Kelly Rimmer. Kui ma su kaotasin (Ersen, 2017)

kui-ma-su-kaotasinTõlkinud Anu Rooseniit
328 lk.

Ma pole siia juba vist nädal aega midagi postitanud. Seda põhjusel, et lugemine ei edene hetkel praktiliselt üldse. Tunnen, et olen väsinud ja kuidagi ei jaksa. See ilmselt natuke mõjutab ka mu arvamust antud raamatust, kuna sellega läks ikka liiga palju aega. 328 lehekülje lugemiseks nädal, on ikka liiga aeglane tempo.

Raamatu algus mulle väga meeldis. Emotsionaalne ja hinge minev. Keskel hakkas see emotsionaalsus mind rõhuma ning mida rohkem lõpu poole, seda raskem lugeda oli. Emotsionaalselt raske. Teemaks on kahe inimese suhe. Kuidas nad teineteist leiavad ning miks hakkab kõik viltu vedama.

Leo ja Molly abielu on karil, kuigi nad endiselt armastavad teineteist. Need kaks on nii erinevad, kui veel olla saavad. Molly on valge, rikaste vanemate laps, keda on kogu elu hellitatud. Leo on aborigeen ning pärit vaestest oludest. Kõigele lisaks ei suuda Molly isa nende abieluga leppida.

Leo töötab sõjakorrespondendina ning ta seab ennast pidevalt ohtu. Molly ei suuda sellega leppida. Leo ei suuda aga leppida Molly rikkusega ning tekivad pidevad tülid. Nad on lahutuse äärel, kui Leoga juhtub õnnetus, mille tagajärjel ta jääb ratastooli ning kaotab osaliselt mälu.

Raamat on jaotatud kahte ossa ning kirjutatud mõlema tegelase vaatevinklist. Alguses meenutab Leo minevikku ning Molly räägib käesolevast ajast. Teises osas on vastupidi. Suhet lahatakse mõlemast vaatenurgast, et teada saada, mis läks valesti ja kas seda on võimalik veel parandada.

Senised Kelly Rimmeri raamatud on mulle väga meeldinud. Käesolev ei avaldanud mulle sellist mõju nagu eelnevad. Võib-olla on põhjuseks tõesti väsimus, aga ei suutnud seda nautida nii nagu eelmiseid.

Kelly Rimmeri raamatud, mida olen lugenud:

Salajane tütar (Ersen, 2016)
Ema pihtimus (Ersen, 2017)

Advertisements

Kelly Rimmer. Ema pihtimus (Ersen, 2017)

ema-pihtimusTõlkinud Tiina Kanarbik
320 lk.

Olen lugenud samalt autorilt veel ühte raamatut – “Salajane tütar“. Kuna eelmine meeldis, siis võtsin ka romaani “Ema pihtimus” käsile. Seda lugedes tekkis mul terve rodu erinevaid tundeid. Peamiselt viha, aga ka kurbus ja lõpuks oli hea meel, et Olivia sellest olukorrast välja pääses.

Sündmuseid antakse edasi kahe tegelase vaatevinklist. Nendeks on Olivia ja Ivy ning nad on omavahel seotud ühe mehe Davidi tõttu. Nimelt on David Olivia mees ning Ivy poeg. Lugu algab nii, et sündmused on juba toimunud ning naised jutustavad sellest oma meenutuste kaudu.

Juhtus üks kohutav sündmus, mis mõjus Oliviale rängalt ning ta püüab paraneda. Ühel päeval otsustab David ennast ära tappa, mis minu jaoks oli natuke üllatav, sest tavaliselt perevägivallatsejad ei ole enesetapjalike kalduvustega (vähemalt minu arvates).

