Tonino Benacquista. Koer nimega Malavita (Eesti Raamat, 2013)

koer-nimega-malavitaTõlkinud Kaja Riesen
207 lk.

Ma reeglina Mirabilia sarja ei loe. Kunagi teismelisena lugesin läbi vist kõik, mis sellest sarjast kodus riiulis olemas oli  ja siis sai isu täis. Nüüd tuli aga tänu lugemise väljakutsele seda taas teha. Tegu on küll väga veidra raamatuga, aga ma ei kahetse, et seda lugesin. Raamatu valisin pealkirja järgi. Midagi paelus mind selle juures. Koera mainitakse siin küll vaid mõned korrad, aga ometi on ta oluline tegelane. Samamoodi nagu tema nimigi. Malavita ehk närune elu, samamoodi nimetavad sitsiillased mõnikord maffiat.

Nimelt kolib pealtnäha tavaline Ameerika perekond ühte väikelinna Prantsusmaal. Ema, isa, poeg ja tütar ning nende koer. Tegelikult pole siin tavalist midagi. Pereisa on endine maffia aumees, kes otsustas hakata kahetsejaks ehk siis andis politseile tunnistusi ning reetis oma kamraadid. Maffia selliseid asju ei andesta ning seetõttu ongi perekond FBI kaitse all tunnistajakaitse programmis.

Nad üritavad elada nii normaalset elu kui võimalik. Nad ei tohi endale tõmmata mingit tähelepanu. 14-aastane Warren ja 17-aastane Belle käivad koolis, ema Maggie tegeleb heategevusega ning isa Fred väidab, et on kirjanik.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis raamat on veider. Karakterid olid minu jaoks huvitavad. Esiteks muidugi Fred. Ta on harjunud elama laia elu ning ta ei suuda leppida sellega, et ta peab tagasitõmbunult elama. Kohati on ta hämmastavalt naiivne, aga teisest küljest ei suuda ta oma vanu harjumusi unustada. Maggie’t ajendab inimesi aitama süütunne ning ta on pahane oma mehe peale, et ta peab nüüd sellist elu elama. Warren tahab olla selline nagu ta isa. Ta asub selleks omal käel oskuseid omandama. Poiss imetleb teda ning ei mõista, miks isa maffia reetis. Belle jäi minu jaoks mõistatuseks. Ilus ja tark noor tüdruk.

Raamat kulgeb rahulikus tempos, ei ole jõhker, kirjastiil on kuidagi lihtne ja lakooniline. Lugemine mul just kõige kiiremini ei edenenud, aga ometi ei tekkinud tunnet, et peaks pooleli jätma. Raamatu omamoodi stiil, millega anti edasi tõsiseid sündmuseid, muutis teose minu jaoks koomiliseks. Kes otsib midagi teistsugust, siis soovitan lugemiseks võtta just selle raamatu.

Advertisements

Anna Nicholas. Kass kuumal kivikatusel (Tänapäev, 2016)

kass-kuumal-kivikatusel-mürgel-mayfairis-ja-mallorcal“Kass kuumal kivikatusel” on raamatu “Sisalik pagasis” (Tänapäev, 2014) järg. Tegemist on mõnusa ja humoorika raamatuga autori enda elust. Kui esimeses raamatus nad kolisid Mallorcale, siis teises raamatus on Anna, tema mees Alan ja poeg Ollie ennast juba kenasti sisse seadnud. Nad on juba leppinud sellega, et saarel käib kõik omas aeglases tempos. Kuid ometi pole oodatud rahu saabunud. Rahu rikuvad nii inim- kui lambasoost tülikad külalised, sekeldused kanade ja vihmaussikasvandusega ning igasugused üritused.

Anna pendeldab samal ajal ka Londoni vahet käia, sest tal on oma suhtekorraldusfirma. Tema kliendid on pehmelt öeldes värvikad kujud. Londonis korraldab ta mitmesuguseid kohtumisi. Samuti treenib ta New Yorgi maratoniks, et toetada Sri Lanka orbudekodu ja ta on otsustanud rajada Mallorcale kasside hoiukodu.

Soovitan lugeda, sest see on üks omapärane raamat. Raamat on kirjutatud väga hästi ja sündmused ning tegelased on värvikalt  kirja pandud.

Katkend raamatust:

Seal, keset entrada’t, on mu vastane. Ta mõõdab mind klaasistunud pilgul kiretult, lõuad küljele liikudes pidama jäänud, nagu mäluks ta mõtlikult nätsu. Laskun aeglaselt temaga ühele tasandile. Sarvi pole näha, ega märkigi mõistusest, nii et oletan õigusega, et mul on tegemist rumala sõralise blondiiniga. Ma olen väga pahur.

Fredrik Backman “Mees nimega Ove” (Tänapäev, 2016)

mees-nimega-oveRaamatu peategelaseks on 59-aastane Ove. Ta on pahur ja omette hoidev mees, kellel on kindlad põhimõtted ja arusaamad, kindel rutiin ja lühike närv. Naabrid peavad teda kibestunuks.

Tema kareda pealispinna all on tegelikult pikk lugu ja palju kurbust. Nii et kui ühel novembrihommikul kolib naabermajja jutukas noor paar kahe väikese lapsega ning kogemata Ove postkasti lõhuvad, algab koomiline ja südant soojendav lugu, milles võib kohata ka tüütut kassi, ootamatut sõprust ja autojuttu. Ove on nimelt veendunud, et ainuõige auto on Saab ja kellel on mingi muu automark, siis temaga ei saa ju normaalselt rääkida.

Minu jaoks on tegemist raamatuga, mis pani mind naerma ja samal ajal ka kurvastas. Ove käitumine ja sõnavõtud on väga koomilised. Samas tema enda lugu ja saatus on küllaltki kurb. Ta leinab oma naist ja tahab sooritada enesetappu, et naisega jälle kohtuda. Ove on nimelt veendunud, et teispoolsus on olemas. Küll ta proovib ennast üles puua, vingugaasiga mürgitada jne, aga kogu aeg keegi või miski segab. Ove ainult ohkab selle peale ja ütleb, et küll jõuab endale otsa peale teha ka homme. Uued naabrid ei lase aga Ovel rahulikult olla ning lõpuks tuleb Ove oma kestast välja.

Raamatus on palju koomilisi olukordi ja sõnavõtte. Näiteks, kui Ove läheb oma tulevasele naisele lilli ostma, aga ta ei tea, milliseid ja nähvab müüjale, et teie peaksite ju neid kapsaid teadma. Või kui ta õpetab oma uut naabrinaist autot juhtima ja naabrinaine peaaegu Volvole otsa sõidab. Alguses Ove ehmatab, aga siis vaatab, et see on kõigest Volvo ja rahuneb. Seda raamatut lihtsalt peab lugema. Soovitan soojalt.