Maria Adolfsson. Tormihoiatus (Ühinenud Ajakirjad, 2019)

TormihoiatusTõlkinud Kadi-Riin Haasma
437 lk.

Adolfssoni esimene raamat (“Eksisamm“) mulle suurt muljet ei avaldanud. See oli hea, aga ei midagi erilist. Samas teadsin, et kui tuleb sarjale teine osa, siis ilmselt ikka loeksin läbi. Pean ütlema, et teine osa on parem kui esimene.

Kriminaalinspektor Karen Eiken Hornby on peale eelmist uurimist kodus haiguslehel ning parajasti peetakse jõule. Ta on natuke tüdinenud seltskonnast ning soovib olla omaette. Just sellisel hetkel ta saab töölt kõne, et Noorö saarelt ühest karjäärist on leitud surnud mees. Nii sukeldub Karen uurimisse ja sellega pole veel kuigi kaugele jõutud, kui juba leitakse teine laip.

Karen Eiken Hornbyl on nüüd käed-jalad uurimisega tööd täis, kui endast annab märku tema eraelu. Üks tema sõber on hädas ja Karen teeb meeleheitlikke samme, et teda aidata.

Teine osa suutis mind palju rohkem kaasa haarata kui esimene. Siin on küll kasutatud mitmeid võtteid nagu ikka tänapäevastes krimiraamatutes kasutatakse. Peategelasel on oma probleemne elu. See ei ole siin küll esiplaanil, aga ikkagi antakse märku, et tal on oma deemonid. Muidugi satub ta lõpuks hätta, aga kõik lõppeb tema jaoks ikka õnnelikult.

Veel mulle meeldib romaani tegevuspaik – Doggerland. Saarestik asub Põhjameres Taani ja Suurbritannia vahel. Raamatus on see küll välja mõeldud, aga kunagi enne meie aega on olnud selline maamassiiv, mis ühendas Suurbritanniat Euroopa mandriosaga, aga lõpuks ujutas vesi selle üle. Autor on mõelnud sellele asukohale mõnusa põhjamaise atmosfääri, kus süngust on ikka omajagu.

Lars Kepler. Mänguväljak (Pegasus, 2016)

MänguväljakTõlkinud Maiu Elken
317 lk

Minu esimene tutvus Kepleriga. Ilmselt jääb see pikaks ajaks ka viimaseks tutvumiseks temaga. No ei olnud see minu raamat.

Jasmin Pascal-Anderson on sõjaväelane, leitnant. Ta sai Kosovos haavata. Ta süda seiskus natukeseks ajaks ning selle aja jooksul jõuab naine ühte vägivaldsesse sadamalinna. Arstide arvates on tal aga hoopiski posttraumaatiline psüühikahäire, mida ravima hakatakse.

Aeg läheb mööda. Jasmin elab oma elu. Talle sünnib poeg, kelle nimeks saab Dante. Kui Dante on viie aastane, siis nad satuvad autoõnnetusse ning Dantet on vaja opereerida. Selleks peavad arstid korraks ta südame seisma panema. Jasmin mõistab, et Dantel on vaja abi, et sadamalinnas ellu jääda ning järgneb pojale sinna.

Peaks olema põnev lugemine, aga mina ei suutnud kuidagi sinna sisse elada. Alatasa avastasin, et peale natukest aega lugemist panin raamatu kõrvale ja võtsin teise. Ja mida rohkem ma seda lugesin, seda vägivaldsemaks ja verisemaks läks. Minu jaoks oli selles raamatus liiga palju julmust. Eriti laste vastu. Lõpp oli küll põnevam, et kuidas nad sellest olukorrast välja tulevad, kui tulevad, aga kahjuks see siiski üldmuljet ei parandanud.  Minu jaoks tundus see põnevus ja tegevus siin liiga punnitatud.

Tana French. Peegelpilt (Päikese Kirjastus, 2019)

peegelpiltTõlkinud Bibi Raid
624 lk.

Ma mäletan, et selle sarja esimene osa ei meeldinud mulle eriti. Ei sobinud mulle autori stiil ega peategelane ja tookord, kui seda lugesin, tundus igav. Ma alguses ei plaaninud teist osa kätte võttagi. Mis mind siis ümber mõtlema pani? Esiteks üks kolleeg, kes oli õhinas selle raamatu saabumisest ja teiseks ma vaatasin, et peategelane on seekord teine. See sai otsustavaks.

Seekordseks peategelaseks on Cassie Maddox. Ta on peale rasket juhtumit Dublini mõrvarühmast lahkunud ning töötab koduvägivallaga tegelevas üksuses. Ta ei tunne mõrvarühmas töötamisest puudust. Kuni ühel hetkel tuleb mõrvarühmast kõne ja ta kutsutakse sündmuspaigale. Seal saab ta teada, et mõrvatud noor naine on temaga äravahetamiseni sarnane. Lisaks selgub, et tema nimi on Alexandra Madison. See on nimi, mida Cassie kasutas aastaid tagasi salaagendina.

