Andrus Kasemaa. Vanapoiss (Kultuurileht, 2019)

lrk-17-18-2019-andrus-kasemaa-vanapoiss108 lk

See on nüüd ilmselt selle aasta suurim pettumus. Täielik piin oli seda raamatut lugeda. Ma oleksin selle pooleli jätnud, aga ei viitsinud enam lugemise väljakutse teemasse sobivat raamatut otsima hakata. See raamat ajas mu kohati päris marru.

Mulle millegipärast jäid siit raamatust meelde ainult negatiivsed emotsioonid ja mõtted. Terve see raamat oleks nagu skisofreeniku kirjutatud. Ta kirjutab siin, kuidas ta vihkab inimesi, naisi, geisid  (kuigi see vanapoiss on siin ise gei) jne. Üldse vihkab kõike ja kõiki. Eesti on nii kole ja tema ei taha siin elada, aga samas kuskil mujal ka ei taha olla. Loodab, et tuleb Venemaa ja hävitaks siin kõik senise ära. See jääb mulle siit raamatust meelde. Siin oli muidugi ka natuke ilusamaid mõtteid looduse teemal, aga minu mõtteis jäi kajama see, kuidas kõik on nii kole ja vastik ja kuidas see vanapoiss midagi ei salli.

Ma ei tea, kas see peaks olema mingi sarkastiline vaade tänapäeva ühiskonnale, aga mulle selline stiil ei sobinud. Kõik see negatiivsus ja koledus, mis siin on. Mul on tunne nagu see valguks kõik mulle peale ja ma tahan peale selle lugemist minna duši alla ja selle kõik endalt maha pesta.

 

Mare Kandre. Kurat ja Jumal (Kultuurileht, 2019)

Kurat ja JumalTõlkinud  Marin Pärtel
144 lk.

Mu teele satuvad viimasel ajal üsna kummalised raamatud. “Kurat ja Jumal” oli üks neist ja ma ei oska päris selget seisukohta võtta, kas see meeldis mulle või mitte.

Sisu on selline, et elasid kord Kurat ja Jumal. Kurat oli tõmmu, kõhn, lühikest kasvu, karvane. Muidu koleda välimusega, aga väga ilusate silmadega. Lisaks oli ta hea iseloomuga. Jumal selle eest oli paks punase peaga poisike, kes oli ärahellitatud iseloomuga. Kurat ei tahtnud muud, kui inimestega sõbraks saada, aga inimesed nähes tema välimust, pistsid jooksu. Kuskilt oli pärit ka jutt, et Kurat on paha ja teeb inimestele halba. Selle eest Jumalat inimesed kummardasid. Jumal pidas seda muidugi loomulikuks ning võis vabalt inimesele oma kuldse sauaga vastu pead virutada.

Nii need kaks siis elasid kaua aega tagasi. Üks metsas inimese eest peidus, teine aga üleval pilvepiiril. Inimesed elasid aga omasoodu ning hävitasid iseendid ning planeeti, millel elasid.

See oli tõesti omapärase sisu ja vormiga raamat. Tekst on proosavormis, aga lüüriline nagu luule. Siit leiab nii irooniat kui huumorit, süngust kui helgust, viha ja andestamist. Natuke nagu tüüpiline hea ja kurja lugu, aga mida lõpupoole asi liigub, seda ebatraditsioonilisemaks muutub. Ma selle raamatu lugemist ei kahetse. Kohati ajas mind muigama, siis muutis jälle kurvaks ning elasin tegelastele kaasa. Päris kõigile aga soovitada ei julge.

Jaanus Vaiksoo. Lumemöll (Tänapäev, 2012)

lumemöllPildid joonistanud Kadri Ilves
72 lk.

Sellel aastal ma olen juba päris palju lasteraamatuid lugenud ja neid ilmselt tuleb veel. Mõnus vaheldus täiskasvanute raamatutele.

Insener Peeter Paju poeg Karla on kadunud. Kolm tundi peale koolipäeva lõppu pole temast kippu ega kõppu. Vanemad muretsevad, aga lõpuks saabub poiss ikkagi koju. Temaga ei juhtunud midagi halba. Ta oli lihtsalt poistega lumesõda mänginud, liugu lasknud, lumememme ehitanud ja jääpurikaid katuste küljest alla loopinud. Lõppude lõpuks isa ei olegi pahane, sest talle meenub, mis nad ise oma sõbraga koduteel tegid. Neil endil venis ka kodutee oodatust pikemaks, sest nii palju huvitavat oli ümberringi.

