Pam Jenoff. Päästetud (Ersen, 2017)

päästetudTõlkinud Tiina Kanarbik
308 lk.

Pam Jenoff on üks mu lemmikkirjanikke. Mul on kõik tema raamatud loetud, mis eesti keelde on tõlgitud ja peaaegu kõik on ka meeldinud (välja arvatud “Saadiku tütar“). Ta kirjutab enamasti lugusid, mis toimuvad Teise maailmasõja ajal. Erandiks ei ole  seegi romaan, kus tegevus toimub peamiselt 1944. aastal.

Keskseid tegelasi on siin kaks. Noa ja Astrid. Noa on 16-aastane hollandlanna, kes jääb Saksa sõdurist rasedaks. Isa viskab ta kodust välja ning ta satub emadekodusse, kus tema laps temalt ära võetakse. Nii ta lahkubki sealt üksinda. Kuskile minna tal ei ole ning ta saab lõpuks koristaja töökoha ühte raudteejaama. Seal satub ta ükspäev nägema vagunit, mis on täis lapsi. On talv ning osad neist on surnud. Talle jääb silma üks väike beebi, kes vaevu veel elab. Ta haarab lapse kaasa ning põgeneb. Aga kuhu sa põgened külmaga, kui sul ei ole kusagile minna, kedagi usaldada ei saa ning pole õigeid talveriideid ja pole süüa mitte midagi? Lõpuks satuvad nad ühte tsirkusesse, kus teda eriti omaks võtta ei taheta.

Astrid on juut, kes oli abielus Saksa ohvitseriga. Ühel hetkel teatas tema mees, et nende abielu on nüüd lahutatud ja ta peaks lahkuma. Astrid lahkubki Berliinist ning läheb oma endisesse koju, aga seda kodu ei ole enam. Tema perekonda seal enam pole ning maja on üle võtnud SS-lased. Ka tema satub seal samas asuvasse tsirkusesse. Tema puhul on asi lihtsam. Ta on lapsest saadik tsirkuses elanud ning teenis leiba õhuakrobaadina.

Astrid ja Noa ei saa alguses üldse läbi. Ta arvab, et Noa kujutab endast ohtu ning mõlemal on oma saladused. Lõpuks neil ei ole muud valikut, kui teineteist usaldada. Lihtsalt, et ellu jääda.

Pam Jenoff kirjutab lihtsalt suurepäraselt. Ta on muidugi teinud ka tõsist uurimistööd holokausti teemal, nii et ta teab, millest räägib. “Päästetud” on jutustatud nii kaasahaaravalt, et ei suuda seda käest panna. Elad tema tegelastele nii kaasa, et kõik ümbritsev ununeb. Tema raamatud ei ole mingi roosamanna ja nad pahatihti ei lõppe ka kõige õnnelikumalt. Siin on nii armastust, põnevust, kui ka koledust.

Mõnest raamatust on raske kirjutada, kuigi raamat on suurepärane. “Päästetud” on just selline raamat. Soovitan lugeda kõigil, keda huvitab Teise maailmasõja periood ning ajaloolised romaanid.

Jenoffil on veel raamatuid, nii et ehk tõlgitakse ka need eesti keelde. Tõesti üks suurepärane kirjanik.

Advertisements

Margit Prantsus. Minu Iisrael (Petrone Print, 2017)

minu-iisrael-kuidas-tõlkida-sabatitJärjekordne raamat Minu-sarjast sai läbi loetud. See peaks olema sarja 98. raamat. Ma väga ootasin selle raamatu lugemist ja õnneks ei pidanud pettuma. Raamatust jäävad mulle meelde lõbusad ja helged toonid.

Autor elab kolm aastat Iisraelis. Alguses ta satub elama Jeruusalemma äärelinna religioossesse juudi perekonda, kus ta töötab nende juures koristajana. See maja on muideks 6-kordne. Samuti õpib ta heebrea keelt  ja muusikat ning kohtub mitmete huvitavate inimestega.  Juudi peres elab ta umbes 13 kuud, peale seda satub ta üürima korterit ühelt Iisraeli poliitikult, ajaloolaselt ja kirjanikult.

Esimese perekonna juures ta töötab kuus päeva nädalas, vaba on ainult üks päev. Teises kohas on ta rohkem iseenda peremees. Et ennast elatada jätkab erinevate perede juures koristamist, aga jõuab käia keeletundides ja reisida mööda Iisraeli.

Väga huvitav oli lugeda juudi kommetest, tavadest ja pühadest. Ortodoksetel ja usklikel juutidel on nii palju erinevaid keelde ja käske. Palju uut ja huvitavat sai teada. Seda ma teadsin, et neil on üks hingamispäev ja nad siis ei teegi tööd. Aga ma ei teadnud, et isegi nupule vajutamine ja telefoniga sõbrale helistamine käivad töö alla. Ja selleks päevaks on isegi spetsiaalne wc-paber, mida ei pea rebima, sest see on ju ka töö.

Sabat on neil laupäeval ja siis tõesti ei tehta muud, kui puhatakse. Ei sõideta isegi autoga ja kui hädakorras seda tegema peab, siis nad häbenevad seda. Tuled pannakse enne sabati algust põlema, telefoniga ei helistata ja arvutid pannakse kinni. Ja uus aasta on neil hoopis septembris. See kestab kaks päeva ja on võrdsustatud sabatiga, kus samuti töö tegemine keelatud on.

Loomulikult räägib autor Iisraeli ajaloost ja vaatamistväärivatest paikadest. Eriti siis, kui tal sugulased ja tuttavad Eestist külas käivad. Minu jaoks on natuke imelik, et ta saadab ja sõidutab külalised vaatamisväärsustega tutvuma, aga ise läheb mingeid muid toimetusi tegema.

Muidugi ei saa mööda minna usu temaatikast, aga siin oli see kuidagi loomulikult edasi antud ja mul ei tekkinud tunnet, et seda mulle peale surutakse (nagu Minu Ahvenamaas).

Autor ei kirjuta raamatus poliitikast ja konfliktidest ja seda teadlikult. Lõppsõnas ta ütleb, et see on liiga valus ja ammendamatu teema.

Raamat on hästi ja ladusalt kirjutatud, nii et kohe haarab kaasa. Juba esimestest peatükkidest selgus, et tuleb hea lugemiselamus. Põnev ja nauditav. Soovitan kõigile! Ja soovitan ka Heilika Pikkov’i raamatut “Minu Jeruusalemm” (Petrone Print, 2014).