Arthur Conan Doyle. Baskerville’ide koer (Rahva Raamat, 2017)

majaga kaas uus pealkiri_kaanejoonis_q2Tõlkinud Pirjo Leek
269 lk.

Ma olen seda raamatut korra teismelisena juba lugenud. Ma mäletan, et siis meeldis see mulle väga. Oli põnev ning huvitav. Nüüd kui uuesti lugema hakkasin, siis tundus keelekasutus veidralt ülepaisutatud ja alguses ei olnud üldse huvitav. Raamat jäi mul kuidagi venima. Võib-olla ei olnud õige aeg selle alustamiseks. Nüüd paar päeva tagasi võtsin raamatu uuesti kätte ja oli hoopis parem lugeda. Tegevus läks põnevamaks ning raamat edenes kiiresti.

Peale onu Charles Baskerville’i surma, pärib Henry mõisa. Tema onu surm on kummaline. Selle uurimiseks palub Charles’i sõber Mortimer abi Sherlock Holmes’ilt. Mortimer on tulnud vastu Kanadast saabuvale Henry Baskerville’ile, kes tuleb mõisa elama.

Juba Londonis hakkavad juhtuma kummalised sündmused. Keegi saadab kirja, et Henry ei läheks mõisasse ning hoiaks nõmmest eemale, kui ta teab, mis talle hea on. Pealekauba neid lausa jälitab keegi. Henry kuuleb ka legendi põrgukoerast, kes väidetavalt tapab Baskerville’ide soost mehi.

Teismelisena tundus see raamat minu jaoks tohutult müstilisena. See oli ilmselt esimene Doyle’i teos, mida lugesin ning see avaldas mulle väga suurt mõju. Praegu ta enam nii müstiline ei tundunud, aga siiski oli hea meel mälu värskendada.

Advertisements

Harper Lee. Tappa laulurästast (Pegasus, 2017)

tappa-laulurästastTõlkinud Valda Raud
347 lk.

Millegipärast ma arvasin, et Harper Lee on mees. Ühel hetkel vist googeldasin teda ja sain teada, et hoopis naine on. Ma olen juba väga pikalt tahtnud seda raamatut lugeda, aga kuidagi ei ole see mu pihku sattunud. Ju nüüd siis oli õige aeg. Raamatu peamine teema on parajalt sünge, aga raamat ise seda minu meelest küll pole.

Raamatu tegevust annab meile edasi noor, 8-aastane tüdruk Jean Louise ehk Nirksilm nagu teda enamasti kutsutakse. Nirksilma isa on Atticus Finch, kes on väikeses linnas advokaat. Tüdruk jutustab meile oma elust, mängudest, suhetest venna Jem’i ning isa Atticusega. Alguses on neil peamiseks kõneaineks Koll Radley. Nii kutsuvad ümbruskonna lapsed ühte meest, kes oma majast kunagi ei välju. Laste uudishimu on aga suur ning nad tahavad temast rohkem teada.

Koll Radley teema vajub aga ühel hetkel unustusse, sest nende isa on asunud kaitsma meest, keda süüdistatakse vägistamises. Ega sellest muidu polekski midagi, kui tegevus ei toimuks 1935. aastal ning süüdistatavaks poleks mustanahaline mees, kes väidetavalt vägistas valgenahalise neiu.

Nirksilm püüab mõista tolleaegset maailma ja miks mingi asi juhtub, kui see ei peaks juhtuma.  Ta püüab mõista, mis vahe on mustadel ja valgetel. Miks mõne arvates mustanahalised on vähem väärt kui valged.

Kõik see jutt on edasi antud lapseliku siiruse ja süütusega. Raamatu algus oli minu jaoks natuke igavavõitu, lõpp selle eest oli juba põnevam. Mulle nii meeldis, kuidas raamatus olid välja toodud isa ja laste omavahelised suhted ning isa õpetussõnad lastele. See isa ja laste suhe oli nii armas. Soovitan lugeda, kellel veel lugemata.

Lõpuks õnnestus Nirksilmal ka Koll Radley’t näha. Mis asjaoludel see juhtus, seda saate teada juba raamatust.

Fjodor Dostojevski. Kuritöö ja karistus (FUTU Print, 2012)

e-raamat-kuritöö-ja-karistusTõlkinud Anton Hansen Tammsaare

541 lk.