Selline mõnus ja tore lugemine vahelduseks. See on üks lõbus lugu täis erinevaid seikluseid ja juhtumisi. Lastele kindlasti sobilik lugemine, eriti poistele, sest poistest raamat ju ongi.

Raamat kuulub sarja “Minu esimene raamat”.

Mira Lobe. Vanaema õunapuu otsas (Avita, 2008)

vanaema-õunapuu-otsasTõlkinud Dagmar Normet
110 lk.

Oli vaja lugeda nutika raamatukoguhoidja väljakutse raames raamat vanadest inimestest. No mitte kuidagi ei tõmmanud mind täiskasvanute raamatud sellel teemal. Nii saigi valitud lasteraamat ja ma ei kahetse seda.

Raamatu peategelane on Andi. Tal on ema ja isa, õde Kristel ning vend Jörg, lisaks veel taksikoer Bello. Aga ikkagi on ta natuke õnnetu. Tema sõpradel on vanaemad, aga temal ei ole.

Nii ta siis mõtleb vanaema välja ning koos võtavad nad ette mitmeid seikluseid. Kuni ühel päeval kolib naabermajja üks armas vanatädi, kellega Andi sõbraks saab.

Selline armas ja tore lugemine oli. Mõnus vaheldus mu tavalisele lektüürile. Lisaks on raamatus Susi Weigel’i tehtud juttu ilmestavad illustratsioonid. Ma usun, et see on lastele tore lugemine, kas siis neile ise lugemiseks või ette lugemiseks.

Raamat on võitnud ka Austria riikliku lastekirjanduse auhinna ja Viini linna lasteraamatuahinna.

Fjodor Dostojevski. Valged ööd (Eesti Raamat, 1971)

23524308Tõlkinud Aleksander Raid
85 lk.

Tuleb tõdeda, et Dostojevski pole ikka minu kirjanik. “Valged ööd” meeldis mulle küll rohkem, kui “Kuritöö ja karistus“, aga ilmselt ma niipea enam mõnda tema teost ei loe.

Sellest lühikesest raamatust ei saa palju kirjutada, aga üldjoontes on tegu veidra armastusromaaniga. Kohtuvad noormees ja neiu. Nad kohtuvad paaril ööl ja räägivad ning jalutavad. Tekib kummaline armastuskolmnurk.

Nagu raamatu alapealkiri ütleb, siis tegemist on sentimentaalse romaaniga. Minu jaoks oli veider lugeda sellises ülepaisutatud stiilis lugu. Tol ajal kirjutati natuke teistmoodi kui praegu, aga siiski, see oli natuke liig. No ei istu mulle need pisaratesse purskuvad noormehed. Tegelaste pealiskaudsus ja ülepaisutatud draama ajas mind ausalt öeldes naerma. Pean tunnistama, et raamatu esimene pool ajas une peale, teine pool oli parem. Siis toimus ka tegevust, mitte ainult ei väljendatud oma sisemisi tundeid.

Kairi Look. Härra Klaasi pöörane muuseum (Tallinna Keskraamatukogu, 2016)

härra-klaasi-pöörane-muuseumIllustreerinud Marge Nelk
72 lk.

Raamat jutustab meile Renest, Annast ja Augustist. Rene elab vanaema ja vanaisaga, sest ema on kaugel koolis. Anna ja August on rõõmsameelsed kaksikud. Nad käivad kõik koos esimeses klassis ning ühel päeval otsustab nende õpetaja Robert, et viib lapsed kunstimuuseumisse. Mõeldud-tehtud.

See pole aga tavaline muuseum. Seal juhtuvad igasugused imetabased asjad. Tegelased maalidelt suudavad maalidelt maha astuda ja pahandusi ning segadusi tekitada.

See on lugu Renest, kelle elu muutub peale muuseumikülastust palju helgemaks. Nimelt on Rene pettunud, et ta ema ei tule koolivaheajaks teda vaatama. Rene ei usu enam millessegi, mida pole võimalik näha. Ta tunneb ennast üksikuna ning sooviks leida sõpru, aga ta on teiste laste vastu okkaline. See aga tõukab klassikaaslased eemale.

Mõnus ja tore lasteraamat sõprusest ja unistustest. Lastele igati sobilik lugemine, aga miks mitte ka täiskasvanutele meelde tuletamaks, kui oluline on unistada.