Mindy Mejia. Hattie Hoffmani viimane vaatus (Päikese Kirjastus, 2017)

hattie-hoffmani-viimane-vaatusTõlkinud Kristina Uluots
333 lk.

Kui eelmine raamat mind kohe kaasa ei haaranud, siis käesolev kütkestas mind kohe esimestest lehekülgedest. See oli tõeliselt põnev kuni lõpuni välja.

Tegevus antakse edasi kolme tegelase kaudu. Loomulikult on üheks tegelaseks Hattie, siis veel politseiuurija Del ja Hattie õpetaja Peter. Tegelasi on rohkemgi, aga nende kaudu jutustatakse meile lugu. See lugu on ülimalt põnev. Asi algab sellega, et vanast küünist leitakse Hattie Hoffmani laip. Kes ta tappis ja miks, see selgub alles raamatu viimastel lehekülgedel.

Hattie on pealtnäha eeskujulik ja viisakas õpilane, aga peatselt selgub, et ta kannab vaid erinevaid maske. Hattiele meeldib näidelda, aga ta ei tee seda mitte ainult teatrilaval, vaid ka kodus, koolis ning on seda teinud terve oma elu. Põhjust teda tappa, on mitmel inimesel.

Raamatus hargnebki kõik lugeja ees tükk tüki haaval lahti. Me saame kaasa elada viimasele aastale Hattie elus. Mis ja miks nii juhtus? Äärmiselt kaasahaarav raamat, mis pakkus ootamatuid pöördeid. Ma olin juba kindel, kes mõrvar on ja ikka suutis autor mind üllatada. Mõnikord kipub põnevikel lõpp kuidagi ära vajuma, aga seekord mitte. Minule selline lõpp sobis. Ei saa raamatust väga palju rääkida, muidu teil pole põnev lugeda.

Väike hoiatus ka. Alustage selle lugemist siis, kui teil on aega. Väga raske on raamatut käest panna. 😀

Advertisements

Jaak Urmet. Linn linnas: minu raamat Lasnamäest. Aastad 1980 – 2001 (J&U, 2017)

linn-linnas-minu-raamat-lasnamäest365 lk

Seekord on minu raamatututvustus ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Nagu pealkirigi juba reedab, on tegemist raamatuga Lasnamäest. Aga mitte ainult. Päris põhjalikult on edasi antud ka autori enda kujunemislugu kirjanikuks. Jaak Urmet on ise pikalt Lasnamäel elanud, sealt ilmselt pärineb ka raamatu idee. Raske oli minul seda lugeda, sest tekst on äärmiselt sisutihe. Mul oli seda raamatut lugedes tunne, et autor tahab kõik südame pealt ära rääkida ja seda juttu on palju. Võib-olla sellest tingitult tundub raamat kohati hüplik ja pinnapealne. Sellest hoolimata ei ole raamat halb. Äratundmisrõõmu ikka leiab. Mis siis, et ma ei ole Lasnamäel sündinud. Me oleme enam-vähem ühel ajal sündinud ning tänu sellele ma seostasin end ka mõnede asjadega, millest ta siin kirjutab. Mind tabas äratundmine, et jaa, meil oli ka nii või me tegime ka sedasi.

Raamatu esimene pool keskendub rohkem Lasnamäele ja autori lapsepõlvele ning kooliaja algusele. Mulle meeldiski see osa raamatust kõige rohkem. Ma ei ole põline lasnamäelane, aga olen siin elanud vist juba seitse aastat vähemalt. Lasnamäe kujunemisest saab siit päris hea ülevaate. Erinevatest tänavatest ja piirkondadest. Näiteks mis nime nad vanasti kandsid ja milliste bussidega sõita sai.

Paljud arvavad siiamaani, et Lasnamäe on mingi õudne ja kole urgas, et normaalsed inimesed seal ei ela. Autor selgitab enda elukogemuse kaudu, et tema midagi sellist ei näinud. Eks loomulikult ole ka Lasnamäel koledaid asju (narkomaanid, pätid), aga neid leidub ka teistes linnaosades. Jaak Urmet püüabki raamatuga öelda, et Lasnamäge ei tasu karta. Siin on täiesti rahulik elada ja rohelist loodust on ka piisavalt.

