Barbara Freethy. Pikse küüsis (Ersen, 2018)

pikse-küüsis-pikselöögi-triloogia-2-raamatTõlkinud Ketlin Tamm
288 lk.

Vahelduseks selline kerge ja lihtsam lugemine. Eriti oma peakest kaasa mõtlemisega vaevama ei pea, sest raamat on etteaimatav, aga ajaviiteks sobib selle lugemine küll.

Noor, äsja residentuuri lõpetanud arst Katherine Barrett mõtleb parajasti, kuidas oma eluga edasi minna, kui ta saab oma vennalt TJ-lt kõne, milles too väidab, et teda jälitatakse ning ta plaanib Mehhikosse kaduda.

Katherine ei saa seda asja niisama jätta ning tõttab venda päästma. Selleks peab ta kuidagi Mehhikosse saama ning ta palkab Jake Monroe, et too naise lennukiga kohale viiks. Katherine ja Jake olid kümme aastat tagasi paar ning naine ei oska arvata, kuidas mees tema palvele reageerida võib.

Nad asuvad teele, kuid mõne aja pärast puhkeb torm ning nende lennuk saab välgutabamuse ning nad kukuvad alla. Nad elavad selle üle, kuid peavad sellest eluga pääsemiseks koostööd tegema.

Mulle meeldis sarja esimene osa “Tormi kütkeis” rohkem. Teine osa tundus kuidagi nii naiivne. Lauseehitus oli kuidagi nii lihtlabane. Ma ei tea, kas autor kirjutaski päris nii või on asi ka tõlkijas. Nendel kahel raamatul on erinevad tõlkijad. Muidugi ei saa kõike ka tõlkija kraesse ajada, eks autorgi ole siin natuke jama kirjutanud. Näiteks, vaevalt, et puu süttib paljalt sellest, et sa tikuga ta süütad. Eriti kui eelnevalt on olnud torme, mis on kõik niiskeks teinud. Aga see selleks.

Mulle üldiselt meeldib, kui raamatus esineb müstikat, aga konkreetses raamatus tundus see natuke kunstlik. Muidugi võib-olla, et mu meeleseisund ei olnud selle lugemiseks õige. Sellest hoolimata loodan, et ka sarja kolmas osa eesti keelde tõlgitakse, sest tahaks ju ikkagi teada, kuidas asi lõppeb ja kes need kurjamid siis on.

Soovitan neile, kes otsivad natuke lihtsamat lugemist. Näiteks enne magama minekut on ideaalne lugemine. Aju saab puhata.

Advertisements

Linda Goodnight. Saladuslik veski (Ersen, 2017)

saladuslik-veskiTõlkinud Ketlin Tamm
320 lk.

See oli üks kerge ja mõnus raamat, vahelduseks erinevatele süngetele raamatutele. Tegemist on sarja kolmanda osaga. Esimesed kaks osa on “Mälestuste maja” (2016) ja “Vihmavarblane” (2017). See on üks suurepärane sari.

Honey Ridge’i väikesesse linna saabub Grayson Blake, kes plaanib ehitada vana viljaveski ümber restoraniks. Tema plaanidele tõmbab hoogu maha vana veski alt leitud luud. Need luud kuuluvad inimesele, kes ilmselt tapeti mingil ajal pärast kodusõda.

Valery on Virsikuaia külalismaja kaasomanik, kelle elu ei ole korras. Tal on hinge peal üks vana asi, millega ta ei suuda rahu teha ning mis ajab teda jooma. Kui Grayson tuleb nende külalismajja peatuma, siis tunneb Valery tema vastu tõmmet. Ta üritab seda eirata, sest ta on väidetavalt meestega lõpparve teinud ning ta arvab, et Grayson on tema jaoks liiga hea. Graysonit tõmbab samuti naise poole, aga ta ei tea, kas naist on võimalik päästa tema enda käest.

Selline mõnusalt kirjutatud hea ajaviiteromaan, kus on lisaks armastusele ka natuke ajaloolist tausta. Igas Honey Ridge’i sarja raamatus on lisaks tänapäevasele tegevusele ka ajalooline tegevusliin pärast kodusõda. Nii ka siin. Seekord lahendatakse salapäraste nootide saladust. Soovitan kõigile, kes otsivad ja soovivad lugeda midagi kerget. Sobib ka nendele, kellele ei meeldi seksistseenide kirjeldused. Siin neid peaaegu ei olegi. 🙂

Linda Goodnight. Vihmavarblane (Ersen, 2017)

vihmavarblane.JPGTõlkinud Ketlin Tamm
320 lk.

“Vihmavarblane” on märksa kvaliteetsem naistekas kui “Kokku loodud“. Tegemist on Honey Ridge’i teise romaaniga (esimene osa on “Mälestuste maja“). See on sama hea, kui eelmine raamat. Võib-olla isegi natuke parem.

Hayden Winters saabub Virsikuaia võõrastemajja, et kirjutada järjekordset põnevusromaani. Ta on hästi eraklik mees. Varjab oma minevikku, sest ta tunneb oma mineviku üle piinlikkust. Samuti ei soovi ta suhet, sest ta kardab, et tal on halvad geenid ja selle tõttu läheb kõik nagunii untsu.

Carrie Riley on vaikne ja tagasihoidlik Honey Ridge’i raamatukoguhoidja. Ta kardab paaniliselt äikesetorme. Nii satub ta ühel tormisel ööl Virsikuaia võõrastemaja köögis kokku Haydeniga, kellega nad jäävad rääkima. Ühel hetkel satub sinna ukse taha üks märg poisike, keda mõlemad soovivad aidata ja kaitsta.

Endiselt ümbritseb võõrastemaja salapära. Kes seal elasid üle 100 aasta tagasi ja millist elu nad elasid? Nii nagu eelmises raamatus leidsid peategelased salapäraseid kuulikesi, nii leiab ühe ka Hayden. Samal ajal näeb ta nii reaalseid unenägusid inimestest, kes elasid seal üle 100 aasta tagasi. Mees arvab, et hakkab hulluks minema.

Väga nauditav ja kaasahaarav lugemine oli. Ilmsiks tuleb nii mõnigi saladus, saabub ootamatu ja kõikevõitev armastus. Helge ja mõnus tunne jäi peale raamatu lugemist. Üks vähestest tänapäeva naistekatest, kus ei ole seksi. Armastust saab näidata ka lihtsalt pilkude, hoolitsevate puudutuste ning lihtsalt hoolimisega. Soovitan lugeda kõigil, kes armastavad head ning mõnusat ajaviidet!

Ma olin dilemma ees, millist raamatut lugeda, nii et võtsin loosi. Ma tahan kõiki korraga lugeda, mida puhkusele kaasa võtsin, aga kuna see pole võimalik, siis tõmban loosi. Nii et “Vihmavarblaseni” jõudis järjekord tänu loosile. Järgmisena on plaanis lugeda Poldarki sarja neljandat raamatut.

Häid lugemiselamusi ja päikest! 🙂