Kim Edwards. Mälestuste talletaja tütar (Ersen, 2017)

mälestuste-talletaja-tütarTõlkinud Piret Lemetti
392 lk.

Seda raamatut olen ma päris pikalt lugenud. Tegemist on küllaltki hea raamatuga, aga minul ei edenenud lugemine nii kiiresti kui soovisin. Lootsin, et on kiirem lugemine, sest mul on käes nii palju raamatuid, mis ootavad lugemist.

Tegevus saab alguse 1964. aastal, kui David Henry on sunnitud oma naise sünnituse ise vastu võtma. Norah sünnitab kaksikud. Poisiga on kõik korras, aga tüdrukul on Downi sündroom. David saab sellest kohe aru, sest ta on arst. Seega teeb ta midagi mõeldamatut. Ta annab oma tütre meditsiiniõe Caroline’i kätte ja palub, et too viiks tüdruku ühte hooldekodusse. Caroline ei suuda aga tüdrukut sinna jätta, sest see on külm ja kõle koht. Samal ajal valetab David oma naisele, et tüdruk sündis surnult.

Kogu raamatu vältel kirjeldataksegi kaksikute Pauli ja Phoebe suureks kasvamist. Paul kasvab oma perekonnaga ja Phoebe’t kasvatab Caroline. Kurb oli lugeda, kuidas sellest ühest otsusest sõltus nii palju. Kuidas kujunesid peale seda abielupaari omavahelised suhted ja kuidas mõjutas see üks otsus Davidi ja Pauli suhet. Kogu see kurbus ja taak. Mees peab toime tulema oma otsuse ja selle tagajärgedega, naine maadleb leina ja depressiooniga.

Teiselt poolt on oluline, kuidas muutus nende aastate jooksul suhtumine Downi südnroomiga lastesse ja kui palju pidi Caroline võitlema, et Phoebe saaks haridust. Selline kurvapoolne raamat minu jaoks.  Soovitan lugeda, kes ei pelga natuke aeglasemalt kulgevat raamatut.

NB! Juba teine Erseni raamat järjest, mis on lohakalt toimetatud. Ikka päris palju oli hooletusvigu sees.

Advertisements

Christine Dwyer Hickey. Nääps (Petrone Print, 2017)

nääpsTõlkinud Tiina Tarik
208 lk.

Vahelduseks üks Petrone Prindi raamat. Neid mul on kodus ootamas veel terve hunnik tänu Petrone Prindi korraldatud loosile, kus ma võitsin 10 raamatut. Kuna need on isiklikud, siis nendeni jõudmine võtab natuke aega. Raamatukogu omadel on ju tähtaeg taga. 😀

Aga nüüd konkreetselt käesolevast raamatust. Oi see oli hea, aga samas nii kurb ja jõhker. Selles raamatus on kirja pandud ühe Dublini perekonna lugu vaadatuna läbi lapse silmade. Tegevus toimub aastatel 1964-1974 ja peatükid ongi erinevate aastate kaupa.

Alguses tundub, et tegu on üsna korraliku perekonnaga: ema, isa ja viis last. Raamatu tegelane on alguses veel väike tüdruk, kes ei saa hästi aru, mis on õige ja mis vale. Ta käib isa töö juures kaasas ja näeb ning kuuleb pealt isa-ema riidusid. Ta ei usu õde Jeannie’t, kes ütleb talle, et ema on samasugune joodik nagu isa. Teda ennast kutsutakse Nääpsuks. Tasapisi hakkab Nääps aru saama, et kõik ei ole päris korras.

Mul oli temast nii kahju. Kõigepealt sellepärast, et ta oli kogu aeg üksi ja ta tundiski ennast üksikuna. Sõpru tal ei olnud, kõige vanem õde oli erivajadustega ja teisel õel olid oma sõbrannad ning õde ei huvitanud teda. Nääps oli täielikult issi-tüdruk ja emaga ta läbi ei saanud.

Ja kuidas saaksid sa olla ülielevil, kui iss viib su üksinda kirikusse, sõidab siis minema, ega tulegi tagasi? Ja siis. Ja siis pärast jälgid sa, kuidas iga viimane kui neljanda klassi tüdruk teeb koos oma empsi ja issiga pilti – nad peavad ennast nii vingeks, sest nad lähevad koos mõnda toredasse kohta. Issi autoga või ehk taksoga või seisavad lihtsalt bussipeatuses ja ootavad bussi. Aga alati on neil kaasas emps ja iss ja terve perekond, peale Bridget Pearse’i, kelle emps on surnud, aga temal on jällegi blond tädike, kellega koos ringi käia.  Ja siis passid sa terve igaviku tühjal kirikutrepil, sest kõik on ära läinud ja emps jääb oma taksoga kõvasti hiljaks. Ja taksoaknast paistva näo järgi tead sa, et emps on jälle halvas tujus. (lk 89)

Ema ajas mind selles raamatus nii vihale. Kuidas võib üks ema oma lapsega niimoodi käituda? Sõimab teda igasuguste nimedega, kasutab nii vaimset kui füüsilist vägivalda. Riiud läbi lapse silmade

Vahel ei laulda, ainult räägitakse, ainult et see ei ole tegelikult rääkimine, vaid karjumine. Nad ei kuula üksteist, sest nad ootavad ainult, millal tuleb nende kord karjuma hakata. Nad ütlevad samu asju kogu aeg uuesti. Räägivad asjadest, mis juhtusid aastaid tagasi. Siis võib tüliks minna. Kõik lähevad eri aegadel koju. Kui keegi läheb liiga vara koju, ütlevad mahajääjad alati midagi tema kohta. Kuuled igasuguseid asju, sest nad unustavad sind toast välja saata. Neil on liiga palju tegu karjumisega, seepärast ei pane nad midagi tähele. Nad ei pane kunagi midagi tähele. (lk 13)

Ema põhjendus riidudele on ka absurdne ja väärastunud.

Emps ütleb, et kõik inimesed riidlevad, mitte üksnes tema ja iss.
Ta ütleb, et see on märk sellest, et sa armastad kedagi, sest poleks ju mõtet riielda kellegagi, kellest sa põrmugi ei hooli – ega ju? (lk 64)

Tegu on hästi kirja pandud raamatuga, mis siis, et teema on kurb ja hingeminev.  Kaotasin ennast sinna raamatusse ja lugesin selle ühe päevaga läbi. Tegemist on ka mõtlemapaneva romaaniga. Mida kõike näeb, tunneb ja peab läbi elama alkohoolikute laps. Teose lõpp jäi mind kummitama. Mis sai neist lastest edasi? Kas nad said oma elu ikka korda või mitte? Igal juhul soovitan lugeda.