Tom Watkins. Lemmikloomadetektiiv (Varrak, 2018)

lemmiklooma_kaas2.inddTõlkinud Marju Roberts
270 lk.

Siin on järjekordne raamat Varrakult, mille ma endale valida sain. Mitmed inimesed soovitasid seda mulle, et on hea. Mulle meeldisid need erinevad loomalood. Pean aga ausalt tunnistama, et lugedes jättis raamatu autor mulle natuke enesekeskse mulje. See oli alguses häiriv, aga lõpuks suutsin sellega harjuda ning sellest mööda vaadata.

Tom Watkins on endine politseinik, kes otsustab ennast hoopiski loomade otsimisele pühendada. See on üllas eesmärk, sest lemmikloomi kaob üsna tihti. Raamatu lugudes on peategelasteks enamasti kassid, sekka ka mõni koer.

Raamatust saab teada, kuidas Tom oma ettevõtte nullist alustas ja kuhu ta sellega välja on jõudnud. Lood on alguses kurvad, sellised pisarakiskujad, aga enamasti lõppevad õnnelikult. Kahjuks küll mitte kõik, aga eks selline elu ongi.

Mulle meeldis see, millise pühendumusega kadunud lemmikloomi otsiti ja mis tundega taaskohtumisi kirjeldati. See oli nauditav. Ise salamisi lootes, et enda kassid ei lähe kaduma. (Tegelikult üks meie kass oli mõni suvi tagasi paar päeva kadunud. See oli suveperiood ning me arvame, et ta jäi kogemata kellegi kuuri või majja kinni. Tagasi tulles oli ta jube näljane.)

Mis mulle ei meeldinud, oli see, kuidas autor oma töötajatesse suhtus. Seletas kõike nagu lastele. Ma saan aru, et töötajaid on vaja juhendada, aga kuidagi see kirjastiil jäi kriipima. Muidu selline tore raamat loomadest. Kassid jäävad ikka kassideks, olgu nad siis vahepeal kadunud või mitte. Tehakse ikka selline nägu, et just nii peabki olema. 😀

Advertisements