Katrin Pauts. Hull hobune (Varrak, 2018)

pauts_hullhobune_KAANED_285x206_bleed15_tf.indd231 lk.

Ma rõõmustasin, kui kuulsin, et Katrin Pautsilt on ilmumas järjekordne raamat. Seekord siis Hiiumaa põnevik. Võib öelda, et ma olen saanud juurde ühe lemmikkirjaniku.

Tegevus toimub Hiiumaal ühes väikeses külas. Eelmisest kahest raamatust (“Politseiniku tütar” ja “Tulekandja“) tuttava Eva vend Tom on ostnud Hiiumaale turismitalu, et lappida enda perekonda ja saada eemale teisest naisest. Seal juhtub Evaga õnnetus. Ta kukub hobuse seljast maha ning on peale seda suht vegetatiivses olekus. Tomile on see raske koorem, lisaks veel pinged naisega.

Kui siis peale turismihooaja lõppu ilmub tema tallu üks sakslane, siis ta on rahul, et saab teenida lisaraha. Sakslast huvitab millegipärast üks vana legend Hiiumaa viimasest nõiast. Nimelt olevat too nõid Kaibaldi kõrbes põletatud ning ta karjunud seal oma tapjatele sajatusi. Tom peab sakslase huvi veidraks, aga noh, mis siis. Ta saab ju selle eest raha.

Turismitaluga ei taha asi kuidagi vedama minna. Juhtuvad õnnetused. Lisaks Eva omale, surevad veel kaks külalist tema talus. Lisaks toimub külas üks jõhker mõrv. Kas see on kõik needusest? Või on siiski asja taga inimese käsi. See selgub juba lugedes.

Minu jaoks oli see järjekordne põnev lugemine, kus ma lugesin raamatut poole ööni. Raske oli raamatut käest panna. Pauts on jällegi suutnud luua põneva ja natuke müstilise õhkkonna vanu legende teksti põimides. See on natuke teistsugune krimiromaan, sest otseselt uurijat siin ei ole. Tavalisele talupidajale kuidagi kukub kaela see juhtum ning asjad lähevad tema jaoks lihtsalt. Autor mind päris ära petta ei suutnud, aga huvitav oli sellegipoolest. Sarjale lubatakse ka järge, nii et jään põnevusega uut osa ootama.

Mind ajas millegipärast muigama Tomi ja tema poja omavaheline suhtlemine. Nad on nii erinevad ja see tekst oli koomiline.

Soovitan lugeda!

Advertisements

Katrin Pauts. Öömees (Rahva Raamat, 2017)

Oomees_kaaned_280x190.indd264 lk.

Nagu näha, siis mu jaanuar jätkub endiselt süngete toonidega. Seekord siis kodumaine krimi. Olen ka eelnevaid tema raamatuid lugenud ja need on mulle meeldinud, nii et ei kõhelnud ka selle teose kätte haaramises. Õnneks ei pidanud ka seekord pettuma.

Vanal sillal tapetakse noor koolitüdruk Lisann. Liikvele läheb jutt, et seda tegi Öömees. Öömees on ühe vana linnalegendi tegelane. Asja asub omal käel uurima kohalik nn külapolitseinik Virve. Selgub, et tüdruk oli uurinud oma ajalooõpetaja Danieli palvel seda sama legendi.

Selles Danielis on ka midagi kummalist. Ta on kuidagi rabe ja närviline. Virvele ei meeldi ta alguses üldse. Ja siis kaob Danieli teismeline tütar Kristina.

Midagi pole öelda, Katrin Pautsil jookseb sulg hästi. Alguses oli küll selline tunne, et mis tiinekate jama see on, aga eks seda vist oli vaja. Pärast läks raamat nii põnevaks, et lugesin ühe jutiga läbi. Tegelased on muidugi jälle kummalised. Teravalt omamoodi karakterid. Kõik mingisuguse kiiksuga. See tiinekate jutt oli natuke tüütu, aga muu oli küll suurepärane.

