Ketlin Priilinn. Kommionu (Tänapäev, 2017)

kommionu294 lk.

Mul oli nii hea meel eelmise aasta lõpus, kui nägin, et Rebecca Lindebergi sarja kolmas raamat on ilmunud. Ma tavaliselt suhtun Eesti autoritesse teatud eelarvamusega ning ei kipu eriti neid lugema (erandiks on Minu-sari ja mõned lemmikud). Ketlin Priilinn oskab kirjutada ning ma plaanin kunagi tulevikus läbi lugeda ka teised tema raamatud, mis mul lugemata.

Seekordses osas lähevad kaduma teismelised ja nooremad tüdrukud. Rebecca, Anders, Martin, Maria ja Karl asuvad asja uurima. Alguses on kadunud kaks tüdrukut ja järsku kaob ka kolmas. Juhtlõngu eriti pole ning lõpuks leitakse ühe tüdruku surnukeha. Juhtum saab hoopis uue tähenduse. Ning siis kaovad veel neljas ja viieski tüdruk. Politseinikud püüavad välja selgitada, mis neid tüdrukuid seob, sest mingi ühine nimetaja peab nende vahel ju olema. Uurijad tammuvad paigal, kui leitakse teise tüdruku surnukeha.

Jätkuvad ka uurijate eraelulised liinid, mis on ka väga huvitavad. Rebecca on rase, Marial ja Martinil hakkab eraelu paika loksuma, Andersil seevastu on keeruline seis.

Ühesõnaga jälle üks põnev lugemine, mis haaras niimoodi kaasa, et muud tegevused ununesid. Alguses oli natuke palju heietamist, aga see möödus ruttu. Samuti oli minu jaoks natuke ebatäpsusi. Näiteks sõitsid Martin ja Karl Tabasallu ning sattusid liiklusummikusse, aga ootamatult jõudsid Tallinna kesklinna. 😀

Nendest väikestest asjadest hoolimata ootan, et ilmuks ka neljas osa ning miks mitte rohkemgi.

PS. Nimed on ka raamatu tegelastel huvitavad. Mitte ainult uurijatel, vaid ka teistel.

Advertisements