Jojo Moyes. Ikka mina (Kunst, 2018)

ikka-minaTõlkinud Tiina Viil
428 lk.

“Ikka mina” on järg raamatutele “Mina enne sind” (Kunst, 2013, 2016) ja “Pärast sind” (Kunst, 2016). Mulle kaks eelmist osa väga meeldisid ja ei olnud erandiks ka kolmas osa. Ja kolmas osa lõppes nii, et ma ei imestaks, kui Moyes kirjutaks ka neljanda osa sarjale. Igatahes mina jään ootama.

Kolmandas osas läheb Louisa Clark New Yorki, et alustada uut elu. Ta alustab tööd rikka perekonna Gopnikute juures. See töö ei ole lihtne. Ta on Leonard Gopniku teise ja palju noorema abikaasa Agnese isiklik assistent. Ühesõnaga Louisa peab kõiki tema asju ajama ning saladusi varjama. See on üks veider perekond, kus mees ei suuda oma endise ja praegu perekonna vahel asju paika panna.

Igatahes kohtub Louisa New Yorgis paljude huvitavate inimestega. Samal ajal suhtleb ta edasi ka oma perekonna ja Samiga, kes jäid Inglismaale. Louisa plaanib New Yorgis veeta aasta ning siis naasta Inglismaale. Ja ta loodab hoida oma suhet Samiga tugevana, aga teadagi, mida kaugus võib suhtega teha. Ühesõnaga see on keeruline.

Moyes on üks mu lemmikkirjanik. Ta romaanid lähevad hinge oma teemadega. Need on kõik olulised: surm, üksindus, lein, armastus, kuidas olla sina ise, perekond. Samas on neid teemasid kajastatud nii, et neist ei ole raske lugeda. Tegelased on siin raamatus kõik omapärased ning omanäolised. Siin on nii nalja, naeru kui nuttu. Mulle meeldis ning soovitan lugeda, aga alustada tuleks esimesest osast.

Advertisements

Jojo Moyes. Tüdruk, kes sinust maha jäi (Kunst, 2018)

moyes4_kaas_final.inddTõlkinud Mirt Väli
424 lk.

Oh, see oli lihtsalt suurepärane raamat. Mul oli sellega veider tunne. Loen ja raamat on nii hea, et ei julge lugeda, sest kardad, mis tegelastest saab, aga samas ikka tahad lugeda ka. Moyes on kindlalt üks mu lemmikkirjanikest. Tema raamatud on lihtsalt nii kaasahaaravad ja emotsionaalsed ning “Tüdruk, kes sinust maha jäi” ei ole erand. Selle lugemine oli puhas nauding.

Raamatus on kaks erinevat lugu. Esimene toimub Esimese maailmasõja ajal väikeses Prantsuse linnakeses, mille on okupeerinud Saksamaa. Edouard Lefevre on läinud sõtta ning tema naine Sophie on õe juures, et aidata tal võõrastemaja pidada. Sakslased võtavad võõrastemaja üle ning nõuavad, et neile seal igal õhtul head-paremat serveeritakse.

Võõrastemajas on üleval Sophie portree, mille Edouard maalis temast enne nende abiellumist. Maal jääb silma Saksa komandandile, kes seda muudkui imetleb ning kellele see saab kinnisideeks.

Teine lugu toimub 2006. aastal, kui kohtuvad Liv Halston ja Paul McCafferty. Liv on jäänud neli aastat tagasi ootamatult leseks ning Paul on lahutatud. Nende kohtumine on paljutõotav ning mõlemal tärkavad tunded, kuid nende suhetesse lööb kiilu seesama maal Sophie’st. Nimelt töötab Paul röövitud kunstiteoste otsimise ja õigusjärgsetele omanikele tagastamisega. Tema järgmine töö on leida maal “Tüdruk, kes sinust maha jäi”, mis väidetavalt peale Esimest maailmasõda kadunuks jäi. Suur on tema üllatus, kui ta avastab selle Livi magamistoast.

Nii algab võitlus maali pärast, mis ähvardab lõhkuda kõik Livi suhted, aga ta ei suuda maalist loobuda. See tähendab tema jaoks liiga palju. Liv asub uurima, mis juhtus Sophie ja Edouardiga, et teada saada maali lugu. Samal ajal on Paul raskes olukorras. Ühelt poolt tema töö, aga teisalt ei suuda ta Livi südant murda.

See oli nii emotsionaalne ja hinge minev raamat. Haaras mind jäägitult endasse. Ma elasin kaasa nii Sophie’le, kes pidi sellel raskel ajal tegema sääraseid kohutavaid valikuid, et päästa oma perekond, kui ka Livile, kes lõpuks oli üle saanud oma mehe surmast ja avas ennast uuesti armastusele.

Moyes oskab nii kaasahaaravalt kirjutada, et rabav. Kohati võib tunduda tekst liiga melodramaatiline, aga see ei häiri üldse. Pigem see sobibki antud raamatusse. See on romaan armastusest, rasketest valikutest ning lootusest. Lihtsalt rabav lugemiselamus. Soovitan lugeda!