Mulle meeldis ka see, kuidas autor kirjeldab oma lapsepõlve ja koolitee algust. Sellise mõnusa ja muheda stiiliga. Eks tuli endagi kooliajast nii mõndagi tuttavat ette. Näiteks erinevate asjade kogumine ning teistega vahetamine, kui tulid telekasse uued huvitavad seriaalid ning pärast nende üle arutamine ja loomulikult erinevate laulusõnade vihikusse ümberkirjutamine. Nostalgia tuli peale seda lugedes.

Edasi tuleb palju juttu klassikaaslastest ja muusikast. Loetletakse üles kellega ta suhtles ja mis bände kuulas. See osa oli minu jaoks paraku natuke tüütu. Bändidest paljud olid mulle võõrad ning need nimed ei öelnud mulle suurt midagi. Autorile olid nad selle eest üliolulised.

Loomulikult ei saa üle ega ümber kirjandusest. Autor annab ülevaate millised kirjanikud on Lasnamäel elanud ja kajastab põhjalikult enda kirjandustee algust. Samuti väidab ta, et eesti luule algas Lasnamäelt.

Raamatu kaaneümbris on kaunilt kujundatud ja selle siseküljelt leiab Lasnamäe kaardi. Lisaks on raamatu keskel fotod Lasnamäest, kust leidsin jällegi äratundmisrõõmu. Eriti põnev oli vaadata vanu fotosid ja näha, millised need kohad vanasti olid. Täna juhtusin jalutama autori kodumaja eest läbi ning kasutasin Lindakivi puiesteed, mida autor mitmel korral mainib ning kustkaudu kulges tema koolitee.

Soovitan raamatut silmaringi avardamiseks lugeda. Eriti, kui olete Lasnamäe huviline ja teid huvitab ajalugu ning kirjandus. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et raamat on Lasnamäest aga samas ka autobiograafiline ning kirjeldab ka autori põlvkonna elu 1980-ndatel ja 1990-ndatel.

Heljo Mänd. Liivalaia (Petrone Print, 2017)

liivalaia224 lk

Lõpetasin selle raamatu tegelikult juba eile õhtul, aga ma ei tahtnud sellest siis kirjutada. Tegelikult ei taha praegugi. Asi pole selles, et tegu oleks halva raamatuga, seda mitte. Minu jaoks oli see raamat lihtsalt ängistav ja seda lugedes muutusin ka mina ängi täis ning mulle ei meeldi see tunne.

Raamatus jutustab Heljo Mänd oma algkoolipõlvest ja ka hilisemast ajast Liivalaias. Jutustab seda erinevate pildikeste ja algkoolikaaslaste kaudu, ehk siis peatükkide pealkirjad on enamasti klassiõdede nimedega. Mitte küll kõik, aga enamus. Nendes on mingi killuke klassiõest (see ei ole alati positiivne, vahel ütleb isegi päris karmilt) ja siis kandub autori mõte mingitele muudele seostele.

Minu jaoks raske lugemine. Miks? Sest kohati ma tajun tekstis sünguse allhoovust. Ta viitab ja räägib päris palju aja ja mälestuste põrmuks saamisest, oma unenägudest ning surmast. Mõne koha peal mul tekkis segadus, kas ma loen nüüd autori unenäost või on see ka tegelikkus. Kohati oli tal vist endalgi raskuseid.

Ma olen ju ennegi süngeid raamatuid lugenud, aga käesolevast teosest ei osanud seda oodata. Mänd on minu silmis ikka rõõmsameelse mulje jätnud. Vähemalt tema lasteraamatute põhjal olen oma arvamuse kujundanud. Tõsi küll, tema täiskasvanutele mõeldud raamatuid ma pole lugenud.

