Kate Hamer. Tüdruk punases mantlis (Eesti Raamat, 2016)

tüdruk-punases-mantlis“Tüdruk punases mantlis” on järjekordne põnev raamat, mida lugema sattusin.

Beth ja Paul on äsja lahutanud oma abielu. Neil on väike tütar Carmel. Carmel on natuke eriskummaline ja oma mõtetesse kaduv ning armastab tohutult punast värvi. Peale lahutust klammerdub Beth oma tütre külge nagu kartes tedagi kaotada. Ja siis ühel päeval see juhtubki. Carmel kaob. Otsimine on pingeline, aga mitte ühtegi juhtlõnga ei ole.

Samal ajal viib mees, kes Carmelile tutvustas ennast tema vanaisana, tüdruku minema. Ta väidab Carmelile, et tema ema sai autoõnnetuses surma ja isa ei taha temast enam midagi teada, sest tal on uus elukaaslane. Carmel satub omapärasele teekonnale.

Ema muidugi süüdistab ennast, et ta oli lohakas ja vastutustundetu. Ei hoidnud tütrel piisavalt hästi silma peal. Kuid see kõik on kasutu. Ometi see vaevab teda. Tüdruku kadumise juures on ka üks hea külg. Beth ja Paul lepivad ära, ning Beth ja Pauli uus elukaaslane Lucy sõbrunevad.

Mind ajas vihale see mees, kes Carmeli minema viis.  Õige pea muidugi selgub ka, miks ta seda tegi.  Väga isekas mees. Ainult omakasu peal väljas. Kuidas saab üks inimene olla nii loll ja ajupestud? Arvata, et ainult sina elad õigesti ja sul on õigus teiste eludesse niimoodi sekkuda. Lugesin ja mõtlesin, et tahaks sellele mehele virutada.

Jutustus on kirjutatud vaheldumisi nii ema kui tütre pilgu kaudu. Autor annab hästi edasi ema kaotusvalu ja tütre leina ning igatsust ema järele.

Raamat on autori debüütromaan ja see on suurepäraselt kirjutatud. Hakkad vaikselt lugema ja pinge muudkui kerib ja kerib. Ootad, et millal see moment tuleb, kui tüdruk leitakse. Või siis ei leita. Tahad teada, millega see kõik lõppeb ja see sunnib lugema ka uneajast. Pinge ja põnevus säilib raamatu lõpuni. Soovitan lugeda, kes armastavad põnevust.

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Holly Seddon. Püüa mitte hingata (Päikese Kirjastus, 2017)

püüa-mitte-hingataVahelduseks õnnestus lugeda ühte põnevat raamatut, mis sai ootamatult kiiresti läbi. Kuigi tundub, et suurt tegevust seal ei olnudki, haaras raamat niimoodi kaasa, et ei suutnud seda käest panna. Tegevus on tegelikult ikka olemas, aga läheb tasa ja targu, nii et ootamatult oled sa üleni selle sisse mässitud.

Peategelane Alexandra Dale on oma eluga põhja jõudnud. Ta on vabakutseline ajakirjanik ja alkohoolik. Alkoholismi tõttu jäi ta ilma oma abikaasast, lapsest ja karjäärist. Tal on üsna kindel päevakava. Hommikul jooks, siis natuke tööd ja lõunast hakkab jooma.

Ühel päeval kirjutades ühest arstist artiklit, avastab ta haiglas käies Amy Stevensoni. Nad on mõlemad 30-aastased. Talle meenub Amy juhtum ning talle hakkab see huvi pakkuma. Ta otsustab kirjutada Amyst loo ja välja selgitada, mis juhtus 15 aastat tagasi ja kes seda talle tegi.

15 aastat tagasi oli Amy tavaline 15-aastane koolitüdruk, kes ühel päeval teel koolist koju kadus. Mõni päev hiljem leiti ta pargist läbi pekstuna. Peale seda on Amy olnud arstide arvates 15 aastat koomas. Tegelikult on ta siiski teadvusel, aga ta ei saa suhelda ega oma keha liigutada. Samuti on tema mõistus jäänud 15. aastase tüdruku tasemele. Tal puudub ajataju ja talle tundub, et pole oma vanemaid ega sõpru ilmatuma aeg näinud. Lõpuks hakkab Amyle siiski kohale jõudma, et midagi on valesti.

Alex ei ole klassikaline peategelane. Naine ja alkohoolik. Hoolimata sellest suudab ta siiski kuidagi funktsioneerida. Ja see ei muutnud teda vastumeelseks. Ta oli inimlik. ning lõpuks ta ka võtab selle probleemiga midagi ette.

Näiliselt küll raamatus suurt tegevust ei toimu. Alex uurib vaikselt omaette, kasutades vahel küll oma eksabikaasa ja Amy kunagise kallima Jake’i abi. Ja nii huvitav on ju teada saada, et kes see siis lõpuks oli. Kahtlaselt käituvaid tegelasi on raamatuis mitmeid.

Esikaanel on tekst, et unustage tüdrukud, kes on rongis või kadunud – te ei suuda “Püüa mitte hingata” köidet käest panna. See on lihtsalt nii hea. (Goodreads). Mina ütleks nii, et neid ei pea unustama, aga “Püüa mitte hingata” on sama põnev kui nimetatud raamatud ja tõsi on see, et käest panna on väga raske. Lugesin poole ööni ja hommikul ärgates alustasin ka kohe lugemist. Julgen soovitada põnevusearmastajatele ja mis minule väga meeldib, siis see raamat ei ole verine ja vägivaldne.