Politsei hakkab mõrvarit otsima, ülesande teeb raskemaks see, et surnud naise tõelist identiteeti on raske välja selgitada. Nii tuleb Cassie endine ülemus suurepärasele mõttele, et Cassie võiks astuda Lexie asemele. Teeselda, et ta ei saanud surma, vaid kõigest haavata ning oli vahepeal koomas. Nimelt elas Lexie koos oma sõpradega. See oli natuke nagu kommuuni moodi elu. Sõpruskonna moodustasid kaks naist ja kolm meest – Lexie, Abby, Daniel, Justin ja Rafe. Nad hoiavad kokku ja välismaailmaga eriti ei suhtle. Politsei tajub, et nad varjavad midagi, aga neil pole õnnestunud neid murda.

See oli palju parem, kui sarja esimene osa. Esiteks kõik see põnevus, kuidas Cassie saab hakkama Lexie’na. Teiseks, kuidas need inimesed mõjutavad Cassiet inimesena ja uurijana. Kõik see psühholoogiline pinge on siin väga hästi tajutav. Ja muidugi lõpplahendus on omamoodi. Ma ei saaks öelda, et see mulle väga meeldiks, aga ma saan mõnes mõttes vist aru, miks autor just nii tegi. Üldiselt on lugejale jäetud päris palju mõtlemisruumi, et mis siis lõpuks ikkagi juhtus. See on raamat nendele lugejatele, kes armastavad põnevat kassi-hiire mängu tõeline maiuspala.

David Lagercrantz. Tüdruk, kes peab surema (Varrak, 2019)

Tüdruk, kes peab suremaTõlkinud Kadri Papp
320 lk

Raamatu lõpetasin küll juba teisipäeval, aga kohe üldse pole kirjutamiseni jõudnud. Nüüd siis parandan selle vea.

Mul oli väga hea meel, kui nägin kevadel, et see raamat augustis ilmumas on ja nii see raamat enda raamaturiiulisse soetatud saigi. Eelnevad osad ka kõik kenasti riiulis olemas.

Asusin õhinaga seda raamatut lugema, samas väike kurbusenoodike oli ka sees, et ikkagi viimane osa. Sellest on küll kahju, sest tegemist on ühe suurepärase sarjaga.

Ühest Stockholmi pargist leitakse amputeeritud sõrmede ja varvastega kerjuse surnukeha. Kes ta on ja kust ta tuli, seda ei tea  keegi. Politseil ei õnnestu tema isikut kindlaks teha. Ainus niidiots on see, et tema kalli jope taskust leitakse Mikael Blomkvisti telefoninumber. Mikael ei ole üldse huvitatud sellega tegelema. Tema ei tea, kes see kodutu oli ja  miks tal oli seljas kallis jope ning selle taskus tema number. Mikael on natuke tülpinud ja soovib hoopis puhata. Lugu aga ei anna talle ikkagi rahu, nii et ta asub uurima, mis värk selle mehe surma taga on.

Raamatu teise liini keskmes on muidugi Lisbeth Salander, kes on riigist lahkunud ning siirdunud Moskvasse oma õe jälgi ajama, et teda lõplikult hävitada. Kõik ei lähe aga päris nii nagu Lisbeth lootis.

See oli mõnus ja kiire lugemine. Seekord oli tegevus natuke jõhkram kui eelmises osas, aga selle eest oli põnev. Tõesti nii põnev, et ei saanud käest panna ning tuli lugeda ka uneajast. See raamat on kõigile põnevuseaustajatele. Ma usun, et kes sarja eelmised osad on läbi lugenud, loevad kindlasti läbi ka selle. Mina igatahes soovitan.

Ellis Peters. Vend Haluini pihtimus (Elmatar, 2008)

vend-haluini-pihtimusTõlkinud Maia Planhof
240 lk

See oli minu esimene raamat Öölase sarjast. Mulle täitsa meeldis. Selle autori raamatuid loen ilmselt ka edaspidi, sest mulle meeldis siin see peategelane ja autori stiil. Ma sain väikese üllatuse osaliseks ka. Olin seni arvanud, et Ellis Peters on mees, aga selgus hoopiski, et naine.

Raamatu tegevus toimub 1142. aastal Inglismaal. Peategelaseks on munk Cadfael. Raamatu sündmused saavad alguse ühest õnnetust juhusest, kui vend Haluin kukub katust parandades alla. Ta ei sure, aga saab raskelt viga. Arvatakse, et ta ei hakka enam kunagi kõndima, aga ta hakkas. Ja tal on üks eesmärk. 18-aastat tagasi juhtus tema elus murranguline sündmus, mis painab teda seniajani. Nii ta tahabki ette võtta  väikese palverännaku, et oma patte lunastada. Sellest saab alguse sündmuste jada, mille peale nad poleks elu sees tulnud.