Süngusest hoolimata on tegemist huvitava raamatuga. Huvitav oli lugeda tolle aja elust. Kes süngust ei pelga, siis soovitan lugeda. Ja veel üks asi. Raamatu keel on väga ilus ja poeetiline.

Mälestused elavad omatahtsi, meist lahus. Aeg-ajalt tulevad nagu kalad järve sügavusest pinnale, et õhku hingata, ja kaovad tagasi pimedusse, kus neil ei ole pime. (lk. 110)

 

Mihkel Mutt. Mõtted (Kultuurileht, 2017)

e-raamat-mõtted104 lk.

See on esimene Mihkel Muti raamat, mida lugenud olen, aga tundub, et tuleb temaga veel tutvust teha, sest käesolev teos sobis mulle hästi. Õnneks on kodus ootamas üks tema populaarsematest raamatutest “Eesti ümberlõikaja”. Ehk jõuan varsti ka selleni.

Mida ikka teise inimese mõtetest arvata? Kas nendega nõustuda või mitte, sõltub juba inimesest endast. Mina üldjuhul jäin raamatuga rahule. Mõni arutelu läks minu jaoks natuke liiga filosoofiliseks ja oli raske süveneda.

Tegelikult ma lugesin seda e-raamatuna telefonist, siis kui parajasti oli nii palju aega, et üks või paar mõttekest läbi lugeda. Näiteks lõuna ajal tööl. Ja mul on tunne, et ma võiks nüüd jälle seda otsast alustada, mis siis, et alles lõpetasin. Tegemist on õhukese raamatuga, aga sellest hoolimata on autor jaganud oma mõtted kuude ossa.

Millest siis Mutt mõtleb? Või kellest? Eks ikka inimesest, ühiskonnast, ajaloost, usust ja kultuurist, inimese mälust, vananemisest. Väga palju on juttu kirjandusest, aga eks see ole ka arusaadav. Rohkem ei lahkakski neid. Lugege ja nautige! Mina soovitan.

Mõned mõtted ahvatluseks.

Lollidest

Loll on loll, ükskõik, kas noor või vana. Vana loll on sellepärast nukker nähtus, et näe, nii vana, aga ikka pole targaks saanud, surebki lollina. Aga vanal lollil on tulnud ajaga kaasa mõned omadused, mis siiski teda natuke huvitavamaks teevad. Aeg õilistab! Noor loll võib küll kunagi targaks saada, aga seni on just tema see pärisloll, ehe loll, see tähendab, kelle „tegemiseks” on kulunud 110 protsenti lollust. (e-raamatus lk. 24, paberkandjal võib see erinev olla).

Lugemine on vastutulek

Vanasti oli kindlaim viis, kuidas ebameeldivast isikust viisakalt vabaneda, talle raha laenata. Pärast seda vältis too sind tavaliselt tükk aega. Tänapäeval ei pruugi see võte nii hästi töötada, finantsmaailmast näeme, et võlg pole võõra, vaid ikka enda oma. Nüüd on üks teine võimalus, kuidas sama eesmärk saavutada. Tõsi, see kehtib ainult teatud ringkondades. Kolleegile, kellega sa ei taha enam tegemist teha, tuleb pihku pista oma paks käsikiri ja öelda, et kahe nädala pärast küsid talt selle kohta arvamust. Suure tõenäosusega väldib kolleeg sind pärast seda kaua. Keegi ei viitsi enam midagi lugeda. (lk.44)

Valgustatud ja valgustamata rahvuslus

Rahvuslus on kopiraiterluse vorm. Intellektuaalne ausus ei lase arukal inimesel mõelda, et tema rahvus on teistega võrreldes midagi põhimõtteliselt erilist. Selle asemel – kui tal on süda õige koha peal – ta möönab, et ka tema rahvus on väärtuslik nagu teisedki. Sellest jääb aga turul väheks. Nii nagu konkureerivate brändide tootjad kuulutavad, et nende kaup on parim, ilma seda ise uskumata, nii ei saa ka valgustatud rahvuslane piirduda väärikalt tagasihoidliku väitega, et „meie oma pole teistest kehvem”, „Kas siis selle maa keel” ja muud seesugust. Temalgi tuleb oma trummi taguda, nii et ümberkaudsetel kõrvad lukus. (lk. 73)

Florian Illies. 1913. Sajandi suvi (Tänapäev, 2017)

1913-sajandi-suviSeekord sattus mu teele üks väga kummaline raamat. Raamat koosneb erinevatest jutukestest-lõikudest, mis toimus aastal 1913. Need on ajaliselt liigendatud kuude kaupa. Jaanuarist detsembrini.

