Cecilia Ekbäck. Hunditalv (Varrak, 2017)

hunditalvTõlkinud Jaana Peterson
365 lk

Selle raamatu suhtes mul ei olnud mingeid erilisi ootuseid. Võib-olla see oligi hea, sest raamat ei valmistanud pettumust. Alguses kulus küll sisse elamiseks aega, aga pärast oli raske seda käest panna.

Tegevus toimub 1717. aastal Rootsi Lapimaal. Maija kolib koos abikaasa Paavo ning tütarde Frederika ja Doroteaga Soomest Rootsi Lapimaale. Nad loodavad alustada seal uut elu ning mineviku selja taha jätta.

Ühel hetkel leiab Frederika kitsi karjatades ühe mehe surnukeha. Alguses aetakse asi huntide süüks, aga peagi saadakse ikkagi aru, et selle taga pidi olema inimene. Samas ei tunne selle mehe surma vastu keegi erilist huvi. Ainult uus kirikuõpetaja koos Maijaga püüavad asja lahedada. Sellest ei ole puutumata ka surnukeha leidja Frederika, keda see sündmus jääb kummitama.

Algus oli tõesti aeglane ja ma mõtlesin, et see jääbki nii. Autor ehitas rahulikult üles loo tausta ja atmosfääri. Ma suutsin sinna sisse elada- põhjamaiselt külm ja karge, aga samas ka pime, masendav ning nõiduslik. Tegelikult sobis siia väga hästi, et mõrva uurimine edenes aeglaselt. Mõrvarit ma ära arvata ei suutnud ja need pöörded siin olid üllatavad. Kõik see kokku – rahutuks tegev atmosfäär, karmid tegelaskujud ja maagia – andis lõpuks suurepärase tulemuse. Mul oli tõesti raske raamatut käest panna. Mulle meeldis see, et nö mõrva uurijad ei olnud tegelikult mingid uurijad. Igatahes mina soovitan.

Gaétan Soucy. Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke (Draakon & Kuu, 2017)

väike-tüdruk-kes-armastas-liialt-tuletikkeTõlkinud Triinu Tamm
174 lk.

See on vist üks kummalisemaid raamatuid, mida ma sellel aastal lugenud olen. Ma ei oska täpselt seisukohta võtta, kas see meeldis mulle või mitte.

Ühes nimetus kohas elab isa eraldatuses koos oma lastega. Kusagil männiku taga on küll üks küla, aga lapsed ei tea sellest suurt midagi, sest nad ei ole kunagi oma valdustest väljas käinud. Ühel päeval isa sureb ja lastel tuleb vaadata silma tegelikkusele. Üks nendest lastest peab mingit sorti päevikut ja nii saavad lugejad aimu, mis elu nad on elanud ja mismoodi see nüüd kõik peale isa surma muutub.

See oli omamoodi kurb raamat, sest see lugu, mis siit välja koorus, oli kohati päris õõvastav. Aga samas oli see jutustaja ise ka veider. Ta kirjutab endast, kui oma isa pojast, kuigi tegelikult ta teab, et ta on tüdruk. Isa muidugi kutsus oma lapsi poegadeks, sealt siis see segadus.

Selle raamatu juures oli huvitav veel keelekasutus. Omamoodi on see lapselik, aga samas on see nagu piibellik. Piiblile on siin üsna palju vihjeid. Kohati on siin kasutatav keel argikeel, teinekord on see raskesti mõistetav täis erinevaid omapäraseid väljendeid. Naised jagunevad siin kas vanadeks litsideks või pühadeks neitsiteks, mis asjad on paistetused, kangestis ja Õiglane Karistus. Mõned asjad jäävadki selgusetuks. Igatahes väga veider raamat. Soovitada küll ei julge. Kohati oli ikka päris rõve, aga samas mõned kirjeldused oli päris humoorikad. Lõpp oli selle eest väga üllatav. Külmaks ei jätnud see raamat mind sugugi.

Margaret Atwood. Teenijanna lugu (Varrak, 2017)

teenijanna-luguTõlkinud Ann Alari
408 lk.

Ohh, mis raamat. Suurepärane! Miks see raamat mulle varem pihku pole sattunud?

Tegemist on düstoopilise romaaniga, kus Ameerika Ühendriikide president ja enamik Kongressi liikmetest on tapetud. Valitsus on ametist kõrvaldatud ning väidetavalt rahva kaitseks on võimu üle võtnud Gileadi Vabariik.

