Jojo Moyes. Ikka mina (Kunst, 2018)

ikka-minaTõlkinud Tiina Viil
428 lk.

“Ikka mina” on järg raamatutele “Mina enne sind” (Kunst, 2013, 2016) ja “Pärast sind” (Kunst, 2016). Mulle kaks eelmist osa väga meeldisid ja ei olnud erandiks ka kolmas osa. Ja kolmas osa lõppes nii, et ma ei imestaks, kui Moyes kirjutaks ka neljanda osa sarjale. Igatahes mina jään ootama.

Kolmandas osas läheb Louisa Clark New Yorki, et alustada uut elu. Ta alustab tööd rikka perekonna Gopnikute juures. See töö ei ole lihtne. Ta on Leonard Gopniku teise ja palju noorema abikaasa Agnese isiklik assistent. Ühesõnaga Louisa peab kõiki tema asju ajama ning saladusi varjama. See on üks veider perekond, kus mees ei suuda oma endise ja praegu perekonna vahel asju paika panna.

Igatahes kohtub Louisa New Yorgis paljude huvitavate inimestega. Samal ajal suhtleb ta edasi ka oma perekonna ja Samiga, kes jäid Inglismaale. Louisa plaanib New Yorgis veeta aasta ning siis naasta Inglismaale. Ja ta loodab hoida oma suhet Samiga tugevana, aga teadagi, mida kaugus võib suhtega teha. Ühesõnaga see on keeruline.

Moyes on üks mu lemmikkirjanik. Ta romaanid lähevad hinge oma teemadega. Need on kõik olulised: surm, üksindus, lein, armastus, kuidas olla sina ise, perekond. Samas on neid teemasid kajastatud nii, et neist ei ole raske lugeda. Tegelased on siin raamatus kõik omapärased ning omanäolised. Siin on nii nalja, naeru kui nuttu. Mulle meeldis ning soovitan lugeda, aga alustada tuleks esimesest osast.

Advertisements

Jojo Moyes. Tüdruk, kes sinust maha jäi (Kunst, 2018)

moyes4_kaas_final.inddTõlkinud Mirt Väli
424 lk.

Oh, see oli lihtsalt suurepärane raamat. Mul oli sellega veider tunne. Loen ja raamat on nii hea, et ei julge lugeda, sest kardad, mis tegelastest saab, aga samas ikka tahad lugeda ka. Moyes on kindlalt üks mu lemmikkirjanikest. Tema raamatud on lihtsalt nii kaasahaaravad ja emotsionaalsed ning “Tüdruk, kes sinust maha jäi” ei ole erand. Selle lugemine oli puhas nauding.

Raamatus on kaks erinevat lugu. Esimene toimub Esimese maailmasõja ajal väikeses Prantsuse linnakeses, mille on okupeerinud Saksamaa. Edouard Lefevre on läinud sõtta ning tema naine Sophie on õe juures, et aidata tal võõrastemaja pidada. Sakslased võtavad võõrastemaja üle ning nõuavad, et neile seal igal õhtul head-paremat serveeritakse.

Võõrastemajas on üleval Sophie portree, mille Edouard maalis temast enne nende abiellumist. Maal jääb silma Saksa komandandile, kes seda muudkui imetleb ning kellele see saab kinnisideeks.

Teine lugu toimub 2006. aastal, kui kohtuvad Liv Halston ja Paul McCafferty. Liv on jäänud neli aastat tagasi ootamatult leseks ning Paul on lahutatud. Nende kohtumine on paljutõotav ning mõlemal tärkavad tunded, kuid nende suhetesse lööb kiilu seesama maal Sophie’st. Nimelt töötab Paul röövitud kunstiteoste otsimise ja õigusjärgsetele omanikele tagastamisega. Tema järgmine töö on leida maal “Tüdruk, kes sinust maha jäi”, mis väidetavalt peale Esimest maailmasõda kadunuks jäi. Suur on tema üllatus, kui ta avastab selle Livi magamistoast.

Nii algab võitlus maali pärast, mis ähvardab lõhkuda kõik Livi suhted, aga ta ei suuda maalist loobuda. See tähendab tema jaoks liiga palju. Liv asub uurima, mis juhtus Sophie ja Edouardiga, et teada saada maali lugu. Samal ajal on Paul raskes olukorras. Ühelt poolt tema töö, aga teisalt ei suuda ta Livi südant murda.

