Madeline Hunter. Kõige ohtlikum hertsog Londonis (Ersen, 2019)

kõige-ohtlikum-hertsog-londonisTõlkinud Krista Liidaru
296 lk

Mulle meeldib vahelduseks naistekaid lugeda. “Kõige ohtlikum hertsog Londonis” algas nii paljutõotavalt. Ühelt poolt iseteadlik ja enesekindel naine, kellele isa oli jätnud varanduse ning kes ei hoolinud abiellumisest, sest tal lihtsalt polnud vaja seda teha. Ta elas oma elu nii nagu tahtis, hoolimata sellest, mida tema võimukas vanaema sellest arvas. Teiselt poolt üks hertsog, kes on vaenlaste perekonnast.

Nende kahe inimese teed ristuvad ning mees otsustab, et sellest naisest peab saama tema abikaasa. Naine ei ole aga huvitatud. Mees aga ei anna alla ja loomulikult lõppeb raamatus kõik armastuse ja abieluga.

Mis mind selle raamatu puhul häiris, olid need seksistseenid. Tavaliselt need mind ei häiri, aga siin tundus see tõlge kuidagi nii kohmakas ja kunstlik. Ja muidugi peale seda polnud naine enam nii iseteadlik ja enesekindel. See ilmselt häiriski kõige rohkem. Muidu polnud raamatul väga viga. Õhtul enne magamajäämist kõlbas lugeda küll. Natuke oli ka põnevust, et mis vanad peresaladused siin mängus on. Soovitama ma seda raamatut ei hakka, on paremaid.

RaeAnne Thayne. Sweet Laureli kosk (Ersen, 2019)

sweet-laureli-koskTõlkinud Krista Liidaru
272 lk

Mul oli väga hea meel, kui nägin, et Ersen on otsustanud jätkata selle sarja tõlkimist. Mõtlesin, et seda enam ei tõlgita, sest esimesed osad ilmusid juba neli aastat tagasi eesti keeles. Loodan, et selle autori raamatuid ilmub eesti keeles ka edaspidi.

Maura McKnight leinab oma kadunud tütart ning püüab kuidagi üle elada eesootavad jõulud. Ootamatult üllatab teda vanema tütre Sage’i isa naasmine väikesesse Hope Crossingi linnakesse. Maura ei ole sellest eriti vaimustatud, sest Jackson Lange ei tea, et kui ta linnast ja Maurast lahkus, oli Maura rase.

See oli selline mõnus naistekas. Puhkuse ajaks just sobiv lugemine. Siin on mängus ka tõsised teemad, aga esiplaanil on ikkagi positiivsus. Selles mõttes on see klassikaline naistekas. Mees ja naine olid ammu paar, läksid lahku ja nüüd taas kohtudes avastasin, et tunded ei ole kusagile kadunud. Hea kerge lugemine. Kirjutatud on ka ladusalt ja huvitavalt. Soovitan lugeda kõigile, kellele meeldivad armastuslood.

Sarja eelmised osad:
Sombune suvi
Woodrose’i mägi

Mary McNear. Butternuti järve ääres (Ersen, 2018)

butternuti-järve-ääresTõlkinud Krista Liidaru
311 lk.

Romaani kaanepilt on lihtsalt nii kutsuv, et juba sellepärast pidin seda lugema. Õnneks ei valmistanud ka sisu pettumust.

Allie Beckett naaseb peale 10-aastast eemalolekut Butternuti järve äärde, kus ta vanasti veetis suvesid. Allie abikaasa on paar aastat tagasi surma saanud ning naine kasvatab üksi 5-aastast poega. Allie soovib oma elu uuesti üles ehitada ning arvab, et see koht oleks just ideaalne, kuigi Butternuti jõudes lööb tema enesekindlus kõikuma. Kas ta tegi ikka õigesti või kiirustas liialt?

Õige pea on ta koos pojaga ennast väikeses majas kenasti sisse seadnud ning nad on leidnud linnakeses sõpru. Ainus, mis teda häirib, on naaber. Walker Ford tundub talle alguses enesekeskne ning ennast täis. Lisaks tekitab mees temas tundeid, mida ta ei taha tunda. Allie tunneb nagu reedaks ta uuesti armudes oma mehe. Ka Walker ei ole naise vastu ükskõikne.

Tegemist on kvaliteetse armastusromaaniga, kus rohkem tähelepanu on pööratud suhetele ning tunnetele, kui seksile. Olulisteks teemadeks on siin lein, sõprus, usaldus, armastus. Mulle meeldis. Üks tõesti hea naistekas, mis pani kaasa elama. Oli inimlik ning südamlik. Suuri sündmusi siin küll ei juhtu, aga huvitav oli ikkagi. Kes soovivad puhkuse ajaks natuke kvaliteetsemat armastusromaani, siis soovitan seda lugeda.

 

Mary Alice Monroe. Taeva poole (Ersen, 2017)

taeva-pooleTõlkinud Krista Liidaru
352 lk.

Jällegi sai loetud üks mõnus naistekas. Seekord on minu meelest tegu kvaliteetsema naistekaga. Ei ole selline primitiivne. Selle asemel on õrn ja tundlik  romaan, mis räägib vajalikest teemadest. Armastus, hoolitsus, valed valikud elus, usaldus, sõltuvus, teineteise kuulamine, lootus ja usk, et kõik võib minna paremaks. Palju on juttu ka röövlindudest.

Kiirabiõde Ella on otsustanud pärast rasket ja emotsionaalset juhtumit elus aja maha võtta. Ta otsustab vastu võtta ajutise töökoha lapsehoidjana Lõuna-Carolinas. See ei ole lihtsalt lapsehoidmine, sest pisike Marion Henderson on äsja saanud diabeetiku-diagnoosi. Üksikisa Harris ei oska ega suuda üksi hakkama saada. Marioni ema ei ela nendega koos, sest ta on narkosõltlane. Aegajalt tuleb ta tagasi, kui ta puhas on.

Harris tuleb paremini toime röövlindudega. Tal on nende jaoks kliinik, kus ta neid ravib ning aitab pärast loodusesse tagasi.

Ellal on alguses muidugi raske sulanduda, aga nad saavad sellest üle. Siis lõõvad lõkkele tunded Ella ja Harrise vahel. On ainult üks probleem. Harris on endiselt abielus. Ja peatselt saabubki Fannie tagasi.

Väga huvitavalt ja hästi kirjutatud raamat. Haaras kaasa ja tegelased läksid hinge (kaasa arvatud linnud). Kuidagi südamlikult oli kirja pandud see, kuidas Marion tahtis lihtsalt isaga koos olla, aga isa ei osanud tütrega hästi suhelda ning kuidas nad isa-tütre sideme uuesti loovad. Samuti on hästi kirjeldatud Marioni igatsust oma ema järele. Raamat oli ka sellesmõttes kasulik lugemine, et iga peatüki alguses on väike lõiguke röövlindudest. Näiteks saab teada, mis on sulgimine ja kes on harksabad jne. Soovitan lugeda. Võtan nüüd plaani lugeda ka autori teisi raamatuid.