Kim Edwards. Mälestuste talletaja tütar (Ersen, 2017)

mälestuste-talletaja-tütarTõlkinud Piret Lemetti
392 lk.

Seda raamatut olen ma päris pikalt lugenud. Tegemist on küllaltki hea raamatuga, aga minul ei edenenud lugemine nii kiiresti kui soovisin. Lootsin, et on kiirem lugemine, sest mul on käes nii palju raamatuid, mis ootavad lugemist.

Tegevus saab alguse 1964. aastal, kui David Henry on sunnitud oma naise sünnituse ise vastu võtma. Norah sünnitab kaksikud. Poisiga on kõik korras, aga tüdrukul on Downi sündroom. David saab sellest kohe aru, sest ta on arst. Seega teeb ta midagi mõeldamatut. Ta annab oma tütre meditsiiniõe Caroline’i kätte ja palub, et too viiks tüdruku ühte hooldekodusse. Caroline ei suuda aga tüdrukut sinna jätta, sest see on külm ja kõle koht. Samal ajal valetab David oma naisele, et tüdruk sündis surnult.

Kogu raamatu vältel kirjeldataksegi kaksikute Pauli ja Phoebe suureks kasvamist. Paul kasvab oma perekonnaga ja Phoebe’t kasvatab Caroline. Kurb oli lugeda, kuidas sellest ühest otsusest sõltus nii palju. Kuidas kujunesid peale seda abielupaari omavahelised suhted ja kuidas mõjutas see üks otsus Davidi ja Pauli suhet. Kogu see kurbus ja taak. Mees peab toime tulema oma otsuse ja selle tagajärgedega, naine maadleb leina ja depressiooniga.

Teiselt poolt on oluline, kuidas muutus nende aastate jooksul suhtumine Downi südnroomiga lastesse ja kui palju pidi Caroline võitlema, et Phoebe saaks haridust. Selline kurvapoolne raamat minu jaoks.  Soovitan lugeda, kes ei pelga natuke aeglasemalt kulgevat raamatut.

NB! Juba teine Erseni raamat järjest, mis on lohakalt toimetatud. Ikka päris palju oli hooletusvigu sees.

Advertisements

Sarah Crossan. Üks (Varrak, 2017)

üksTõlkinud Kristina Uluots
383 lk.

Vahelduseks sai loetud üks noortekas. Üks väga hea noortekas, mida soovitan soojalt ka teistele, mitte ainult noortele. Alguses võtsin raamatu kätte ja vaatasin, et romaan, siis tegin raamatu lahti ja oleks nagu luuletused olnud. Tegelikult on tegemist siiski proosateosega, aga tekst on vormindatud nagu luule. Niimoodi:

Vanaema läheb kohtama mehega, kellega
tutvus keeglisaalis.
Ma ei teadnudki, et vanaemale meeldib keegel.
Ma ei teadnudki, et keeglisaalidest võib leida mehi.
Ja uskumatu, et inimesel,
kelle nägu on kortsus,
nagu üleküpsenud avokaado,
on armastuses
rohkem õnne
kui
minul. (lk 199)

Raamat räägib kahest kaksikõest, kes on igavesti ühendatud. Seda mitte ainult ülekantud tähenduses vaid ka otseses mõttes. Nad on siiami kaksikud – Tippi ja Grace. Nad on puusast ühendatud ning nende lahutamine oleks riskantne.

Nad on 16-aastased ja seni olnud välismaailma eest küllalt peidus. Nad on koduõppel, kuni perekond ei saa enam lubada kallist koduõpet ning tüdrukud peavad minema päriselt kooli. Seal nad leiavad sõpru, aga samas neid ka kardetakse ja vahitakse.

See raamat on lihtsalt võrratult kirja pandud. Nii õrnalt, aga samas nii reaalselt. Kõik need tunded, mis tüdrukuid valdavad, kuidas nad oma eluga toime tulevad ning muretsevad isa pärast, kellest on saanud alkohoolik. Tippi on eestvedaja, hakkajam ja sõnakam. Grace selle eest on vaiksem, korralikum, rahulikum ning püüab olla tagaplaanil.

Alguses lugedes tundus, et raamat jääb natuke kahvatuks, aga see mulje kadus ruttu. Mul tekkis hoopiski üks seos. Käisin eelmisel aastal vaatamas filmi Lahutamatud, kus räägitakse ka lugu siiami kaksikutest. Mulle tundub, et need on üldjoontes siiski päris sarnased, nii et soovitan vaadata ka filmi, sest teema on huvitav. Me kipume arvama, et siiami kaksikud tahavad lahutamist, aga tegelikult on nad oma eluga tavaliselt rahul ja ei taha sugugi, et nad lahutataks.

Igatahes julgen soovitada. Autor pälvis  selle romaani eest 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjandusauhinna Carnegie medali.

Veel üks autori stiilinäide:

Kirikuplatsi pargi kõrval raamatukogus,
kus me käime Tippiga tasuta filme laenutamas,
ohib ja puhib
üks iPhone’iga tüdruk.
“Mu telefonil pole levi. Ma ei saa WiFiga ühendust.
On alles õudus!”
räägib ta sõbrale,
vehkides oma telefoniga, lootes mingit leviraasukest või
ühendust kinni püüda.

Kas pole naljakas, mille üle muretsevad inimesed,
kelle elu
muredeta kulgeb? (lk 283)