See oli nii emotsionaalne ja hinge minev raamat. Haaras mind jäägitult endasse. Ma elasin kaasa nii Sophie’le, kes pidi sellel raskel ajal tegema sääraseid kohutavaid valikuid, et päästa oma perekond, kui ka Livile, kes lõpuks oli üle saanud oma mehe surmast ja avas ennast uuesti armastusele.

Moyes oskab nii kaasahaaravalt kirjutada, et rabav. Kohati võib tunduda tekst liiga melodramaatiline, aga see ei häiri üldse. Pigem see sobibki antud raamatusse. See on romaan armastusest, rasketest valikutest ning lootusest. Lihtsalt rabav lugemiselamus. Soovitan lugeda!

Mihkel Mutt. Mõtted (Kultuurileht, 2017)

e-raamat-mõtted104 lk.

See on esimene Mihkel Muti raamat, mida lugenud olen, aga tundub, et tuleb temaga veel tutvust teha, sest käesolev teos sobis mulle hästi. Õnneks on kodus ootamas üks tema populaarsematest raamatutest “Eesti ümberlõikaja”. Ehk jõuan varsti ka selleni.

Mida ikka teise inimese mõtetest arvata? Kas nendega nõustuda või mitte, sõltub juba inimesest endast. Mina üldjuhul jäin raamatuga rahule. Mõni arutelu läks minu jaoks natuke liiga filosoofiliseks ja oli raske süveneda.

Tegelikult ma lugesin seda e-raamatuna telefonist, siis kui parajasti oli nii palju aega, et üks või paar mõttekest läbi lugeda. Näiteks lõuna ajal tööl. Ja mul on tunne, et ma võiks nüüd jälle seda otsast alustada, mis siis, et alles lõpetasin. Tegemist on õhukese raamatuga, aga sellest hoolimata on autor jaganud oma mõtted kuude ossa.

Millest siis Mutt mõtleb? Või kellest? Eks ikka inimesest, ühiskonnast, ajaloost, usust ja kultuurist, inimese mälust, vananemisest. Väga palju on juttu kirjandusest, aga eks see ole ka arusaadav. Rohkem ei lahkakski neid. Lugege ja nautige! Mina soovitan.

Mõned mõtted ahvatluseks.

Lollidest

Loll on loll, ükskõik, kas noor või vana. Vana loll on sellepärast nukker nähtus, et näe, nii vana, aga ikka pole targaks saanud, surebki lollina. Aga vanal lollil on tulnud ajaga kaasa mõned omadused, mis siiski teda natuke huvitavamaks teevad. Aeg õilistab! Noor loll võib küll kunagi targaks saada, aga seni on just tema see pärisloll, ehe loll, see tähendab, kelle „tegemiseks” on kulunud 110 protsenti lollust. (e-raamatus lk. 24, paberkandjal võib see erinev olla).

Lugemine on vastutulek

Vanasti oli kindlaim viis, kuidas ebameeldivast isikust viisakalt vabaneda, talle raha laenata. Pärast seda vältis too sind tavaliselt tükk aega. Tänapäeval ei pruugi see võte nii hästi töötada, finantsmaailmast näeme, et võlg pole võõra, vaid ikka enda oma. Nüüd on üks teine võimalus, kuidas sama eesmärk saavutada. Tõsi, see kehtib ainult teatud ringkondades. Kolleegile, kellega sa ei taha enam tegemist teha, tuleb pihku pista oma paks käsikiri ja öelda, et kahe nädala pärast küsid talt selle kohta arvamust. Suure tõenäosusega väldib kolleeg sind pärast seda kaua. Keegi ei viitsi enam midagi lugeda. (lk.44)