Kunagi kooliajal, kui see raamat oli kohustusliku kirjanduse nimekirjas, siis ei suutnud ma seda lõpuni lugeda. Nüüd lõpuks, üle kivide ja kändude, sai see raamat loetud. Dostojevski pole ikka minu kirjanik (kuigi ma ilmselt võtan mingi tema raamatu sellel aastal veel käsile, et lugemise väljakutset lõpetada).

Peategelaseks on endine üliõpilane Rodion Raskolnikov: Ta elab äärmises vaesuses ühes pimedas toapugerikus. Tööd tal pole, nii et raha tal ka pole, mille eest süüa ja muud eluks vajalikku osta. Nii ta siis konutab kogu aeg toas ja mõtleb oma mõtteid. Tal sünnib omast arust suurepärane mõte tappa üks vanaeit. Vanaeit on liigkasuvõtja, kellest nagunii keegi puudust ei tunne ja saabki ilma puhtamaks. Vähemalt nii mõtleb Raskolnikov.

Ta teebki oma mõtte teoks. Muidu oleks ju nagu kõik korras, aga peale seda ei anna talle ikkagi südametunnistus rahu. Nii ta mõtleb ja vaagib omaette pikalt ja laialt, mida teha. Kas anda ennast ikkagi üles või ennast ära tappa.

Minu jaoks oli tegemist raske lugemisega. Nagu loeks mingi hullu kirjutatud teksti. Minu arvates see Raskolnikov oligi hull, aga mulle kohati tundus, et autor oleks nagu ise ka mingis hullushoos olnud, kui selle kirja pani. Raskolnikov käis mulle närvidele. Hull, soniv, paranoiline inimene.

Igasuguseid tegelasi oli ka kohati liiga palju, nii et nad alguses mul segamini läksid. Pidin ikka mõtlema, et kes too nüüd oli. Ei olnud minu maitse see raamat. No ei istu mulle need pikad venivad filosoofilised mõtisklused. Kohati oli raamat liiga teatraalne.

 

A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. V (Avita, 2012)

e-raamat-tõde-ja-õigus-v376 lk. (e-raamatu aluseks on Avita 2004. aasta trükk ja lehekülgede arvu võtsin sealt).

Lõpuks sain viimase viienda osa läbi. See viimane jäi natuke venima, kuigi raamat ei olnud halb, lihtsalt ei ole olnud nii palju aega lugeda.

Viimases osas on Indrek tagasi Vargamäel. Andres ja Pearu on jäänud vanaks, kuigi ega see neid väga muutnud ei ole. Omavahel nad ikka läbi ei saa. Ja ega nende peredki omavahel suurt läbi ei käi. Kui just vahel sunnitud pole. Andres on kolinud nüüd Vargamäe sauna ja Vargamäel elab Maret koos Sassi ning nende kahe lapsega.

Maale tuleb ka Indreku juures linnas lapsehoidjana töötanud Tiina, kellel on üks saladus. Neljandas osas võis juba aimata, mis saladus see selline on. Ka viiendas osas on olulisel kohal suhted nagu neljandaski. Seekord pööratakse rohkem tähelepanu nooremale põlvkonnale, aga mitte ainult. Noorte omavahelised suhted arenevad päris draamaks ja seda võib võrrelda isegi tänapäeva action’iga.

Pearu arvab, et Andres tegi valesti, et Vargamäe Sassile andis. Nii öelda võõrale verele. Mõne aja pärast aga avastab ta ennast samasuguse mure eest, et kellele jätta enda talu. Orul erab Karla oma perega, aga temal on ainult 2 tütart ja poeg Eedi, kes ei ole täie aruga. Pearu arvab, et tütardele ei saa jätta, nii langeb tema valik Joosepi ja Liisi teisele pojale. Selle vastu räägib aga see, et siis saaks Andrese suguvõsa terve Vargamäe endale. Seda ei või Pearu kannatada.

Andresel on jälle teised mured. Tema tunneb, et tema töö on kõik olnud üsna kasutu. Raamatu lõpus saab tema süda lõpuks rõõmustada, et üks tema suur soov siiski täitub. Oma elu lõpul arvavad mõlemad, et õigus ei olnud neil vaid vastasel.

