Vahur Afanasjev. Serafima ja Bogdan (Vemsa, 2017)

Serafima_ja_Bogdan_rekl.cdrIllustreerija Peeter Allik
559 lk.

Raamat saavutas Eesti Kirjankike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel esikoha. Samuti pälvis Vahur Afanasjev sama raamatuga hiljuti ka Eesti Kultuurkapitali 2017. aasta  kirjanduse sihtkapitali aastapreemia proosa valdkonnas.

Tegu on päris mahuka raamatuga, mis hõlmab laia perioodi. Algab tegevus 1944. aastal ning lõppeb Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega. Jälgitakse Peipsiveere vanausuliste külaelu. Ajaloo taustal kujutatakse nende inimeste rõõme ja muresid, kuidas aina enam ja enam kaugenetakse oma usust ning jäädakse kuskile triivima.

Päris masendav oli lugeda, kuidas osasid inimesi viis elus edasi ainult mõte kättemaksust. Eks see kättemaks viiakse täide ka ning selle lõpp on groteskne, et kas just nii pidi minema.

Siin raamatus on kõike, on viha, armastust, ükskõiksust, ahnust, saamahimu, seksi ja vägivalda, julmust, joomist ja killuke rõõmugi. See ongi elu. Loomulikult on palju juttu usust. Usk ajab inimesed kohati hullukski, sama teeb ka kättemaks. Kurb on vaadata ühe jõulise küla allakäiku nõukogude ajal. Nagu teada, siis ei sallitud tol ajal võimude poolt usku. Hiljem küll õhkkond leeveneb, aga on juba hilja. Kombed on paljudel noortel meelest läinud ning nad ei soovigi esivanemate  kombel elada. Lahkuvad kodukohast linnadesse. Paljud on kaotanud pinna jalgade alt ja hakanud jooma ning lõpuks alla käinud. Ma arvan, et see on üsna tõetruu pildike Eesti maaelu hääbumisest.

Ma suhtusin raamatu lugemisse teatud kõhklustega. Olin enne lugenud tema raamatut “Minu Brüssel”, mis mulle ei meeldinud, aga alustades “Serafima ja Bogdani” lugemist, siis olin meeldivalt üllatunud. Mulle üldiselt meeldis, kuigi lugemine võttis aega, sest tekst oli tihe ja mahukas. Mulle meeldis see ajalooline taust ja see, kuidas kirjeldati vanausuliste kombeid. Mul jooksis nagu film silmade ees, kui seda lugesin. Tegelased olid ka huvitavad ja haarasid kaasa. Tekkis huvi, mis neist saab. Kuna käsitletakse nii pikka perioodi, siis on loomulik, et vanemad inimesed surevad, nende lapsed saavad vanaks ja lapselapsed suureks.

Natuke mind häiris, et päris palju mainiti mehekotte ehk siis meeste suguelundeid. Küll nad vahivad teiste omi ja võrdlevad enda omaga jne. Ma ei tea, võib-olla mehed päriselt ka võrdlevad niimoodi. 😀 See oli kohati muidugi koomiline, aga lõpuks muutus tüütuks.

Häirisid ka paljud kirjavead raamatus. Tundub nagu oleks toimetaja natuke lohakas olnud.

Loodan, et te nüüd ära ei ehmatanud nendest süngetest toonidest siin. Soovitan siiski raamatut lugeda. Natuke leidub positiivseid noote ka. Näiteks tegelased Feofan ja Varvara.

Advertisements

Mihkel Mutt. Eesti ümberlõikaja (Fabian, 2016)

eesti-ümberlõikaja206 lk.

Sain selle raamatu tänu ühele Facebooki grupile “Mälumäng”, kus võitsin ühe auhinnamängu. Auhinnaks oli käesolev raamat.

Eesti ümberlõikaja” on minu jaoks kummaline raamat. Mul on tunne, et ma ei saa sellest hästi aru. Ma saan aru (vist), et see peaks olema iroonia, aga kelle pihta? Kas Euro Liidu tegelaste pihta? Või hoopiski rahvusluse suunal? Või ironiseerib ta üldse selle ilmaelu üle? Oma osa said seal kõik.