Valgustatud ja valgustamata rahvuslus

Rahvuslus on kopiraiterluse vorm. Intellektuaalne ausus ei lase arukal inimesel mõelda, et tema rahvus on teistega võrreldes midagi põhimõtteliselt erilist. Selle asemel – kui tal on süda õige koha peal – ta möönab, et ka tema rahvus on väärtuslik nagu teisedki. Sellest jääb aga turul väheks. Nii nagu konkureerivate brändide tootjad kuulutavad, et nende kaup on parim, ilma seda ise uskumata, nii ei saa ka valgustatud rahvuslane piirduda väärikalt tagasihoidliku väitega, et „meie oma pole teistest kehvem”, „Kas siis selle maa keel” ja muud seesugust. Temalgi tuleb oma trummi taguda, nii et ümberkaudsetel kõrvad lukus. (lk. 73)

Florian Illies. 1913. Sajandi suvi (Tänapäev, 2017)

1913-sajandi-suviSeekord sattus mu teele üks väga kummaline raamat. Raamat koosneb erinevatest jutukestest-lõikudest, mis toimus aastal 1913. Need on ajaliselt liigendatud kuude kaupa. Jaanuarist detsembrini.

1913. aasta, mis teadupärast eelneb I maailmasõjale on kohati muretu ja lõbus, samas ka täis ängi ja maailmavalu. Osad kardavad sõda, samas väidab inglise poliitik Norman Angell, et mingit sõda ei tule, sest riigid on majanduslikult üksteisest liiga sõltuvad.

Enamus juttudest keskenduvad kunstile, kirjandusele ja kultuurile. Sekka ka mõni poliitik, teadlane ja leiutaja ning vähemalt minu jaoks täiesti tundmatuid tegelasi. Ka lihtsalt seltskonnategelasi, kelle nimi ei ütle tänapäeval enam midagi. Kuna raamatu autor on ise sakslane, siis mõistagi on suurem rõhk sakslastel.

Palju tuleb juttu sellistest tegelastest nagu Freud ja Jung, Picasso, Kafka, Rilke, Thomas ja Heinrich Mann jne jne. Loomulikult ei jäeta mainimata Hitlerit ja Stalinit. Peale nende on veel palju muid igasuguseid minu jaoks tundmatud tegelasi. Juttu on nende tegemistest ja eraelust, armuvalust ja suhetest. Nende mõtetest ja filosoofiast.

Miks see raamat mulle kummaline tundus? Esiteks tundusid need jutud mulle seosetult kokku pandud, üksteisega mitte haakuvad. Tundus, et neid seob ainult see, et nad on toimunud ühes kuus. Hiljem ma harjusin sellega, nii et raamat kõige hullem ei tundunudki, aga siiski oli ta minu arvates natuke igav. Võib-olla sellepärast, et paljud tegelased olid tundmatud.

Minus tekitas natuke segadust ka see, et raamat on ilmunud Tänapäeva Punase raamatu sarjas. Seal on ilukirjanduslikud raamatud, kuid “1913. Sajandi suvi” on pigem kultuurilooline kui ilukirjanduslik.

Mõned näited raamatust:

1913. aasta esimene sekund. Pimedas öös kaigub lask. On kuulda plõksatust, sõrm päästikul tõmbub pingule, järgneb teine kume lask. Alarmeeritud politsei ruttab kohale ja võtab laskja otsemaid kinni. Tema nimi on Louis Armstrong.
Kaheteistaastane oli tahtnud varastatud revolvriga tervitada uut aastat New Orleansis. Politsei pistab ta kongi ja saadab ta juba 1. jaanuari varahommikul parandusasutusse Colored Waif’s Home for Boys. Ta käitub seal nagu metsaline, nii et asutuse juhataja Peter Davis ei leia muud nõu, kui poisile trompet pihku pista (tegelikult oleks ta tahtnud poisile vastu kõrvu anda). Louis Armstrong jääb ühtäkki vait, võtab pilli vaat et õrnalt vastu ning tema sõrmed, mis veel eelmisel õhtul olid närviliselt näppinud revolvri päästikut, tajuvad nüüd taas külma metalli, kuid paugu asemel meelitab ta sealsamas direktorikabinetis trompetist välja esimesed soojad, ürgselt jõulised helid. (lk 9)

Preisi printsess Victoria Luise ja Ernst August von Hannover suudlevad jaanuaris esimest korda. (lk 20)

3. augustil lämbub Berliini ääremail Jungfernheides liivahunnikus üks artist. Tema kunst seisnes selles, et ta suutis olla kuni viis minutit elavalt maetud.
Ent sel päeval unustas trupijuht suures jutuhoos artisti sootuks ära ning hakkas teda kahjuks alles kümne minuti pärast välja kaevama. (lk 190)

Rein Muuluka. Abandonia: Eestimaa mahajäetud paigad (Tänapäev, 2016)

abandonia-eestimaa-mahajaetud-paigadSeekord leiab mu raamatututvustuse ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused. Aga lisan kogu teksti siia ka.