1913. aasta, mis teadupärast eelneb I maailmasõjale on kohati muretu ja lõbus, samas ka täis ängi ja maailmavalu. Osad kardavad sõda, samas väidab inglise poliitik Norman Angell, et mingit sõda ei tule, sest riigid on majanduslikult üksteisest liiga sõltuvad.

Enamus juttudest keskenduvad kunstile, kirjandusele ja kultuurile. Sekka ka mõni poliitik, teadlane ja leiutaja ning vähemalt minu jaoks täiesti tundmatuid tegelasi. Ka lihtsalt seltskonnategelasi, kelle nimi ei ütle tänapäeval enam midagi. Kuna raamatu autor on ise sakslane, siis mõistagi on suurem rõhk sakslastel.

Palju tuleb juttu sellistest tegelastest nagu Freud ja Jung, Picasso, Kafka, Rilke, Thomas ja Heinrich Mann jne jne. Loomulikult ei jäeta mainimata Hitlerit ja Stalinit. Peale nende on veel palju muid igasuguseid minu jaoks tundmatud tegelasi. Juttu on nende tegemistest ja eraelust, armuvalust ja suhetest. Nende mõtetest ja filosoofiast.

Miks see raamat mulle kummaline tundus? Esiteks tundusid need jutud mulle seosetult kokku pandud, üksteisega mitte haakuvad. Tundus, et neid seob ainult see, et nad on toimunud ühes kuus. Hiljem ma harjusin sellega, nii et raamat kõige hullem ei tundunudki, aga siiski oli ta minu arvates natuke igav. Võib-olla sellepärast, et paljud tegelased olid tundmatud.

Minus tekitas natuke segadust ka see, et raamat on ilmunud Tänapäeva Punase raamatu sarjas. Seal on ilukirjanduslikud raamatud, kuid “1913. Sajandi suvi” on pigem kultuurilooline kui ilukirjanduslik.

Mõned näited raamatust:

1913. aasta esimene sekund. Pimedas öös kaigub lask. On kuulda plõksatust, sõrm päästikul tõmbub pingule, järgneb teine kume lask. Alarmeeritud politsei ruttab kohale ja võtab laskja otsemaid kinni. Tema nimi on Louis Armstrong.
Kaheteistaastane oli tahtnud varastatud revolvriga tervitada uut aastat New Orleansis. Politsei pistab ta kongi ja saadab ta juba 1. jaanuari varahommikul parandusasutusse Colored Waif’s Home for Boys. Ta käitub seal nagu metsaline, nii et asutuse juhataja Peter Davis ei leia muud nõu, kui poisile trompet pihku pista (tegelikult oleks ta tahtnud poisile vastu kõrvu anda). Louis Armstrong jääb ühtäkki vait, võtab pilli vaat et õrnalt vastu ning tema sõrmed, mis veel eelmisel õhtul olid närviliselt näppinud revolvri päästikut, tajuvad nüüd taas külma metalli, kuid paugu asemel meelitab ta sealsamas direktorikabinetis trompetist välja esimesed soojad, ürgselt jõulised helid. (lk 9)

Preisi printsess Victoria Luise ja Ernst August von Hannover suudlevad jaanuaris esimest korda. (lk 20)

3. augustil lämbub Berliini ääremail Jungfernheides liivahunnikus üks artist. Tema kunst seisnes selles, et ta suutis olla kuni viis minutit elavalt maetud.
Ent sel päeval unustas trupijuht suures jutuhoos artisti sootuks ära ning hakkas teda kahjuks alles kümne minuti pärast välja kaevama. (lk 190)

Frédéric Gros. Kõndimise filosoofia (Tallina Ülikooli Kirjastus, 2016)

gros_kaas_selg 30.inddKohe, kui nägin, et sellise pealkirjaga raamat on ilmunud, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Mulle meeldib kõndida ja olla oma mõtetes, vahel ka lihtsalt muusikat kuulates ja ennast muudest asjadest välja lülitades.