Raamatus kirjeldab Offred oma praegust elu ning meenutab eelnevat. Offred on nimelt ühe komandöri ja tema naise teenijanna. Teenijanna ülesanne ei ole mitte see, mida meie mõtleme teenija ülesannete all. Offredi ainsaks ülesandeks on tuua ilmale komandöri laps. Ta elab koos komandöri ja tema naisega ühes majas. Hierarhia on täpselt paigas, vabadust ei ole. Elu on allutatud kindlate reeglite alla.

Samas ei ole vabadust kellelgi. Kõigil nö kastidel on omad reeglid ja reeglite vastu eksimist karistatakse surmanuhtlusega. Ükskõik, kas sa oled siis lihtne majandusnaine, teenijanna või komandöri naine.

Viljakad naised on kõik praktiliselt surutud teenijannade rolli. Naise ainus roll on süünitada siia illma lapsi. Rasedusvastased vahendid ja abort on keelatud. Neil pole valikut. Kas olla teenijanna või siis saadetakse nad kolooniatesse, kus nad peavad kergemal juhul põletama surnukehi või raskemal juhul tegelema raskemetallidega. Ilma kaitsevarustuseta, sest neid peetakse ühiskonnale koormaks ja mida kiiremini neist lahti saadakse, seda parem.

Enamus mitteviljakas eas naisi ongi saadetud kolooniatesse. Kuigi mõnedest saavad marthad (majapidajad) või siis tädid. Tädid on kibestunud naisterahvad, kes vastavates asutustes õpetavad uusi teenijannasid. Peavad neile moraali ja usu teemadel loenguid.

Loomulikult on olemas ka kontrollorgan inimeste üle. Ehk siis silmad. Nende ülesandeks on tabada reetureid ja nad kinni püüda.

Offred jutustabki meile sellest, kuidas temast sai teenija, mismoodi näevad välja tema päevad komandöri majas ning vahele on pikitud seiku tema minevikust.

See oli nii hea lugemine. See tungis kontideni, Lihtsalt nii hästi ja tõetruult kirjutatud, sest kõik, mida siin raamatus on kirjutatud on maailmas tegelikult juba juhtunud. Nendest on autor suutnud kokku kirjutada niivõrd lummava romaani, mis jääb kauaks meelde. Mulle meeldis autori kirjutamisstiil. Selline veidi lakooniline, mis äratas kohe tähelepanu ning sundis kaasa mõtlema. Kes pole seda raamatut veel lugenud, siis soovitan kindlasti.

Erin Watt. Paberist printsess (Pegasus, 2017)

paberist-printsessTõlkinud Liina Saarm
343 lk.

Nii vahelduseks üks noortekas, mis ei sobi lugemiseks alla 15-aastastele. Nii on vähemalt raamatu tagakaanel kirjas ja ma nõustun sellega. Nimelt, kui raamatu suvalisest kohast lahti võtsin, vaatas mulle vastu küllaltki julge seksikirjeldus. Peale seda jäin mõtlema, kas see on ikka loetav raamat. Mitte, et mul raamatutes seksi vastu midagi oleks, aga kuidagi tekkis selline kõhklev tunne. Hea, et ma siiski lugesin, sest mulle meeldis.

17-aastane Ella Harper on maailmas üksi. Tema ema on surnud. Ta ise käib stripparina tööl, et ennast elatada ja koolis käia. Ella eesmärgiks on minna ülikooli ja võidelda endale parem elujärg.

Ühel hetkel saabub kooli Callum Royal, kes väidab, et ta on tüdruku hooldaja. Peagi selgub, et ta on Ella isa (kes suri hiljuti) parim sõber. Ta viib Ella enda häärberisse, kus mees elab koos oma poegadega. Callum on väga rikas ja samuti oli seda ka Ella isa. Tüdruk tunneb ennast uues kohas kohmakana ning samuti ei taha Callumi pojad teda sinna.

