Ketlin Priilinn. Jenny Dahlgren (Tänapäev, 2018)

jenny-dahlgren286 lk

“Jenny Dahlgren” on Rebecca Lindebergi sarja neljas raamat. Eelmised osad on minu jaoks väga huvitavad olnud ja neljas osa oli samasugune. Haaras nii kaasa, et eile alustasin ja juba täna lõpetasin. Põhimõtteliselt ühe jutiga sai läbi loetud, sest oli lihtsalt nii põnev.

Harku järve äärest leitakse tapetuna noor naine. Politsei ei leia surnukeha juurest mitte ühtegi dokumenti, rääkimata telefonist. Ainus, mis nad leiavad on hõbedast medaljon, kuhu on graveeritud nimi Jenny Dahlgren.

Rebecca on küll sünnituspuhkusel, aga kui Martin ühel õhtul tema juurest läbi astub, siis ta ei suuda vastu panna ning tahab aidata. Politsei on omadega ummikus, ei näi leiduvat ühtki niidiotsa seni, kuni toimub järgmine mõrv. Aga kas see on ikka antud juhtumiga seotud? Seda asubki politsei uurima.

Mulle meeldib, et autor laseb lugejal ohvri hingeellu pilgu heita. Mul hakkab siis ohvrist muidugi kahju ja tunnen talle kaasa. Seekordsed ohvrid surid minu meelest nii mõttetult. Välja arvatud üks, kes oli küll surma ära teeninud (ei saa rohkem sellest kirjutada, muidu teil ei oleks põnev lugeda). Tegelikku lugu, miks need inimesed tapeti, ma aimata ei suutnud. Surnud tüdruku minevikuteema kohta olid mul aimdused olemas.

Päris jõhker raamat oli, aga minule meeldis. Lugemine edenes kiiresti ning oli kaasahaarav. See peaks olema sarja eelviimane osa ning autor peaks kirjutama viienda osa ka ja siis on kõik. Ma väga loodan, et Rebeccaga viiendas osas midagi lõplikult halba ei juhtu. Igatahes mina juba jään järgmist osa ootama.

Sarja kujundus ajab mulle judinad peale.

Eelnevad osad:
Enne kui on hilja
Kas keegi kuuleb mind?
Kommionu

Advertisements

Ketlin Priilinn. Kommionu (Tänapäev, 2017)

kommionu294 lk.

Mul oli nii hea meel eelmise aasta lõpus, kui nägin, et Rebecca Lindebergi sarja kolmas raamat on ilmunud. Ma tavaliselt suhtun Eesti autoritesse teatud eelarvamusega ning ei kipu eriti neid lugema (erandiks on Minu-sari ja mõned lemmikud). Ketlin Priilinn oskab kirjutada ning ma plaanin kunagi tulevikus läbi lugeda ka teised tema raamatud, mis mul lugemata.

Seekordses osas lähevad kaduma teismelised ja nooremad tüdrukud. Rebecca, Anders, Martin, Maria ja Karl asuvad asja uurima. Alguses on kadunud kaks tüdrukut ja järsku kaob ka kolmas. Juhtlõngu eriti pole ning lõpuks leitakse ühe tüdruku surnukeha. Juhtum saab hoopis uue tähenduse. Ning siis kaovad veel neljas ja viieski tüdruk. Politseinikud püüavad välja selgitada, mis neid tüdrukuid seob, sest mingi ühine nimetaja peab nende vahel ju olema. Uurijad tammuvad paigal, kui leitakse teise tüdruku surnukeha.

Jätkuvad ka uurijate eraelulised liinid, mis on ka väga huvitavad. Rebecca on rase, Marial ja Martinil hakkab eraelu paika loksuma, Andersil seevastu on keeruline seis.

Ühesõnaga jälle üks põnev lugemine, mis haaras niimoodi kaasa, et muud tegevused ununesid. Alguses oli natuke palju heietamist, aga see möödus ruttu. Samuti oli minu jaoks natuke ebatäpsusi. Näiteks sõitsid Martin ja Karl Tabasallu ning sattusid liiklusummikusse, aga ootamatult jõudsid Tallinna kesklinna. 😀

Nendest väikestest asjadest hoolimata ootan, et ilmuks ka neljas osa ning miks mitte rohkemgi.