Kõndimine on siiski ka tänapäeval väga suur osa meie igapäevaelust. Aitab meil peale pikka päeva lõõgastuda või lihtsalt mõtteid selgeks saada, annab meile energiat ja rõõmu ning pakub ilusaid vaateid, kui looduses käia. Või lihtsalt minna punktist A punkti B.

Autor räägib kõndimisest nii isiklike kogemuste kaudu kui ka erinevate filosoofide vaatenurgast. Ta selgitab, miks käimine on oluline. Mitte ainult meie füüsilise tervise seisukohast vaid ka vaimsest. Räägib kõndimise erinevatest vormidest – matkamine, palveränd, jalutamine ning lihtsalt ühest kohast teise liikumisviis.

Autor käsitleb oma raamatus mitmeid suuri filosoofe, kes armastasid kõndida (Nietzsche, Rimbaud, Rousseau, Thoreau, Nerval, Kant, Gandhi, Hölderlin). Tutvustab nende elu ja suhtumist kõndimisse. Ja nemad kõndisid palju ning pikki vahemaid. Ikka päevi ja sadu kilomeetreid. Kahjuks ei hellitanud saatus neid. Kes läks hulluks, kes jäi haigeks.

See raamat ei ole kindlasti mitte lihtne lugemine, aga samas on see keeleliselt nii ilus. Tänud tõlkijale. Peab kõvasti keskenduma, sest raamat on filosoofiline. Vähemalt mina pidin kohati mõnda lõiku mitu korda üle lugema. 😀 Samuti on see tihedalt seotud usuga. Ma veendusin jälle, et filosoofia ei ole siiski päris minu teema, kuigi raamatut soovitan lugeda! Ma sain siit palju häid mõtteid ja lugemissoovitusi.

 

Indrek Koff. Kirju koer (Härra Tee & proua Kohvi, 2014)

kirju-koerVahelduseks üks lasteraamat. Raamat koosneb erinevatest juttudest, kus tegelasteks on erinevad loomad ja mõned inimesed. Tegelasteks on näiteks väsinud ja kurb rebane, ahne jänes, pelglik kala, koba krokodill ning väikesed karud-mõmmid. Mõnusa fantaasiaga ja keeleliselt hästi kirjutatud raamat. Pildid on joonistanud Marion Undusk.

Väike katkend ühe kassi mõtetest: Nüüd oli Onu Paul tööle ära läinud, aga Minni konutas ikka veel pahaselt ja natuke nukralt voodi all. “Ei tea, miks mina pean teda iga päev üles äratama? Ma ka ei viitsi kogu aeg esimesena tõusta. Vaat kui hakkangi nüüd hommikuti siin voodi all passima, mis siis?”

“Mingeid hiiri ma ka enam püüda ei kavatse, püüdku ise, kui tahab. Miks ainult mina pean, ah? Ei mõtlegi! Ja küürida ma ennast enam ei viitsi, aitab küll. Kui Onu Paul tahab, et ma haisema ei läheks, las siis peseb ja kuivatab mind ise. Minul on igatahes targematki teha. Mitu raamatut on pooleli, lugeda üldse aega ei ole!” (Minni, lk 43-44).

Vot niimoodi need tegelased mõtisklevadki oma elust ja olust. Lastele pakuvad ilmselt rohkem lugemisrõõmu kui mulle. Selline kerge ja kiire lugemine. Mulle tundub, et need sobiksid hästi unejuttudeks.