Camilla Läckberg. Murelind (Pegasus, 2016)

murelindTõlkinud Maiu Elken
352 lk

Läckberg on endiselt hea. Nii põnev, et ei saa üldse käest ära ja ei pannudki enne kõrvale, kui läbi sai. Nüüd on küll lühikese unega öö selja taga, aga oli ka väärt raamat.

Tanumshedes on kevad. Jaoskonda on Ernsti asemele saabunud uus kolleeg Hanna Kruse. Tema esimesel tööpäeval toimub üks autoõnnetus, mis hiljem osutub mõrvaks. Lisaks saabub asulasse võttegrupp, et hakata filmima tõsielusarja “Fucking Tanum”.

Patrik Hedström ja tema meeskond tegeleb autoõnnetuse uurimiseg ning nad avastavad, et samasuguste kahtlaste asjaoludega õnnetusi on veel juhtunud. Uurimine on keeruline, sest pealtnäha ei seo juhtumeid suurt midagi, ainult Patriku sisetunne ütleb, et need on seotud. Lisaks leitakse varsti prügikastist ühe tõsielustaari laip. Ja kõige selle taustal valmistuvad Patrik ja Erica pulmadeks.

Oh, see oli järjekordselt nii põnev raamat. Ma teadsin juba suhteliselt alguses, kes mõrvar on. Kuidagi lihtsalt käis see seekord, nii et ma arvan, et autor tahtiski, et lugejad seda teaksid. See ei võtnud raamatult põnevust vähemaks, pigem vastupidi, sest tahtsin teada, kas mul on õigus. Küll aga ei suutnud ma leida põhjust, miks just need inimesed tapeti.

Mulle meeldib, kuidas Läckberg avab ka kõrvaliste tegelaste mõtteid ja tundeid. See teeb raamatu eluliseks ja koomiliseks. Mõni autor kohe oskab nii hästi edasi anda erinevaid karaktereid. See oskus ja põnevus koos on põhjuseks, miks Läckberg on üks mu viimase aja lemmikutest.

Üks asi veel. Politsejuht Mellberg. Elasin tema armuloole südamest kaasa, kuid ikkagi lõppes kõik nii nagu arvata oligi. 😀

Advertisements

Camilla Läckberg. Kiviraidur (Fookus Meedia, 2014)

kiviraidurTõlkinud Maiu Elken
431 lk.

Nii nagu ma septembrit alustasin Läckbergiga, siis samamoodi juhtus ka oktoobris. Raamat algab küllaltki tasases tempos, aga siis hakkab pinge ühel hetkel muudkui kerima ja kerima, nii et on raske raamatut enne selle lõpetamist käest panna. Läckberg on mul viimasel ajal üks parimaid avastusi.

Elu Fjällbackas kulgeb vaikselt omasoodu, kui järsku üks kalur leiab oma võrgust väikese tüdruku surnukeha. Kohale kutsutakse politsei eesotsas Patriku ja Martiniga. Kui alguses arvatakse, et tegu on õnnetusjuhtumiga, siis peale lahkamist selgub, et tegu on mõrvaga.

Patrik asub juurdlust juhtima. Asja teeb raskemaks see, et ta tunneb seda last ning tema perekonda. Lisaks on Patrik ise hiljuti isaks saanud, mis teeb talle olukorra keerulisemaks. Kergemaks ei tee Patriku elu ka see, et Erica ei tunne ennast pärast sünnitust vaimselt just kõige paremini.

Mulle tohutult meeldivad Läckbergi raamatud. Mõrvajuurdlused on põnevad ning kaasahaaravad, aga mitte ainult. Kasvõi need tegelased. Ka reaalses elus on selliseid tegelasi olemas – pahasid, häid ja koomilisi. Mulle meeldib, et autor on edasi andnud erinevate tegelaste mõtteid ja tundeid. See teeb asja inimlikumaks.

Mul oli raske aimata, kes mõrvar on. Ma küll kahtlustasin natuke seda tegelast, aga ei suutnud leida põhjust, miks ta seda tegema oleks pidanud. Lisaks ajas mind segadusse taustal jooksev minevikulugu. Ma ei suutnud kuidagi otsi kokku viia, et kellest see lugu räägib. Igatahes pani see kaasa elama ning mõtlema. Põnevuse austajatele suurepärane raamat. Kes veel lugenud pole, siis julgen soovitada.

Camilla Läckberg. Jutlustaja (Fookus Meedia, 2012)

jutlustajaTõlkinud Maiu Elken
352 lk.

Oi, see oli nii põnev raamat, et ma lugesin selle uskumatult kiiresti läbi. Eile õhtul alustasin ja täna õhtul lõpetasin.

Seekordses osas tuleb Patrikul silmitsi seista väga keerulise olukorraga. Nimelt leiab üks 6-aastane poiss kaljude juurest noore naise surnukeha. Kohale saabunud ametivõimud leiavad naise juurest veel kahe inimese skeletid. Arvatakse, et need kuuluvad üle 20-aasta tagasi kadunuks jäänud kahele naisele. Politseil on käed-jalad tööd täis selgitamaks välja, kes võiks olla mõrtsukas ja kuidas on seotud leitud skeletid ning tapetud noor naine. Pealegi on 20-aastat tagasi surnud ka see inimene, keda kahtlustati tookord nende naiste kadumises. Ja siis kaob järgmine teismeline neiu.