Romaan lõpeb sümboolselt sellega, et Indrek ja Tiina lahkuvad Vargamäelt sama teed mööda, mille kaudu aastaid tagasi saabusid sinna Andres ja Krõõt.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mulle meeldisid kõige rohkem I ja IV osa, nendele järgneb V ja siis II ning kõige vähem meeldis III.

 

Albert Kivikas. Nimed marmortahvlil (Critera VMG, 2015)

nimed-marmortahvlilSelle raamatu võtsin kätte tänu lugemise väljakutsele. Muidu ilmselt ei oleks seda lugenud. Mul on hea meel, et seda tegin. Selle raamatu põhjal on tehtud ka film. Film valmis 2002. aastal ja siis käisin seda kinos vaatamas. Olgugi, et olen filmi näinud, siis ega ma suurt sellest enam mäleta.

Raamatu algus oli minu jaoks igav ja venis ning mõtlesin juba, et jätan pooleli. Õnneks suutsin sellest alguse poliitilisest jutust edasi minna. Kui juba sõjategevus algas läks põnevamaks ja lõpus oli pinge juba laes.

Alguses mulle ei meeldinud ka raamatu peategelane Henn Ahas. Ta oli kuidagi kõhklev ja arglik. Ei suutnud otsustada, kas asuda toetama punaseid või valgeid. Kui Vabadussõda algas, siis ta ei valinudki midagi, vaid läks hoopis koju ema-isa juurde. Peale pikki kõhklusi ja sisemisi heitluseid läks ta lõpuks vabatahtlikuna valgete poolele oma koolikaaslaste hulka.

Edasi läheb tegevus nagu sõjas ikka. Alguses on poistel hirm ja taganetakse ning lihtsalt joostakse laiali. Lõpuks aga võtavad nad endid kokku ja saavad koos teiste vägedega enamlaste üle võidu. Paljud Ahase koolivennad langevad võitluses.

Mida edasi raamatu lõpu poole, seda rohkem mulle peategelane meeldima hakkas. Mis siis, et ta kõhkles ja kartis ning tundis häbi, et ta oma hirmu välja näitas. Ta oli siiski koolipoiss. Kõigest 7. klassi õpilane. Maailm tema ümber oli ebakindel. Tema oma vend oli kommunist ja isa pooldas punaseid. Mul on siit pehmelt diivanilt ju hea öelda, kuidas oleks pidanud kohe otsustama.

“Nimed marmortahvlil” on mitmeti autobiograafiline romaan, mis põhineb suuresti tõestisündinud lugudel ning Nõukogude Eestis oli teos keelatud. Soovitan lugeda, kellel veel lugemata!

 

William Shakespeare. Romeo ja Julia (Tammerraamat, 2011)

romeo-ja-julia-tragöödia-viies-vaatusesSeda raamatut ma olen kunagi kooliajal lugenud, aga nüüd lugesin üle. Praegu oli seda natuke koomiline lugeda, kuigi lool on kurb lõpp. Tead juba raamatut kätte võttes, et lõpp on kurb, aga ikkagi tõi see mulle pisara silma. Koomiliseks tegi raamatu tegelaste kõne ülespuhutud stiil ja valmisolek iga solvangu peale  kohe mõõk haarata ja solvaja tappa. Tegu on muidugi väga hea raamatuga, mis edeneb kiiresti. Sisu ilmselt  on enamusel teada, aga siiski natuke kirjutan siia sellest.

Romeo ja Julia suguvõsade vahel valitseb igipõline vaen. Romeo ja Julia kohtuvad esimest korda Julia vanemate korraldatud peol. Nad kohtuvad ja armuvad. Neil õnnestub isegi salaja abielluda munk Lorenzo abiga. Pulmapäeval tapab Romeo kahjuks ühe Julia sugulase ja ta saadetakse maapakku. Samal ajal on Julia vanematel kindel plaan panna oma tütar mehele krahv Parisele.

Julia satub muidugi ahastusse ning palub munk Lorenzolt abi. Koos mõtlevad nad välja plaani, kuidas seda vältida. Plaan ei lähe kahjuks või õnneks plaanipärastelt ja tulemus on teada.