PS. Nimed on ka raamatu tegelastel huvitavad. Mitte ainult uurijatel, vaid ka teistel.

Ketlin Priilinn. Kas keegi kuuleb mind? (Tänapäev, 2017)

kas-keegi-kuuleb-mind296 lk.

Ma pole siia juba tükk aega midagi postitanud. Kuidagi märkamatult on aeg möödunud, aga nüüd teen selle tasa.

“Kas keegi kuuleb mind?” on Rebecca Lindebergi sarja teine raamat, kus juba esimesest osast (“Enne kui on hilja“) tuttavad tegelased uurivad järjekordseid mõrvu. Seekord kaob noor 17-aastane koolipoiss Stefan. Alguses arvatakse, et tüüp läks lihtsalt kodust minema, aga varsti leitakse metsast tema laip. Teda on päris jõhkralt piinatud. Õige varsti peale seda kaob noormehe isa jäljetult. Jälle kordub sama lugu. Mõne päeva pärast leitakse maantee äärest tema rohkete noahaavadega surnukeha. Ja siis kaob Stefani ema Mona Vaarmann.

Miks oli vaja tappa isa ja poeg? Kellele nad ette jäid? Ja kus on Mona? Nendele küsimustele hakkavadki Rebecca, Anders, Martin ja Maria vastuseid otsima. Lisaks jõuab Rebecca eraelu ootamatusse punkti.

Raamat on kirjutatud sama põnevalt ja huvitavalt nagu eelmine osagi. Väga nauditav oli seda lugeda ja pani mõtlema, et kes siis see mõrvar olla võiks. Pean tunnistama, et ma ei taibanudki seda enne, kui alles raamatu lõpus. Mõnus ajaviide, nii et soovitan lugeda.

Rebecca elus tekkis raamatu lõpus väga huvitav olukord ja siis jäi raamat pooleli. Suur oli minu rõõm, kui nüüd ühel päeval avastasin, et ilmunud on ka kolmas selle sarja raamat. Jään huviga ootama, millal seda lugeda saan.

 

Novembri kokkuvõte

Need kuud lähevad ikka uskumatult kiiresti. Varsti ongi aasta läbi. November läks minu jaoks tohutu kiirusega ja seda rõõmustavam on, et ma jõudsin siiski päris korralikult selle kuu jooksul lugeda. Kuigi lehekülgede arv jäi sellel kuul küllaltki kesiseks.

Loetud raamatuid: 12
Loetud lehekülgi: 3574
Kõige paksem raamat: Diana Gabaldon “Sügistrummid. 2. raamat” (608 lk)
Kõige õhem raamat: Robert Seethaler “Kogu elu” (120 lk)

Novembri raamatud

Ketlin Priilinn. Enne kui on hilja (Tänapäev, 2015)

e-raamat-enne-kui-on-hilja262 lk

Pole tükil ajal midagi eesti autoritelt lugenud. See viga sai nüüd parandatud. Nagu kaanepildi põhjal järeldada võib, siis on tegemist krimiraamatuga. See on esimene raamat Rebecca Lindebergi sarjast. Praeguseks on ilmunud ka teine osa, aga rohkem vist ei ole.

Rebecca Lindeberg on algaja uurija, kes koos oma paarimehega asub uurima noore ema jõhkrat mõrva.

Kõrvaltegelasi on siin päris palju ja meil lastakse nende sisemaailmast natuke aimu saada. Tegu on ladusalt loetava ajaviitekirjandusega, mis haarab kaasa ning edeneb kiirelt. Mind küll natuke häirisid pidevad nii peategelase kui ka teiste tegelaste sisemonoloogid. See muutus kohati tüütuks heietamiseks. Ma saan aru, et on vaja tegelasi lahti kirjutada, mis neid tegutsema ajendab ja mis neid kujundanud on, aga seda oli liiga palju. Kohati tundus nagu tegelased oleksid liiga ideaalsed.

Muidu eesti kirjaniku kohta päris hea tulemus. Mõrvarit ma ei oleks osanud pakkuda, aga see ilmselt on hea. Ei ole etteaimatav. Võtan varsti ka sarja teise raamatu käsile. Julgen soovitada, kes soovivad mõnusat ja haaravat lugemist pimedateks õhtuteks.