Igatahes see lugu, mis nendel lehekülgedel jutustatakse on võigas ja kole, aga ometi haaras kaasa, sest lootsin, et ehk lõppeb Olivia jaoks kõik siiski hästi. Tegemist on raske ja masendava looga, kus väliselt oleks tegemist nagu musterperekonnaga, aga tegelikult on see naise jaoks põrgu. Tundsin Oliviale kaasa ning muretsesin tema pärast.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis jutustavad naine ja ema oma lugu mõlemad vaheldumisi. Kui Olivia pani endale kaasa tundma, siis Ivy lugu ajas mind tõsiselt vihale. Esiteks juba see, kuidas ta oma ainust poega kasvatas. Tema poeg peab olema igal alal parim ning ta on teistest erilisem. Seda siis sisendati Davidile. Ilmselt sellepärast, et Ivy enda unistused jäid rasedaks jäämisega unustuse hõlma ning ta jäi koduseks emaks, kes pole kunagi tööl käinud. Tema ainukeseks hobiks ja huviks oli tema poeg. Mind ajas nii vihale, kuidas ta kogu aeg oma poega ülistas ning ei näinud üldse tema vigu.

Vägivalla kalduvused lõid Davidil välja juba lapsena, aga ema ei tahtnud näha või ei näinudki neid. Ikka olid kõik teised Davidi hädades süüdi. David pole ju võimeline kellelegi liiga tegema. Ivyle ei meeldinud ka Olivia ning ta üritas pidevalt nende suhet õõnestada. See viis lõpuks kohutavate tagajärgedeni. Ivy puhul vihastas veel see, et ta teadis, et David peksab Oliviat, aga ta õigustas oma poega ning ei võtnud midagi ette vägivalla peatamiseks.

Ma võiks vist sellel teemal veel pikalt vahutada, aga soovitan raamatut lugeda. Raamatu teema on küll raske ja sünge, aga pani kaasa mõtlema.

Aprilli kokkuvõte

Aprill on tänaseks ajalugu ja aeg teha kokkuvõte loetud raamatutest. Aprill oli mu lugemistes väga hea kuu. Jõudsin lugeda 12 raamatut ja kaks on praegu lugemises. Leian, et see on minu kohta edukas. Pealegi olid kõik päris head raamatud. Kuidagi sinine pilt tuli seekord. Meeldivat lugemist 🙂

Loetud raamatuid: 12
Lehekülgi kokku: 3658
Kõige paksem raamat: Susan Wiggs “Ookean meie vahel” (382 lk)
Kõige õhem raamat: David Jonsson “Kõhusõber” (172 lk)

Aprilli raamatud

Kelly Rimmer. Salajane tütar (Ersen, 2016)

salajane-tütarTõlkinud Tiina Kanarbik
304 lk.

Üks mõnus ajaviiteraamat sai jälle loetud. Kustumatut muljet just ei jätnud, aga häda polnud ka midagi. Sisust siis niipalju, et puudutab lapsendamist. Väga valusad teemad.

38-aastane Sabina saab teada, et ta on rase. Ta on oma mehega väga õnnelik selle uudise üle ja ei jõua ära oodata, millal saab seda oma vanematele öelda. Vanemad aga ei reageeri üldse ootuspäraselt. Ema on väga endast väljas ja põhjus selgub õige pea.

Sabina ei suuda uskuda, et ta on lapsendatud. Ta on alati arvanud, et on oma ema ja isa moodi. Nüüd selgub, et see kõik oli illusioon. Ta ei tea enam, kes ta on. See lõi tema maailma segi.

Kui Sabina asub asja uurima, siis selgub, et vanemad ei taha talle rohkem midagi öelda. Nagu peaks Sabina sellega leppimagi, et on lapsendatud ja rohkem seda asja mitte puudutama.

Vanemad eeldavad, et nende elu peaks edasi minema samamoodi, aga Sabina ei suuda sellega leppida. Ta asub uurima enda lapsendamisega seonduvat saladust. Naise eesmärgiks on kohtuda oma pärisemaga, kes ta hülgas. Ta tahab teada miks.

Raamat on kirjutatud väga valusal teemal, aga millegipärast ei puudutanud see eriti mu hingekeeli. Ei tea, kas ei suutnud piisavalt keskenduda või polnud tuju selle raamatu jaoks õige. Minu meelest on raamat natuke naiivselt kirjutatud, aga samas see tundus ka siiras.

Kes soovib ajaviiteks lugeda head ja lihtsat raamatut raskel ning valusal teemal, siis see on just õige teos.