Raamat ise on natuke naljakas. Natuke nagu klišee, kuidas vaesest neiukesest saab ootamatult rikas ning kuidas rikkad teda ei salli ning kiusavad teda nii kodus kui koolis. Ajapikku Ella muidugi võidab nende usalduse. Naljakas oli ka poiste kirjeldus, kes kõik olid hiiglaslike musklitega ja megaseksikad jne jne. Kui sellest mööda vaadata, siis oli ääretult põnev ja kaasakiskuv lugemine. Ma ei tea, võib-olla sellepärast, et mulle Tuhkatriinu-lugu meeldib. Igatahes ootan järgmist osa ja ehk ei peagi kaua ootama, sest  e-kataloogi ESTER andmetel ilmub raamat selle aasta esimeses kvartalis. Esimene osa lihtsalt lõppes sellise koha peal, et peab ka teise osa lugemiseks võtma. 🙂

Soovitan lugeda, kes tahavad lihtsat meelelahutust. Siin on küll erinevaid probleeme (koolivägivald, peresuhted, uimastid, suhteprobleemid), aga siiski on see lihtsalt meelelahutus.

Sherri Smith. Leia mind üles (Päikese Kirjastus, 2017)

leia-mind-üles

Tõlkinud: Raili Puskar
382 lk.

See postitus on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Tegemist on psühholoogilise romaaniga, kus (nagu viimasel ajal tavaks) on peategelaseks noor katkise hingega naine Mia. Ühel päeval saab ta kõne väikelinna politseinikult, et tema kaksikvend Lucas on kadunud. Politseinik ei soostu telefonis ütlema, milles asi on ning Mia peab sõitma tagasi kodulinna, kust ta kunagi minema läks.

Selgub, et tapetud on 16-aastane koolitüdruk Joanna, kelle tapmises kahtlustatakse Lucast. Kõik näib viitavat sellele, et neil oli suhe. Asja teeb hullemaks see, et Lucas oli tüdruku õpetaja. Politsei ei usu Miat, et ta ei tea, kus ta vend on. Samuti ei vaevu nad eriti põhjalikult kaaluma teisi variante, sest kõik tõendid viitavad Lucasele. Ja nüüd on Lucas kadunud nagu tina tuhka. Korteris on kõik tema asjad alles, välja arvatud tema pangakaart.

Mia ei usu, et tema vend oleks mõrvaks võimeline ning asub ise asja uurima, kuigi politsei soovitab tal eemale hoida ning hoopis Lucas oma peidukohast välja tuua. Mia usub vankumatult Lucase süütusesse, aga samas ei saa ta peast välja mõtet, et miks ta siis põgenes ja laseb ennast niimoodi laimata. Hakkavad juhtuma kummalised asjad. Mia peatub Lucase korteris ning talle tundub, et keegi käib seal. Lisaks kaovad järsku mõned Lucase asjad. Kummaline on see, et mõne päeva pärast on enamus asju tagasi.

Minu jaoks oli raamat natuke segane ning lugemist alustades meenutas raamatut „Hattie Hoffmani viimane vaatus“. Segane vist sellepärast, et Mia ise oli kohati segane oma sõltuvuse pärast ning ei teadnud, kas ta suudab ennast usaldada. Lisaks Lucase süütuse tõestamisele on tal vaja tegeleda ka enda probleemide ja minevikuteemadega. Sellest hoolimata oli lugu põnev ja kaasahaarav ning oleks tahtnud ühe jutiga läbi lugeda, aga kahjuks segas muu elu vahele. Kui pidin raamatust eemal olema, siis mõtlesin pidevalt nendele tegelastele. Lõpp oli küll nii ootamatu, et selle peale poleks kohe tulnudki.

Margaret Moore. Kelmide abielu (Ersen, 2017)

kelmide-abieluTõlkinud Anne Kull
280 lk.

Mu eelmised paar raamatut olid küllaltki ängistavad ja kurvad, nii et tahtsin seekord midagi helgemat. Ja mis saaks selleks olla parim valik, kui lihtne ja mõnus armastusromaan. Õnneks see raamat ei petnud mu ootuseid.

Tegevus toimub aastal 1814 Põhja-Inglismaal. Sir Develin Dundrake’i juurde saabub ootamatult Theodora Markham, kes teeb mehele abieluettepaneku. Thea teeb seda sellepärast, et tema isa kaotas mängupõrgus Develinile nende viimase varanatukese. Develin on ettepanekust üllatunud, aga samas on tingimused mõistlikud ning ta otsustab nõustuda.

Muidugi ei lähe kõik nii lihtsalt nagu plaanitud. Juba abielus olles kerkivad esile igasugused probleemid ja ka tunded ei püsi vaka all.

