A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. 2. jagu (Digira, 2014)

tõde ja õigus II578 lk (E-raamatu aluseks on 1929. aasta trükk ja lehekülgede arv on selle pealt  võetud).

Mul kohe üldse juulis lugemine ei edene. Nii läks ka selle raamatuga omajagu aega. Minu meelest oli see ka igavam kui esimene osa. Esimeses osas toimus ikka palju rohkem, teine on rohkem filosoofiline. Palju on mõtisklusi erinevatel teemadel (rahvus, usk, armastus). Teine osa keskendub Indrekule. Tema suureks kasvamisele ja mõttemaailmale.

Kuigi mulle see osa nii hästi ei meeldinud, siis sain siit omale päris palju tsitaate üles kirjutatud. Osad on ikka päris koomilised. Näiteks eestlaste kohta:

Kahju, et meil nii vähe hulle, nii terve rahvas, nii, terve,sest loomatoit hoiab rahva terve, ei õiget usku ega lootust. (XI peatükk)

Indrek läheb Vargamäelt Tartusse Mauruse kooli. Seal koolis on täielik rahvaste paabel. Küll leidub seal lätlaseid, venelasi, sakslaseid ja ka teistest rahvustest inimesi. Osad õpetajad peavad eesti rahvast alamaks, nii öelda orjarahvaks, sest tal pole midagi. Polevat oma keelt, õiget kodumaad ega kultuuri.

Tõelise inimese esimene varandus on tema keel ja kodumaa. (XIII peatükk)

Mulle ei meeldinud eriti Indreku iseloom. Selline natuke naiivne, kes lubas teistel end ära kasutada ja minu meelest nii vaikne. Suurt midagi ta raamatus ei rääkinud, enamuse ajast vaikis ja temast sai rohkem aimu mõtete kaudu. Suured pikad monoloogid pidasid maha teised tegelased. Näiteks härra Maurus ja erinevad õpetajad. See kool oli ka tänapäeva mõistes ikka täiesti teistsugune. Poistel lasti mõnikord ka lihtsalt olla, vahel nad rohkem lollitasid, kui õppisid.

Samas oli Indrekus selle naiivsuse kõrval ka mingisugune õrnus, mingi nähtamatu maailmavalu. See oli temas lapsena ja tema kasvades ning arenedes oli see ikka alles. Tundmus, et tema on sündinud liiga hilja.

Kõik, mis ilmas ilusat ja suurt on minevikus. (XVI peatükk)

See mõte saatis teda igal pool, nii lapsepõlves Vargamäel kui ka hiljem Mauruse koolis.

Koolielu kirjeldused olid minu meelest naljakad ja tänapäeval ei kujutaks sellist kooli ettegi. Seal juhtus erinevaid kummalisi asju ja härra Maurus valitses oma kooli nagu tõeline monarh. Kui tahtis, siis oli sõbralik onuke (eriti, kui talle raha toodi, sest raha ta armastas) ja teinekord räuskas ja sõimas teisi hulludeks, aga selle kaudu ta püüdis oma poistele maailmaasju selgitada.  Räuskasid ja sõimasid seal õpetajad, aga enamuse ajast siiski filosofeerisid elulistel teemadel. Eriti, kui sai natuke napsu võetud. Need olid kohati ikka tõega naljakad.

Et õpetaja joob, see pole suur häda; õpilane peab kaine olema, sest õppida on raskem kui õpetada. (XVII peatükk)

Tollel ajal oli olulisel kohal usk ja Jumal. Nii ei saa siingi raamatus sellest mööda minna. Arutlusi Jumala teemal on väga palju. Osa eitavad teda ja teised jälle vaidlevad vastu.

Harilikult tõuseb usust ikka kurjus ja viha, aina kurjus ja viha, otse vana õelus ise. (XXVI peatükk)

Tammsaare oli väga tark mees, sest päris sageli on usuga nii nagu see tsitaat näitab. Nii jõuab raamatus Indrek lõpuks tõdemuseni, et Jumalat ei ole olemas. Kuidas ta selleni jõuab? Sügavalt isiklike tundmuste ja armastuse pärast.