Patrikul pole ka eraelus just lihtne. Nad elavad Ericaga koos ning valmistuvad esimese lapse sünniks. On suveaeg ning tüütuid sugulasi pressib sisse ustest ning akendest. Mul vajus suu lahti, kui lugesin nendest, nii uskumatud tegelased tundusid. Aga ilmselt on sellised siiski olemas, sest igal suvel on ka delfis mitmeid kirjatükke, kus kaeveldakse sugulaste üle, kes nende maamajja on tulnud ning nõuavad tasuta majutust ning teenindamist.

Mulle meeldib Läckbergi võime kirjutada oma tegelased nii reaalseks. Kõik need erinevad inimesetüübid, mis siin raamatus on, tunduvad ka päriselt olemas olevat. Mulle meeldib, et ta avab paljude oma tegelaste hingeelu, see annab nii palju raamatule juurde. Kusjuures ma aimasin ka seekord mõrvari ära. Huvitav, kas ma olen vahepeal targaks saanud või ongi autor selle meelega küllaltki lihtsaks teinud. See aga ei võtnud põnevust vähemaks. Nii lugesingi peaaegu ühe jutiga läbi, et teada saada, kas mu aimdused olid õiged.

Varsti plaanin ka järgmised osad läbi lugeda, aga oleks ilmselt mõistlik vahepeal midagi muud lugeda. Igatahes julgen Läckbergi soovitada küll.

Camilla Läckberg. Jääprintsess (Fookus Meedia, 2011)

jääprintsessTõlkinud Maiu Elken
352 lk.

Ma üldiselt Skandinaavia krimisid ei loe. Minu jaoks on need liiga verised ja jõhkrad, aga üks hea kolleeg ütles, et Läckberg on teistsugune. Vähemalt esimese raamatu põhjal võib öelda, et tal oli õigus. See oli hea ning ilmselt ma võtan ka järgmised tema raamatud varsti lugemisse.

Erika Falck saabus peale vanemate surma tagasi lapsepõlvekoju Fjällbacka asulasse. Ta sorteerib vanematest jäänud asju, kui leitakse tema lapsepõlvesõbranna laip. Tegu on mõrvaga, kuigi on püütud jätta muljet, et tegu on enesetapuga.

Politseil pole alguses üldse mingeid juhtlõngu. Üle kuulatakse kõik naise lähikondsed. Erica uurib asja natuke ka omal käel ning on abiks politseiuurijale Patrikule. Tundub, et kõik viib tagasi aega umbes 25 aastat tagasi, kui toimus mingi sündmus, mis on jäänud siiani saladuseks.

Lisaks Erica ja Patrik armuvad ning nende armumise lugu oli minu jaoks nii ilusti edasi antud, et pani õhkama.

Alguses ma ei suutnud sellesse raamatusse sisse elada, aga kui seda lõpuks suutsin, siis oli nii raske raamatut käest ära panna. Läckberg kirjutab põnevalt. Üldse ei suutnud ära arvata, kes mõrvar on. See, mis saladus oli, seda aimasin, aga miks Alexandra tapeti, seda ei osanud arvata. Mõrvari ma taipasin lõpuks lõpus ära, natuke aega enne seda, kui Patrik juhtumi lahendas.

Mulle meeldisid ka raamatu tegelased, kuidagi hästi lahti kirjutatud ning ehedad. Sellised omamoodi isiksused, eriti komissar Mellberg. Muige tõi suule. Kes veel lugenud pole, siis soovitan.

Rita Falk. Talvekartulikneedlid (Tänapäev, 2018)

talvekartulikneedlidTõlkinud Eve Sooneste
236 lk.

See postitus on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Selle raamatu pealkiri on minu jaoks nii keeruline välja öelda. Eks see üks keeleväänaja ole. Ma ei plaaninud seda alguses üldse lugeda, aga siis kuulsin, et ühele lugejale väga meeldis. Samas oli kaanepilt ka kutsuv ja nii ta lugemisse sattuski.

Kaanel on kirjas, et tegemist on provintsikriminulliga. Tõesti, tegevus toimub Niederkaltenkircheni külas ja peategelaseks on politseinik Franz Eberhofer. Külas on oma peatänav, kõrts, lihapood ja vallamaja. Franz on Münchenist oma kodukülla pagendusse saadetud. Seal on tal elu üldjoontes rahulik, kui biitleid kuulav papa ja Neuhoferite kole lugu välja arvata.