Varemed oma olekuga tõmbavad mind ligi ja samal ajal ka pelutavad. Nendes on midagi maagilist. Nad on lummavad. Vaatad neid mahajäetud ja hooletusse jäänud ehitisi ja mõtled, et kes olid inimesed, kes need hooned ja mõisad lõid, mida nad tundsid ja mõtlesid. Ja lõpuks, miks jäid need hooned hooletusse. Kahju on käest lastud ilusatest mõisatest ja kindlustest. Nõukogudeaegsed hooned mulle millegipärasat nii hinge pole pugenud.

Selles raamatus on üle kahesaja pildi Eestis asuvatest ja hiljuti asunud tähelepanuväärsematest mahajäetud paikadest. Piltide all on tutvustav tekst, millega tegu, milleks hoonet kasutati ja miks maha jäeti ning mis temast tänaseks on saanud. Rõhk on 20. ja 21. sajandil kasutuseta jäänud kohtadel ja ehitistel üle Eesti. Käesoleva raamatu valmimise käigus külastas autor Eesti mõisaid, koole, kirikuid, pommivarjendeid, kolhoosi- ja sovhoosirajatisi, kaevandusi, raketibaase, kortermaju, vabrikuid ja muid inimtekkelisi paiku.

Fotod on must-valged ja ilmselt see annabki neile selle lummava efekti. Värvilistena ei oleks need pooltki nii mõjuvad.

Raamatus ei ole ainult pildid. Lisaks piltide allkirjadele on piltide vahel ka tekstilõigud, mille kaudu jutustatakse ajalugu. Natuke on mõisate kujunemisest, esimese Eesti Vabariigi ajast, nõukogude ajast kuni tänapäevani. Sissejuhatuses kirjutab autor päris pikalt varemetest filosoofilisest vaatenurgast.

Lõpus on toodud veel fotod mahajäetud hoonetest. Autor on lasknud mõned aastad mööda minna ja siis on ta neid uuesti pildistanud. Fotod annavad väga ilmekalt edasi, mis nende aastatega muutunud on.

Selle raamatu lugemine-sirvimine oleks edenenud kiiresti, aga ma võtsin teadlikult selle raamatu nautimiseks aega. Väga omapärane ja huvitav teos. Soovitan seda teilegi.

 

Anne Girard. Madame Picasso (Kunst, 2016)

madame-picassoRaamat põhineb tõsielul. Romaani tegevus algab 1911. aastal. Eva Gouel põgeneb kodust Pariisi, et pääseda abielust mehega, kelle isa talle on välja valinud. Pariisis saab ta õmblejana tööd Moulin Rouge’is. Ta on põnevil, et sattus Pariisi kunsti-ja kultuurielu keskmesse.

Ühel päeval külastab ta koos sõbraga kunstinäitust, kus kohtub juhuslikult Pablo Picassoga. Nende pilgud kohtuvad ja sealt saab alguse nende armastuse lugu.

See on keeruline, sest Picassol on juba elukaaslane Fernande. Fernande on ilus naine ja pealegi on Picasso juba teel kuulsuse poole. Eva arvab, et tal ei ole võimalustki ja püüab Picassost eemalduda. Aga Eva on siiski Picasso mõtetes ja ta peab naist oma muusaks.

Lõpuks saab neist siiski paar, olenemata takistustest. Nad teevad pulmaplaane, kuigi abielluda nad ei jõua, sest Eva haigestub. Ja juba terendab silmapiiril I maailmasõda.

Ülimalt kaasahaarav, kirglik ja kurb lugu. Põnev oli lugeda tolle ajastu kunsti- ja kultuurielust. Samuti tundub, et Picasso oli äärmiselt huvitav tüüp. Soovitan lugeda. Igav selle raamatuga ei hakka.