Nimelt on Indrek armunud. Õigemini ta armub paar korda. Ega need platoonilisusest kaugemale ei jõua. Üks neiu põlgab ta ära, sest ta pole piisavalt rikas ja teine sureb. Armastusest on raamatu lõpupoole päris pikalt juttu. Õpetajad muidugi püüavad Indrekule selgeks teha, et armastus on saatanast. Neil on selleks põhjus ka, sest armumine ei lase Indrekul õppida.

Naine ongi ilmas selleks, et meest ogaraks teha. (XXVIII peatükk)

Sellised need Tammsaare mõtted olid. Üldiselt olid need pikad lehekülgede kaupa kulgevad monoloogid igavad ja kohati raskesti jälgitavad. Dialoog oli lõbusam, sest kohati see tekst oli ikka täiesti jabur. Samas on osad mõtted siiski ka tänapäeval aktuaalsed ja ma arvan, et kõik Tammsaare Tõe ja õiguse osad peaks elu jooksul läbi lugema. Mõne aja pärast on mul plaanis lugeda ka kolmas osa, aga sellega alustan pärast väikest puhkust. Loodan, et puhkuse ajal edeneb ka lugemine paremini.

Advertisements

Heli Künnapas. Ütlemata sõnad (Heli Kirjastus, 2016)

ütlemata-sõnad252 lk.

Eesti autorite raamatuid ma loen suhteliselt harva, välja arvatud Minu-sari. Seekord siis vahelduseks üks Eesti autori raamat esimesest armastusest. Tegemist on noortekirjanduse valdkonda kuuluva teosega.

Ma tänan autorit, Heli Künnapast, kes mulle oma raamatu saatis. Lisaks oli pakis veel “Jõuluks koju”. Ma küll ei tea, millal jõuan seda lugeda, sest raamatukoguraamatud nõuavad eelkõige tähelepanu. Nendel on ju tähtaeg.

Peategelased on gümnaasiumiõpilased Maria ja Joel. Maria on selline hall hiireke, kes õpib hästi, aga muul ajal eriti silma ei paista. Pelgab natuke teiste inimestega suhtlemist. Joel vastupidi on väga silmapaistev. Bändimees ja aktiivse seltsieluga. Kooliasjades ta nii tubli ei ole.

Selles mõttes on lugu küllalt tavaline. Nad saavad lähemalt tuttavaks ühes laagris ja loomuliku jätkuna armuvad. Kumbki muidugi oma tunnetest ei räägi. Ja siis hakkab üks kokku-lahku mäng. Lõpplahendus oli natuke etteaimatav, aga kuidas täpselt see juhtus, oli ootamatu.

Raamat oli huvitav ning põnev lugemine, aga minu jaoks natuke ebausutav. Kõik see kuritegelik pool. Kas on võimalik, et selline noor poiss kuulub juba aastaid mingisse kriminaalsesse jõuku ja on nädalavahetuseti kogu aeg purjus. Joomist ma isegi usun. Ma sain aru, et emaga ta vist ei suhelnudki. Noh okei, see selleks. Tüdrukul on pere olemas ja tal on head suhted oma vanematega. Kuidas on võimalik, et ta smugeldab poisi oma tuppa magama, nii et vanemad sellest teada ei saa.

Ma pean ütlema, et mulle ei meeldinud see poiss üldse. Nii nõrga iseloomuga. Muudkui lubab ja lubab ennast parandada ja esimese raskuse ilmnemisel tõmbab nina jälle täis ja siis muidugi helistab jälle Mariale. Kahjuks on ka mul olnud juhust ühte sellist tüüpi tunda. Võib-olla sellepärast mulle Joel ei meeldinudki.

Tegelastest meeldis mulle kõige enam hoopiski Maria vanaema.

Aga raamatut soovitan siiski lugeda. Teemaks esimene armastus. Kõik need õrnad tunded ja varastatud hetked. Natuke uskumatu tundus, kui täiskasvanulikult käitus 16-aastane esimest korda armunud tüdruk. Aga võib-olla ongi teismelised tänapäeval nii targad.

Ühe asja kallal tahaks veel norida. Minu meelest oli raamat natuke toimetamata. Päris palju oli lohakusvigu sees. Raamatus on ka päris palju klišeesid.

Pealkiri on raamatul ilus ja samuti ka kujundus. Pealkiri vastab ka raamatu sisule. Moraal on, et tuleks rohkem rääkida, aga nii raske on ju avameelselt rääkida ja oma hing teise ees avali kiskuda, teadmata, mida teine mõtleb või tunneb.