Nora Ikstena. Emapiim (Kirjastus Hunt, 2018)

emapiimTõlkinud Ilze Talberga ja Margus Konnula
224 lk.

Ma olen seda raamatut tahtnud juba selle ilmumisest saadik lugeda. Lõpuks jõudis nüüd see õige hetk kätte.

Romaan on suures osas autori enda elu põhjal kirjutatud. Raamatus kulgeb tegevus kahe tegelase silmade läbi. On üks noor tüdruk, kes on sündinud 1969. aastal, on veel tema ema, kes on sündinud 1944. aastal. Raamat kirjeldab paralleelselt mõlema naise elu nõukogudeaegses Lätis.

Tüdrukul ei ole normaalset lapsepõlve. Tema ema on temast kaugenenud, teda kasvatab ema ema (nagu tüdruk teda nimetab) ja ema kasuisa. Ema ei ole suutnud kohaneda oma eluga, tal on depressioon ning ta üritab ka enesetappu. See noor tüdruk on oma emale nagu ema. Teeb talle süüa, koristab, hoolitseb tema eest ja muretseb, et ema ikka elaks.

Ema ei ole saanud oma mõtetega rahu. Ta ei suuda taluda valitsevat võimu. Elu tundub talle nagu valskust täis ja pinnapealne olevat. See elu ei ole õige, mida nad elavad. Ta tunneb, et see on elu raiskamine. Samas ei oska ega saa ka midagi muuta.

Raamat on kirja pandud lihtsas keeles ja seda on hea lugeda, olenemata teema raskusest. Kõige olulisemaks teemaks on siin muidugi emadus, aga veel on päevakorral võimu ja usu küsimus ning muidugi vabadus. Noor tüdruk ei oska unistadagi sellest, et kord oli Läti vaba riik, aga tema ema teab seda ja ei suuda leppida praeguse võimuga. Emapiim on siin raamatus võimas sümbol. 

Mulle väga meeldis see raamat. See läks mulle hinge. Ilusad kollased kaaned varjavad raske sisuga raamatut. Lugedes seda raamatut, jookseb tegevus nagu filmina silmade eest läbi. Elasin kogu südamest nendele tegelastele kaasa. Kellel see veel on lugemata, siis igal juhul soovitan.

Sõsara sõrmeluud (Hunt, 2018)

sõsara-sõrmeluud-naised-eesti-muinasjuttudesKoostanud Merili Metsavahi
Illustreerinud Britt Samoson
230 lk.

Kui see raamat raamatukokku saabus, siis hoidsin seda käes ja mõtlesin, et see võib päris hea olla. Tookord ma teda ei võtnud, aga peale seda, kui olin kuulnud positiivset vastukaja, siis lisasin ennast järjekorda sellele. Ja ma ei kahetse, et seda raamatut lugesin.

Siin kogumikus on eesti muinasjutud, mille peategelasteks on  naised. Valdav osa neist juttudest on seni avaldamata, kuid mõned lood ja motiivid olid mulle tuttavad. Raamat on jaotatud viieks peatükiks: meheleminek ja naisevõtt, õde ja vend, abielu, kasuema ja võõrastütar ning abielu loomaga. Siin on kokku 30 imemuinasjuttu. Iga peatüki lõpus on ka antud teema kohta väike kokkuvõte. Autor on need ümber jutustanud tänapäevasesse keelde, aga siiski originaalilähedaseks. Enamus jutte on kogutud setu aladelt.

Mulle meeldis. Kõige rohkem vast need viimased, kus oli juttu abielust loomaga. Neid oli hea ja mõnus lugeda. Ka teisi oli huvitav lugeda. Mis mind natuke üllatas, oli nende muinasjuttude vägivaldsus. Alates sellest, kuidas õde-venda vanakurja perses õlut tegid ja lõpetades muinasjuttudes tavapärasema kurja kasuema vägivallast eelmise naise tütarde vastu. Tapeti ikka väga palju ning mitmel eri viisil. Aga lugemist see ei seganud, sest ikkagi muinasjutud ju.

Igatahes mina julgen täiskasvanutele soovitada. Lastele ei soovita, sest vägivalda on tõesti palju. Neid muinasjutte ei ole leebemaks silutud. Lisaks on raamat omapärase ja kauni kujundusega. Mul on väga hea meel, et seda raamatut lugesin.