See oli just täpselt selline raamat, mida mul tol hetkel vaja oli. Kerge ja nauditav ajaviitelugemine, kus liigselt mõtlema ei pea. Tead, et lõpp on helge ja õnnelik. Raamat oli ka hästi toimetatud ja tõlgitud, mingeid erilisi vigu ma ei märganud.

Ma olin tegelikult väga üllatunud, et see raamat meie raamatukokku telliti. Tavaliselt pole meile juba tükk aega selliseid lihtsaid ajaloolisi armastusromaane võetud. Mul on väga hea meel, et seda seekord siiski tehti. Paljud lugejad tegelikult tahaksid neid lugeda.

Soovitan lugeda, kellele meeldivad lihtsad armastuslood või kes ajaviiteks tahavad lugeda midagi kerget.

Roberta Rich. Veneetsia ämmaemand (Petrone Print, 2016)

kaas.inddTõlkinud Kadri Metsma
319 lk.

Tegevus toimub 1575. aastal paralleelselt nii Veneetsias kui ka Maltal. Hanna ja Iisak on Veneetsia getos elav juudiperekond. Ühel päeval läheb Iisak kaubareisile aga Malta rüütlid võtavad ta kinni ja müüvad orjaks. Juutidel on oma ühing, mis neid sealt välja ostab, aga see kõik võtab aega.

Raha pärast võtabki Hanna vastu ühe kristlasest krahvi kutse abistada tema naist sünnitusel. Hanna on nimelt ämmaemand. 1575. aastal on Veneetsias seadus, et juudi arstid ei tohi abistada kristlaseid. Selle eest võib sattuda inkvisiitori kätte. Rabi keelab tal minna, sest ta paneb sellega terve geto elu ohtu.

Tegemist on äärmiselt raske sünnitusega. Perekond on juba leppinud nende surmaga. Krahv loodab muidugi parimat, aga tema vennad loodavad lapse surma. Kui laps sureks, siis päriksid vennad krahvi asemel isa varanduse ja ärid.

See on Hanna jaoks üldse väga riskantne, sest ta on loonud endale abiks sünnitustangid. Nendega on Hanna päästnud mitmeid lapsi ja emasid, kuid valedesse kätesse sattununa võivad need palju pahandust põhjustada.

Senini on Hanna olnud korralik juudi naine. On kuuletunud oma mehele ja rabile, aga seekord otsustab ta, et Jumalal ei saa midagi selle vastu olla, kui ta päästab ilmsüüta lapse.

Selles raamatus põrkuvad juudi ja kristluse kultuurid 16. sajandi Veneetsias. Hoolimata kõigist muredest ja probleemidest, mis Hannal tuleb ületada, püsib tal ikkagi siht silme ees. Pääseda Maltale suunduvale laevale ja mees sealt vabaks osta.

Samal ajal on Iisaki elu küll vähem seikluslikum kui Hannal Veneetsias. Ometigi on ka temal muresid küllalt. Ta ei taha sattuda Josephi orjaks, kes müüks ta esimesel võimalusel edasi galeeriorjaks, kust oleks väga raske eluga pääseda. Nii teeb ta kõik selleks, et sattuda ühe nunna orjaks. Tal on juba pilt silme ees, kuidas ta kloostris rahulikult tööd teeb ja ootab, kuni tema eest lunaraha makstakse.

Kõik aga muutub, kui nunn tahab, et Iisak vahetaks usku. Iisak ei suuda seda teha ja nii satub ta ikkagi Josephi juurde. Siis selgub, et tegelikult on raha tema vabastamiseks olemas, aga seda ei maksta enne, kui ta nõustub Hannast lahutama.

Äärmiselt põnev raamat, mis saab kiiresti läbi, sest lihtsalt raske on seda käest panna. Lugu ise on küllaltki naiivne ja uskumatu, aga kaasakiskuv ning nauditav lugemine. Kui tundus juba, et ühest olukorrast on eluga välja tuldud, siis kohe oli järgmine eluohtlik olukord ootamas. Kohati kartsin lugeda, et mis tegelastest saab. Peategelased olid mõlemad nii sümpaatsed, et kartsin, et nendega juhtub midagi halba. Soovitan lugeda, kellele meeldivad ajaloolised romaanid. Selles leidub nii armastust, usku kui ka mõrvu.