ja see kooliaasta muudab paljutki nii Auggie enda elus, kui ka tema perekonnas, klassis  ning koolis.

Raamatus on kajastatud tegevus, lisaks Augustile, ka tema lähikondsete silmade läbi. Kaasakiskuv ja kiire lugemine.

Margus Karu. Hobune Henry unenägu (Margus Karu Sihtasutus, 2017)

hobune-henry-unenägu98 lk.

Kuna ma tavaliselt lasteraamatuid ei loe, siis oli väga värskendav seda vahelduseks lugeda. Selline helge ja mõnus lugemine.

Nagu juba pealkirjast eeldada võib, siis jutustab lugu hobusest, kelle nimi on Henry. Ta elab koos teiste loomadega farmis ning tunneb ennast natuke üksikuna ning igatseb teada saada, kas see mets on ikka nii hirmus koht nagu räägitakse. Oma päevad veedab ta koplis ringi kapates ning teiste loomadega suheldes. Öösel seevastu näeb ta unenägu.

See on lihtsalt nii armas raamat. Mõnikord ka natuke kurb, aga kokkuvõttes jääb siiski kajama rõõmus toon. Keelekasutus on juba mõnus. Kõik need huvitavad väljendid ja võrdlused. Eriti mulle meeldis, et lehmad olid nagu klatšivad ning edvistavad neiud (ka nimed olid vastavad 😀 ) ning lammaste võrdlemine ususektiga.

Soovitan lugeda nii täiskasvanutel, noortel ja lastel. Ja kes ise veel lugeda ei oska, nendele võib ette lugeda.

Indrek Koff. Kirju koer (Härra Tee & proua Kohvi, 2014)

kirju-koerVahelduseks üks lasteraamat. Raamat koosneb erinevatest juttudest, kus tegelasteks on erinevad loomad ja mõned inimesed. Tegelasteks on näiteks väsinud ja kurb rebane, ahne jänes, pelglik kala, koba krokodill ning väikesed karud-mõmmid. Mõnusa fantaasiaga ja keeleliselt hästi kirjutatud raamat. Pildid on joonistanud Marion Undusk.

Väike katkend ühe kassi mõtetest: Nüüd oli Onu Paul tööle ära läinud, aga Minni konutas ikka veel pahaselt ja natuke nukralt voodi all. “Ei tea, miks mina pean teda iga päev üles äratama? Ma ka ei viitsi kogu aeg esimesena tõusta. Vaat kui hakkangi nüüd hommikuti siin voodi all passima, mis siis?”

“Mingeid hiiri ma ka enam püüda ei kavatse, püüdku ise, kui tahab. Miks ainult mina pean, ah? Ei mõtlegi! Ja küürida ma ennast enam ei viitsi, aitab küll. Kui Onu Paul tahab, et ma haisema ei läheks, las siis peseb ja kuivatab mind ise. Minul on igatahes targematki teha. Mitu raamatut on pooleli, lugeda üldse aega ei ole!” (Minni, lk 43-44).

Vot niimoodi need tegelased mõtisklevadki oma elust ja olust. Lastele pakuvad ilmselt rohkem lugemisrõõmu kui mulle. Selline kerge ja kiire lugemine. Mulle tundub, et need sobiksid hästi unejuttudeks.