Minu jaoks oli see nauditav lugemine. Ta ei olnud küll nii põnev, et käest ei saanud panna, aga huvi oli ikka teada saada, et mis saama hakkab. Kuigi ma aimasin sündmused ette ära. Selles mõttes oli tegu väga ette aimatava raamatuga. Mulle meenutas natuke Hargla apteeker Melchiori lugusid, kuigi Melchior oli tegusam tüüp ja tema puhul ei suuda ma suurt midagi ära arvata. Cadfael oli natuke nagu kõrvalseisja, tegutses vaikselt. Lugedes jäin mõtlema, et see peaks ju kriminaalromaan olema, aga kuhu jääb kuritegu. Lõpuks see siiski tuli, aga see oli nagu tagaplaanil. Muud sündmused olid olulisemad. Isegi süüdlast ei saadud kätte. Mulle igatahes meeldis, nii et ilmselt loen varsti teisi tema raamatuid ka.

Ann Cleeves. Surnud vesi (Varrak, 2019)

surnud-vesiTõlkinud Lauri Vahtre
312 lk

Ma hakkasin seda raamatut väikese hirmuga lugema, sest sarja neljas osa lõppes nii nagu ta lõppes. Kuidas Jimmy Perez oma eluga hakkama saab ja kuidas sari edasi läheb. Cleeves õnneks mind alt ei vedanud.

Nagu ka eelnevates osades, siis siingi toimub kõigepealt üks mõrv. Asja asub uurima nooruke Willow Reeves või Reewes (ma ei tea, kumb õige on, sest tagakaanel on Reewes, aga raamatus Reeves). Teda abistab Sandy Wilson, kes püüab ka Jimmy Perez’t uurimisse kaasata. Jimmy põeb depressiooni ning pole alguses üldse huvitatud. Õnneks ta mingil hetkel võtab vedu, aga kahekesi koos Willow’ga asja uurides tekivad neil omavahel väikesed hõõrumised. Õnneks see uurimist ei sega, teeb raamatu hoopis huvitavamaks.

Nagu eelmistes osades, nii meeldis mulle ka siin see taust, mis siin tooni annab – see loodus ja ilm ning saarte inimesed ja suletud kogukond. Kõik see kokku moodustab mõnusa atmosfääri. Minul oli raske seda raamatut käest ära panna. Cleeves on suutnud jälle kirjutada mõnusa mõrvaloo, mille motiivi ja mõrvarit ma ära ei aimanud. Tegevus ja uurimine kulgeb küll aeglases tempos, aga lugedes oli ikka huvitav. Lihtsalt nii palju erinevaid seoseid ja inimesi. Tore oli ka näha, et Perez ei olnud omadega päris põhjas. Vaist töötab tal ikka samamoodi nagu enne. Ma loodan, et ehk varsti ilmub ka sarja järgmine osa eesti keeles.

Igatahes mina soovitan krimisõpradele seda lugeda, aga alustada tuleks sarja algusest.

Eelnevad osad:

Ronkmust
Valged ööd
Punased luud
Sinine välk

Niklas Natt och Dag. Stockholm 1793 (Eesti Raamat, 2019)

Stockholm 1793Tõlkinud Ene Mäe
384 lk

Ma ei plaaninud alguses seda raamatut lugeda, aga kuna mul oli vaja raamatut, mille pealkirjas on number üheksa, siis nii ta valitud sai. Ei saaks öelda, et ma seda valikut kahetseksin, aga puhkuse ajaks ei ole just kõige parem raamat. Tegemist on ajaloolise kriminaalromaaniga, mis põhineb rohkel ajaloolisel allikmaterjalil, kuigi siinne juhtum on välja mõeldud.

1793. aasta sügisel leitakse Stockholmist ühest solgijärvest surnukeha, millel puuduvad käed ja jalad ning nii mõnigi muu kehaosa. Asja asub uurima tiisikusehaige jurist Cecil Winge, kes on kuulus selle poolest, et kuulab alati ka kurjategija ära. Tema abiliseks saab kombluspolitsei hingekirjas olev Mickel Cardell. Uurimine ei edene kergelt ning näib lõppevat tupikus.

Raamat on jaotatud mitmeks osaks, mis alguses ei tundu omavahel seotud olevat, aga ajapikku saab selgeks, et seos on ikka olemas. See on üks trööstitu ja masendav raamat. Stockholmi on siin kirjeldatud äärmiselt koleda paigana, kus valitsevad pori, mustus, vaesus, kurjad ja omakasu peal väljas olevad inimesed. Ma lootsin, et raamat edeneb natuke kiiremini, aga samas ei olnud raamat igav, kuigi alguses tundus inimeste kõnepruuk veider ja arusaamatu. Põnevus oli selles raamatus siiski olemas, kuigi autor keskendub rohkem tegelaste ja ajastu kirjeldamisele, kui kuriteo uurimisele, aga lõpuks selgub sellegi kohta tõde.

Soovitan nendele, kes armastavad krimikirjandust ning ei pelga kirjeldusi laipadest ja jäsemete eemaldamisest. Ühesõnaga sünge ja karm Stockholmi ning tol ajal elanud inimeste kirjeldus.