Lisaks see õhustik, sünge väike maa-asula. Mulle meenub laul depressiivsetest Eesti väikelinnadest. Ja kõik see põnevuse keerutamine. Tegelased lõpupoole juba aimavad, kes see mõrvar on, aga keegi ei maini ta nime. Põnevus säilib lõpuni. Nagu raamatu lõpust võis aru saada, siis on sellele ka järge oodata. Jään põnevusega ootama uut raamatut.

Katrin Pauts. Tulekandja (Varrak, 2016)

pauts_tulekandja_KAANED_289x206_15bleed_tf.indd“Tulekandja” on Katrin Pautsi teine romaan. Kui esimene romaan “Politseiniku tütar” on Saaremaa põnevik, siis teine on Muhumaast. Kuigi tegevus on kõik välja mõeldud, siis kohanimed on ehtsad.

Siin me kohtume juba eelmisest raamatust tuttava tegelase Eva Niimandiga, kes töötab jälle Tallinnas uudistetoimetuses. Ta peab kirjutama loo ühest noorest naisest, kes pimedal maanteel alla aeti. Seda tehes satub ta kummaliste kokkusattumuste peale. Et naised on kõik punapäised ja rasedad. Samuti avastab ta, et üks salapärane võõras käib hukkumispaikadel küünlaid süütamas ja ümisemas. Ühel päeval kaob ootamatult üks teine ajakirjanik, kes ka sama asja uuris. Kõik niidid viivad Muhumaale, nii et Eva satub jällegi Saaremaale oma kodutallu Tuulegile.

Selles loos on palju erinevaid liine ja tegelasi. Alguses tekitas see minus segadust, et mismoodi see kõik omavahel seotud on. Noor punapäine just Bonnieri preemia võitnud ajakirjanik, see tegelane, kes käib hukkumispaikadel, uudistetoimetuse juht Rein, Reinu vanaema ja ajakirjanik Gabriel. Lisaks veel trobikond muidki  tegelasi.

Lõpuks, peale laialivalguvat algust, taandub kõik ühele liinile ja autor seletab ära, mis ja kuidas. Peale segasevõitu algust muutub lugu peagi huvitavaks, nii et raamatut on raske käest panna. Lugesingi selle peaaegu ühe jutiga läbi. Lõpplahendus valmistas mulle väikese pettumuse. Mitte lahendus ise, vaid see, kuidas autor on selle kirja pannud. Mõrvari suu läbi, kus enam tema isikut ei varjata. Natuke nagu liiga lihtne peale sellist lugu. Ja kõik lahenes nagu ise-enesest.

Katrin Pauts “Politseiniku tütar” (Varrak, 2016)

politseiniku-tütar-saaremaa-põnevikMa suhtun eesti kirjanikesse alati teatud kahtlusega. Minu jaoks kirjutavad nad natuke nagu kodukootult. Ma lisasin selle raamatu oma lugemisnimekirja kaanepildi ja selle pärast, et tegevus toimub Saaremaal. Ma ise olen ka Saaremaalt pärit.”Politseiniku tütre” kohta kuulsin igasugust tagasisidet. Paljudele see siiski on meeldinud ja õnneks ei pidanud ma pettuma. Raamat on põnev ja kaasahaarav. Ma ei suutnud seda enne käest panna, kui sain läbi. Mina mõrvarit ära ei arvanud ja põnevus säilis lõpuni. Soovitan lugeda. Ma loodan, et ta kirjutab veel.

Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Miks lahkusid teineteie järel elust nii tema politseinikust isa kui ka koduperenaisest ema? Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna.

Eva veenab kodusaarele naasma ka Inglismaale kolinud venna Andrease, kellega koos asutakse lahendama ema hüvastijätukirja saladust ja püütakse välja selgitada, miks külarahvas nende kunagist kodu nii väga kardab. Peagi hakkab Eva aimama, et miski pole tegelikult nii, nagu ta oli arvanud. Hoolikalt ehitatud fassaad mõraneb ja inimesed Eva ümber paljastavad oma tõelise näo.