Mike Pitts. Kuningas asfaldi all (Argo, 2017)

kuningas-asfaldi-all-kuidas-arheoloogid-leidsid-richard-iiiTõlkinud Triin Olvet
288 lk.

Juuli teaduskirjanduse väljakutse teema tundus mulle esmalt päris raske – arheoloogia. Mulle ei meenunud ükski selle valdkonna raamat. Seisin siis raamatukogus riiuli ees ja mitte midagi ei tundunud köitvat. Valisin seekord üsna suvaliselt raamatu. Õnneks ei pidanud pettuma. Lugu edenes kiiresti ja oli küllalt köitev. Mind jäi kohati häirima natuke ülespuhutud stiil. Natuke nagu reklaamimaiguline, aga siiski soovitan lugeda, sest käsitleb olulist teemat.

Kõik see algas puhtast juhusest ja sellest, et Philippa Langley’l oli idee, kus kohas võiks asuda kurikuulsa Inglise kuninga Richard III haud. Õnneks idee teostus, asuti Leicesteri sotsiaalameti parklas kaevama ja leiti jäljed vanast kirikust ja haud, milles oli tugevalt kõverdunud selgrooga ja sisselöödud kolbaga luukere.

See on raamat, mis kirjeldab, kuidas ühe ideega hakati tööle, kuidas algas kaevamine ja millised tegevused järgnesid pärast luukere leidmist ning kui kaua võttis aega, et ideest saaks tegu. Seda oli huvitav lugeda, mida kõike on tänapäeval võimalik luude järgi teada saada. Mida ta sõi, kas ta oli vaene või rikas ja milline ta võis välja näha. Soovitan lugeda kõigile arheoloogiahuvilistele, aga ka teistele, keda huvitab ajalugu ja teadus.

Sarah Gristwood. Kuningannade mäng (Argo, 2018)

kuningannade-mängTõlkinud Piret Ruustal
430 lk.

Nagu juba pealkirjast järeldada võib, siis keskendutakse selles raamatus kuningannadele, kes valitsesid 16. sajandil Euroopat.  Näiteks Kastiilia Isabel, Aragoni Katherine, Mary Tudor, Savoia Louise, Navarra Marguerite, Jeanne d’Albret, Anne Boleyn ja Elizabeth Tudor. Enamus nendest nimedest olid mulle tuttavad, välja arvatud Savoia Louise ja Jeanne d’Albert.

Selle sajandi üheks märksõnaks võikski olla naiste võim. Teiseks oli kindlasti usk. Nimelt algatas Martin Luther reformatsiooni. See ei meeldinud muidugi Euroopas valitsevale katoliku kirkule, kes nägi õigusega selles endale ohtu. Usk jagaski Euroopa kaheks ning tekitas mitmeid vastasseise ning viisid ka sellise koletu teoni nagu Pärtliöö veresaun.

16. sajandil ei olnud naisvalitsejatel sugugi kerge valitsejaks üleüldse saada või olla. Oldi ju harjunud seisukohaga, et naised on nõrgem sugu ning valitsema peaksid ikka mehed. Kui naine saigi võimu juurde, siis tavaliselt, kas abielu kaudu või regendina alaealise troonipäriija asemel kuni troonipärija täisealiseks saamiseni. Ja kui naine saigi ise võimu juurde ilma meheta, siis eeldati kohe, et ta abiellub, et mees võiks võimu üle võtta. Mõned andsidki survele järele, aga mitte kõik (näiteks Elizabeth Tudor).

Raamat ei olnud just kergete killast. Väsinud peaga ei saanud seda lugeda, sest infot oli palju ja pidin kogu aeg kaasa mõtlema. Alguses olid tegelaste nimed ka sarnased (kuninglikud pered on vist kindlaks jäänud mõnedele nimedele) nii, et väga hoolega pidin jälgima, kellest jutt. Aga oli huvitav lugeda võimumängudest, kuidas sõlmiti liitlassuhteid ning saadi õigused erinevatele territooriumitele. Muidugi peamine vahend liitlaste leidmiseks olid abielusidemed ja selle käigus liigutati tütreid, õdesid, nõbusid ja muid naissoost sugulasi nagu malenuppe. Samuti oli huvitav jälgida, kuidas need naised valitsemisega hakkama said ning nende omavahelisi suhteid. Mõned ei tulnud kõrge mängus toime, aga teised selle eest olid vägagi võimekad. Ühesõnaga huvitav ja hariv lugemine ning värskendas mälu ajaloo vallas.

Soovitan raamatut eelõige ajaloohuvilistele, aga ka teistele, kes soovivad endale teadmiseid juurde saada või värskendada. Raamat on ilmunud sarjas Terra Feminarium, mis ongi keskendunud naistele ja nende rollile ajaloos. Samas sarjas on veel ilmunud kaks raamatut ning nüüd mul on huvi ka nende vastu.