Raamatus on terve hunnik eripalgelisi tegelasi. Tegevuse keskmeks on enamasti selline kena kohakene nagu Alam-Kolkaküla. Nimigi on juba paras pilge. Ega need tegelased, kes seal elavad või sealt pärit on, ka paremad pole. Nimed on neil ka huvitavad. Vallavanem on Leo Uteke, ajakirjanik Benno Sohvakartul, kohalik miljonär Raamen Junh, Boris Tammejuss jne.

Kõigil neil valutab süda, mis sellest kohalikust elust ikka saab. Kunagi oli neil vägev elu, neil oli pappkastikombinaat, rahvast elas ka palju. Ühesõnaga elu käis. Nüüd pole enam tehast ja pole inimesigi. Vanemad surevad ja nooremad pagevad välismaale. Nad mõtlevad, kuidas meelitada noori tagasi.

Raamatus ongi juttu kaasaja probleemidest, teistsugustest inimestest, pagulastest ja murest Eesti ning Euroopa pärast. Ma ei oskagi seda kellelegi soovitada, sest ma ei saanud ise ka sellest raamatust täit selgust. Algus oli raamatul minu jaoks natuke igav, samas keskel kuskil meenutas kohati oma stiililt Kivirähki. Lõpp oli ka kohati igav. Seda peab küll ütlema, et külaelu kirjeldus oli täppi.

Nüüd jääb üle millalgi kauges tulevikus veel Muti teoseid lugeda ja vaadata, kuidas need mulle istuvad.

Narine Abgarjan. Taevast kukkus kolm õuna (Tänapäev, 2016).

taevast-kukkus-kolm-õunaArmeenia muinasjutud lõpevad tihti sellega, et taevast kukub kolm õuna: üks sellele, kes nägi, teine sellele, kes jutustas, aga kolmas sellele, kes kuulas ja uskus headusesse.

Selle raamatu tegelased elavad ühes kõrvalises Armeenia mägikülas. Sinna viib ainult üks kitsas teeke ja seegi kadumas. Külas elavad vanemad inimesed, noored on kas surnud või lahkunud.

Küla on hääbumas, aga selle eest on inimesed seal kokkuhoidvad ja üksteist aidatakse alati. Sellesse õhukesse raamatusse (192 lk) mahub mitmete tegelaste elulugu. Sageli juba surnud inimese, kelle elulugu antakse meenutuste kaudu edasi. Raamatu tegevus toimub muidu aasta ja ühe kuu jooksul.

Neil inimestel on olnud keeruline elu. Paljud nende sugulased ja lähedased surid, kes maavärina tõttu, kes sõjas ja kelle viis minema mitme aastane näljahäda. Hoolimata sellest on nad siiski rõõmsad ja usuvad, et elu läheb edasi.

Nii reaalselt on kirjeldatud väikese Marani-küla elu, et pilt tuleb majadest ja tegelastest silme ette.

Mulle tohutult meeldis see raamat oma lihtsuses ja siiruses. Juba esimesest lausest peale köitis see raamat mind.

Reedel, kohe pärast keskpäeva, kui üle taevakupli veerenud päike laskus väärikalt oru lääneservale, heitis Sevojantsi Anatolia surema.

Enne kui teise ilma minna, kastis ta hoolikalt juurviljaaeda ja puistas kanadele varuga sööta – ei ole ju teada, millal naabrid avastavad tema elutu keha, linnud ei saa ometi söömata ringi käia. (lk. 7).

Loomulikult ta ei surnud. Suremise asemel vapustab kogu küla ja Anatoliat  ennastki uudis, et ta on rase. Ega sellest muidu midagi polekski, aga Anatolia on 58-aastane.  Raamatu esimene ja kolmas osa keskenduvadki Sevojantsi Anatoliale ja tema mehele.

Hoolimata kõigist hädadest, milles raamatus kirjutatakse, jättis raamat minu hinge sooja tunde. Peale selle kirjutab autor väga hästi ja tõlge on ka hea. Julgen soovitada, hea lugemiselamus garanteeritud! 🙂

Siia lõppu veel paar autori stiilinäidet.

“Kui issand tahab inimest karistada, siis esimese asjana võtab ta temalt mõistuse,” vangutas Ovanes pead, pahvides kibedat tubakasuitsu. (lk. 36)

“Su iseloom on vanusega päris käest ära läinud. Solvud pisiasjade peale,” ohkas Valinka.
“Ära tekita neid pisiasju, siis ma ei solvu.” (lk. 106)