Franz on üks väga kummaline tegelane. Ta ei ole just kõige kirkam kriit karbis. Puhkuse ajal nägin vilksamisi televiisorist sellist sarja nagu Naabriplika. Kes seda on vaadanud, siis minu meelest on Franz enam-vähem samasugune politseinik nagu seal. Ma ei saagi aru, kuidas ta raamatus oma juurdlusega üldse nii kaugele jõudis. Ta on väga omamoodi inimene. Elab koos papa ja kurdi vanaemaga. Muuhulgas suhtleb selliste tegelastega nagu küttevusserdis ja naisega, keda nimetab Ferrariks.

Alguses lugema hakates läksid silmad imestusest suureks, et mis asi see on. Tundus nii kummaline raamat, aga ajas mind ikka päris korralikult naerma. Franzi vanaema on nii äge tegelane. Juba selle pärast tasus raamat pihku võtta. Kes tahab tõsist kriminulli lugeda, siis neile ei soovita. Kes otsib aga lõbusamat ajaviidet, siis neile raamat ilmselt sobib, sest see on musta huumorit täis. Kui ma nüüd sellele raamatule tagantjärgi mõtlen, siis ikka ajab naerma. Ma siiralt loodan, et Tänapäev tõlgib ka järgnevad osad. Tahan teada, kas järgmine osa on sama hea kui esimene või tundub raamat nii hea, sest see on mu tavapärasest lugemisest niivõrd erinev.

Katee Robert. Saatana tütar (Ersen, 2017)

saatana-tütarTõlkinud Piret Lemetti
319 lk.

Mulle meeldib neid Erseni põnevus- ja armastuslugusid aegajalt lugeda. Suurt kvaliteeti siit oodata ei maksa, aga enamasti on nad piisavalt põnevad, et nendega aega veeta. Käesolev raamat oli küll vahepeal põnev, aga minu jaoks jäi muidu keskpäraseks.

Eden Collins lahkus kümme aastat tagasi oma kodulinnast, et mitte kunagi enam tagasi tulla. Aga mõrvajuhtum kutsub ta tagasi. Edenil ei ole lihtne tagasi tulla, sest ta kasvas üles sektis, mida juhatas tema ema. Sekt toimib endiselt ning politsei arvab, et noore neiu mõrvas on süüdi keegi sealt sektist.

Edenist on saanud nüüdseks FBI agent ning ta aitab kohalikku šerifit Zach Owensit, sest ainult naine teab, mis sektis toimub. Lisaks nagu sellistele lugudele omane, ei ole Zach ja Eden teineteise vastu ükskõiksed.

Raamatu lõpplahendus oli minu jaoks küll ootamatu, aga millegipärast ma olin seekord kuidagi kriitiliselt meelestatud. Naine peaks olema ju koolitatud FBI agent, aga ometi nii saamatu ning satub lõpuks olukorda, kus suur ja macholik mees teda päästma peab. Minu meelest võiks vahelduseks ka vastupidi olla, et naine peaks meest päästma 😀

Muidu selline keskpärane põnevik. Ajaviiteks lugeda kõlbab küll. Seekord võtsin puhkuse ajaks eranditult sellist kergemat sorti kirjandust kaasa, nii et neid nüüd järjest loengi. Kahjuks hakkab puhkus lõppema, aga raamatud õnneks veel otsa ei saa.

Ann Cleeves. Sinine välk (Varrak, 2018)

sininevalk_kaaned_281x200_bleed4_tf.inddTõlkinud Lauri Vahtre
285 lk.

Mulle Ann Cleevesi krimiromaanid meeldivad. Käesolev on “Shetlandi” sarja neljas raamat.

Seekordse osa tegevus toimub Jimmy Perezi kodusaarel Fairi’l. Jimmy saabub sinna koos oma pruudi Franiga, et teda oma vanematele tutvustada ning kihluspidu maha pidada. Pidu toimub linnuvaatlusjaama söögisaalis ning ka kohal olevad linnuvaatlejad on kutsutud. Ühel hetkel toimub aga mõrv. Süüdlane on keegi nende hulgast, aga kes? Mis põhjusel mõrv toimus?

Tegemist on jällegi kinnise territooriumiga. Olukord muutub veelgi klaustrofoobsemaks, sest keegi ei saa tugeva tormi tõttu saarelt lahkuda ega sinna ka tulla. See teeb omakorda mõrva uurimise raskemaks, aga samas ei saa ka mõrvar lahkuda. Tegelased muutuvad närvilisteks ning tekivad tülid. Kuigi minu arvates on see süngus eelmistes osades paremini tunnetatav, aga siiski on tegemist huvitava raamatuga.

Raamatu lõpp mulle väga ei meeldinud. Miks oli seda vaja teha? Kes on lugenud, see mõistab. Ma juba jõudsin temasse kiinduda. Ei tea, kas sellest sünnib nüüd midagi paremat. Igatahes jään ootama järgmist osa. Loodan, et kõik sarja osad tõlgitakse ka eesti keelde, sest on tõesti põnev ja pingeline lugemine. Endiselt ei ole raamat eriti verine ning tegevus ning mõrva uurimine liigub aeglases tempos, ainult lõpus on tegevus kiirem. Mulle see sobib, saab ise rahulikult tegelastega kaasa mõtiskleda.